Üle veerand sajandi Vikerraadio hommikuprogrammi juhtinud Märt Treier on pärast juunikuus juhtunud tervisejõnksu, n-ö eksistentsiaalset hoiatust, äratajaks olemist koomale tõmmanud. Ta korjas kokku oma seni avaldamata ilukirjanduslikud lood, kirjutas pooled juurde ja ilmutas raamatu.

Veel järele jäänud aastalõpu sõidab Märt Treier – ütleb, et bussi või rongiga – uut raamatut „Ära. Laulud laokil inimestest“ tutvustama ligi neljakümnesse maaraamatukogusse ja külakeskusesse. Et Märt Treier raamatu kirjutab, üllatab mind vähem kui see, et ta kasutab inimestega kohtumistele sõiduks ühistransporti.

„Huvitav, et bussijuhi käest ei küsi keegi, kuhu tema kõik satub ühe nädala jooksul. Mõne raamatukogu juures käib ta ühel päeval kuus või kaheksa korda.“

Märt ütleb, et pakkus oma „õrna hinge“ ja uue raamatu välja ning kohad, kuhu ta nüüd külla läheb, olid need, kust kutse saabus.

Selgub, et see ei ole esimene kord nii teha. Oma eelmise raamatuga „Ennäe inimest“ tegi ta läbi samasuguse tuuri üle Eesti. „Ma igatsen vestlusi,“ ütleb Märt ja kinnitab, et tema uues raamatuski on vestlused.

***

Ütled, et sind kutsutakse kohtuma. Tähendab, et oled populaarne?

Alustad kohe provokatsiooniga.

Tumba-Jumbat või Ludvig Luud ei kutsutaks?

Miks sa nii arvad, nad on isegi omavalitsustes ja riigikogus. Mis vahe on Ludvig Luul ja Märt Treieril?

Mis puudutab seda viimast kutset, siis, nagu sa tead, jäin ma natukene kõhnemale raadiograafikule pärast suve. See on ju vana tõde, et kriisis pannakse inimene proovile, mis ta väärt on. Kui keegi on tundnud minust hommikuraadios natuke puudust, siis on see ju tore märk. Häda ongi selles, et meie väärtus selgub alles siis, kui meid enam ei ole. Enamasti ei panda tähele – tuleb, läheb, kaob… Ega maksa minulgi kaugemale mõelda.

Mulle hirmsasti meeldib Napoleoni ütlus, et kõik surnuaiad on täis asendamatuid inimesi. (Naerab.)

Võllanali.

Ma kaldungi tavaliselt sinna musta poole. Arvan, et must on imeilus värv. Kas sa ei ole siis vaadanud pimedas oma kodu õue pealt taevast, keset ööd? See on imeline. Me räägime ju valgusreostusest, mitte pimedusreostusest. Valge rikub musta ilu.

Ise sa nüüd viisid jutu sinna, et sul on raadios kõhnem graafik. Läksid mõnega juhtidest tülli?

Kui ma kellegagi tülli läksin, siis iseenda organismiga. Seni on raadios pigem tuntud huvi, kas mul on jaksu ja tahtmist edasi teha. Ehh. Ka see, et läksin tülli oma organismiga, oli mul natuke mõtlematult öeldud. Võtan tagasi, olen sõna kaalust üha enam vaimustatud ega taha juhuslikku plära.

Mis siis juhtus, mis selle mõte on…? Nüüd on kaks teed. Kas hakata rääkima, mis kõik juhtus ja kes mida ütles, millise näoga vaatas, kes midagi ette arvas…

Võib läheneda ka teistmoodi. Seda, mis minuga juhtus, on võimalik vaadata inimolendi loomuliku elutee ühelt kilomeetripostilt. Mulle tuletati meelde midagi äärmiselt olulist – inimene on ajutine. Inimene ei peaks ennast nii hirmus tõsiselt võtma. Inimene koondab mõtteid, elab ja toimetab, võib teha igasuguseid asju, aga halvim, mis ta teha saab, on takerduda iseendasse kui maailma algusse ja otsa.

Mida siis teha, mida oluliseks pidada?

Jah, just, kas mängida kukke? Kui sa oled pannud tähele, siis „Vikerhommikul“ ja kuke kisal on ühine roll. Mõlemad peavad äratama. Nüüd on nii, et võtad ennast välja sellest pildist, kukk jääb ikka alles. Kolleegid ikka tulevad ja endiselt on surnuaiad täis asendamatuid inimesi.

Miks sõna „surnuaed“ ajab sind kohe puhevile? Me ei räägi ju mustadest teemadest, me räägime loomulikest asjadest.

Nüüd lihtsalt tõusetus taas küsimus, kas ärataja roll ongi minu saatus, minu nimi, kõik, mis mul on. Selle küsimuse vastuse üks tulem on raamat, mis siin laual meil.

Sa suhtusid sesse kukeks olemisse äärmise pühendumisega. Valisid hommikutesse muusika…

Ära nüüd ütle, et ma enam ei vali. Valin, aga veel suurema hoolega.

Oled valmistanud oma saateid ette nii, et see ei ole olnud pealelend, vaid sisuline tulemine.

Olen pannud tähele, et mida aasta edasi, seda pöörasemaks muutub vajadus olla veelgi sügavam kõigis neis ettevõtmistes. Veel detailsem, täpsem, põhjalikum. Ma ei tea, kuhu on tegelikult veel võimalik välja jõuda, aega ehk on.

Näiteks?

Ärgata kell kaks ja hakata läbi mõtlema hommikust intervjuud. Mida küsida, kuhu jutuga jõuda? Kui tema vastab nii, kui tema läheb sinna, mida siis mina teen? Selleks on mul kaks tundi hommikul, et need jutud läbi mõelda.

On veel võimalusi, siit saab minna veel filigraansemaks. Näiteks mõtlen raadiole kella üheni öösel, siis luban endale tunni magamist, et tõusta ja minna sellega edasi. Tund magamist kaob kuhugi ära. Mul tekib küsimus, millega ma tegelen. Ja on täiesti loomulikuks saanud neisse asjadesse nõnda suhtuda.

Või muusika. Ma tõesti kaevan seda arhiivi. Kui seda teha lihtsalt, et oh, päris vahva, laseme siit midagi, siis ma tõesti täis kahetsust vaatan inimesi, kes nii suudavad. Ja mõtlen, miks mina nii ei suuda. Ma kuulan esimest ja teist korda, mõtlen, mis on selle loo väärtus, mis on väärt need sõnad, kas selles kompositsioonis on midagi, mis puudutab. Argumendid peavad olema objektiivsemad kui see, kas mulle meeldib või mulle ei meeldi – see tänapäeva katk…

Ma võin istuda viietunnist muusikavalikut kokku pannes vähemalt kümme tundi muusikatoas. Ja alati saaks ju veel paremini. Kunagi tegin „Beethoveni sõbra“ saatesarja. Kirjutasin seda saadet kokku neli päeva, viiendal monteerisin. Et viimane kui detail klapiks, et sõnad läheksid kokku muusikaga… Saade ise kestis pisut alla tunni. Ma ei tea, kui paljud kuulasid raadiot hardunult ja tähelepanelikult nagu kolmekümnendatel aastatel, aga ma ei saanud teha teistmoodi.

„Vikerhommik“ ju isegi ei säili, läheb prügikasti, kaob …

… miski jääb alles?

Alles jääbki see, kas kuulaja kohtus millegagi, mis oli talle tema eluteel natukenegi oluline. Samas jääb kahtlus kripeldama, kas olen ma ikka jõu suunanud sinna, kuhu peaksin.

Raadio tegemisel, nagu ka kirjutavas ajakirjanduses, aplausi ei kuule.

Ma lohutan sind: millal ema kuuleb aplausi? Päris aplaus ongi see, mida sa ei kuule! Mäletad seda lugu, kui näitlejad tulid Kaarel Irdi juurde palka küsima. Ta ütles, et sellega jääb nagu ikka, poole saate rahas, ülejäänu aplausis. Minge ja teenige.

Me ootame jah seda, aga tegeliku aplausi tunneme ära muudest märkidest.

Millest see, mida me välja ei ütle, ikkagi tekkis – põhjalikkusest, pühendumisest…?

Hehee, kas lepime kokku, et seda sõna seal ei ole või on?

Lepime.

Ikka vana kollane ajakirjandus.

Kuulajad-lugejad tahavad teada?

Palju põnevam oleks küsimus, miks nad seda teada tahavad. Mängime selle mõttega.

Ütlesid kollane huvi, no ei ole nii ainult, eks elatakse ja tuntakse kaasa.

Rääkisime inimeseks olemisest. Ma olen nüüd jõudnud sinna, et inimene ei tohiks ennast üle hinnata, kaasa arvatud oma keha ja tervist.

Pingutasid üle, tõmbasid koomale ja pingutad nüüd veel rohkem?

Ülepingutus ja alapingutus. Mis mind häirib pisut, on paljuräägitud läbipõlemine. Inimene peabki ju läbi põlema elus. Põlema läbi kellegi või millegi heaks. Õpetaja peaks läbi põlema õpilase, ema lapse heaks. Kelle jaoks raadiotöötaja peab läbi põlema?

Kuulaja jaoks?

Inimese jaoks, jah, olen päri. Tegelikult, mõtle: kas küünal saab läbi põleda? Ei saa ju, küünal põleb ära. Tegi oma ainsa töö ära ja kustus. See ongi eesmärk! Niisiis on huvitav küsida hoopis seda, et mille või kelle jaoks me põleme?

Kas see su uus raamat on vastus sellele küsimusele?

See on veel üks samm lähemale sellele, mille jaoks ma tahaksin põleda.

Su eelmised kolm raamatut on sinu „Vikerhommikute“ mõtisklused. Värvilised. Nüüd uuel raamatul on mustvalged kõvad kaaned ja pealkirjas tagurpidi sõna „ära“? Kuhu?

Vaatad seda kujundust, kuskil on valge, kuskil must. Me aju ütleb kohe, et üleval on hea ja all on paha. Ometi saab valge mõtte tänu mustale ja valgeta poleks musta. Peegel saadab pildi tagasi ka vaid tänu mustale. Pisidetailid on teinud alati mu maailma lõbusamaks. Näiteks miks on „laokil inimestest“ kirjas valgete tähtedega, kui autori nimi on kirjas mustaga? Ma tahan need küsimused jätta lugejatele. (Tõtt-öelda, kui seda raamatukaant vaatama jääda, leiab tähendusi enamgi. – M. M.)

Musta ja valge vaheline joon on nii neetult tinglik. Me elame selles supis kõik koos. Võtame end vaid veenda, ja korraga tunduvad kõik vastused õiged.

Oled sa nüüd muutunud mees?

Ma jagasin oma jõukoormuse ümber. Tahan põleda kindlamini seal, kus ma sisetunde järgi peaksin põlema. Ehk siis: teine väljendusviis. Ma kirjutasin ka enne, aga pooled selle raamatu lood pärinevad ajast, mis olen kirjutanud pärast … on kirjutatud pärast suviseid tervisesündmusi. Siin on olnud kirjutamisel väga selgelt teine impulss, kaasa arvatud luuletused, mis on sidusmotiiv raamatus.

Imetlen sind. Olen ka mõelnud, et kirjutaks novelle, aga ei ole osanud, julgenud. Miks sa arvad, et ilukirjandus, mida sa teed, on suurema mõjuga kui raadiohommikud?

Olen ma öelnud, et eesmärk on suurem mõju?

Ei ole, aga mis siis on? Raamatuid on palju.

Raadioid ka. Äkki meis on juurdunud mingi arusaam… Või siis: kui me saame vanemaks, peaks kogemusi – võimalik, et ka tarkust – juurde tulema. Ja juhtub veel üks asi: me ilmselt peaks saama natukene paremini aru sellest, kes me oleme ja mis meis „hõõrub“. Kui me jõuame sinna lähedale, siis võime üllatusega avastada, et see miski, mis meis käärib ja meid nülib, võib olla ka midagi üsna kitsast.

Kes see ilus inimene oli, kes ütles, et kõik, mis meid häirib teistes, aitab meid paremini mõista iseennast. Vaadeldes maailma ja inimesi, saame sellest hästi aru, mis meid tegelikult häirib. Et sellele paisele tähelepanu juhtida, on üks võimalik viis hüpata konnasilmale ja siis võib sealt kirme alt tulla välja nii mõndagi. On see hea võib halb? Kas see kõlbab? Kellele kõlbab, kelle mitte? Kiusatus on valada hingelt välja kõik, mi/s sinna on kogunenud kõigi nende maailmavaatlustega, millega olen tegelnud väga pikka aega.

Teiste sõnadega: ma tahtsin nendele toredatele hommikujuttude käigus uuritud inimestele, kes on mind seni üllatanud – nii situatsioonikoomikas kui ka -traagikas –, panna ise sõnad suhu ja sättida nad tegutsema nii, nagu mina seda näen. Selleks tuligi vahetada žanrit.

Sa ju tead, et kõige huvitavam pole inimest jälgida mitte siis, kui ta räägib, vaid siis, kui püüad aru saada, mida ta ütlemata jättis. Kirjanikul on see võimalus esitada üks versioon, mis on huvitav, paeluv; kui vaja, tuua mängu ka üleloomulikke jõude, mis on samuti osa meist.

Kui mänguhimu pole sind veel maha jätnud ja su konnasilm on selles staadiumis, et paise tuleb lõhkuda, siis muuga tegelemine on nagu viineritest restoranitoidu valmistamine. Garneeri kuidas tahad, tuum jääb ikka tuimaks.

Mis õnn on?

Võib-olla on õnn see, kui inimene tunneb ühel hetkel ära selle, milleta ta elada ei saa. Kas saad ilma põlise vahtrapuuta, ilma musta taevata, ilma intervjuusid tegemata, ilma raamatuid kirjutamata…? Kui palju on kõhklusi, enne kui lähed trükikotta ja ütled, et näete, ma tahan sellist raamatut, kõvade kaantega.

Pärast tervisejõnksu on lugu veel ärevam: kas ma saan oodata kümme aastat, et äkki tuleb parem aeg? Näed, et ei saanud. Eks see juunikuine vahejuhtum aitas natukene aja hinda meelde tuletada. Pealegi, kes mõtleb tänapäeval plaane tehes tõsimeeli kümnele aastale? Arvestades seda kõike, mis me ümber toimub.

Ma olen sinust vanem ja näen enda ümber palju endavanuseid ja veel vanemaid kibestunud inimesi. Noori tarkasid näen ka. Kõigest sellest, mis vananemisega kaasneb, kardan ma kõige rohkem kibestumist.

Mis kibestumine on? See on ju solvumine. Solvumine tuleb sellest, et peame ennast liiga oluliseks. Kui ma ei eksi, siis üks uusbudistlikke mõttesuundi tegeleb praegu sellega, et isegi iseendast vabanemisele kulutatud aeg, eesmärgipärane enesetühjendamine, on raisatud aeg. Selle asemel tee head. Anna kiiremini ennast ära. Kuhu solvumine ja kättemaksuiha võib viia? Kui vastust otsid, siis vaata, mis maailmas toimub…

Näen, kuidas suur osa raamatupoe müügihittidest lükkab inimest muudkui tagant – sa oled võimekas, eriline, fantastiline. Võiksid olla veelgi rohkem, kui sa nüüd… Teiste sõnadega: nähakse vaeva selleks, et inimene veelgi enam iseennast kummardaks.

Lähen teist teed. See raamat, mis nüüd valmis, teeb inimesi pisut väiksemaks, võtab inimese ilusad riided seljast. See oli vist Annika Laats, kes ütles ligikaudu nii: selle asemel, et mõelda, kui erilised me oleme, võiks mõelda, kui sarnased me oleme. No ei ole populaarne mõttesuund, aga mul pole enam seda janu meeldida kõigile. Olen elus saanud tuntust ja tuntuseiha tunda küll, praegu tundub see rohkem lastehaigusena.

Muide, võid olla väga tuntud ka isetuna. Arvo Pärt, kes kirjutab muusikat kui Jumala keelt – kas oled kuulnud teda iseendast rääkimas? Ei, sest ta on selle tüütu „mina“ ära andnud.

Hea küll, kas sa vahel klaverit ka mängid?

Jah, ma isegi pakkusin raamatukogudele välja, et kui neil on klaver, siis ma võin neile mängida. Luban, et ei laula. Olen tähele pannud, et kui hommikul on hea mõtisklus raadios, siis selle otsa on tark mängida instrumentaalpala. Siis kuulaja saab mõelda.

***

Ja siis Märt üllatab mind taas kord, paludes, et viikisime ta pärast Kehtna raamatuesitlust Raplasse korvpalli vaatama. Enne lahkumist jõuan veel küsida, millal ta taas Vikerraadio hommikut teeb. Saan teada, et üsna kohe, 8. ja 9. novembril.

Ilmus Maalehes. Pildistasid Viio Aitsam ja Sven Arbet.