„Sisehääl sosinal: Raisk, raisk… venelane raisk… mitte sittagi ei näe… mida ma sihin, raisk… ainult kolmkümmend meetrit… aga nad ju ei halasta, raisk… kohe tapavad ära… kindla peale tapavad ära, raisk…” See on tsitaat Mart Kivastiku neljandast, mullu detsembris ilmunud näidendikogumikust „Kangelased”. Kivastik kirjutab nii, et tema näidendeid on vahest isegi põnevam lugeda kui laval näha.

Kogumikus „Kangelased” on neli näidendit: „Vares” Johannes Vares Barbarusest, „Kostja ja hiiglane” Konstantin Pätsist, „Sõdur” Johan Laidonerist ja „Kangelane”, mis on soomepoiste lugu. Näidendiraamatu pealkiri on küll „Kangelased”, aga ükski neist näidenditest ei ole mage kangelaslugu, nende põhipaatos on mu meelest hoopis selline, et lugeja ja vaataja saab pugeda näidendi tegelaste nahka ja mõelda – elust ja surmast, sellest, mis on väärtused meie elus.

Kivastiku näidendeid ja nende kirjutamise stiili iseloomustab filmilikkus, ta loob lugeja jaoks liikuvaid pilte. Kõik visualiseerub, kui loed. Räägin siin enda juhtlõigus tõdetule veidi vastu öeldes, et erilise lisamõnu annab muidugi see, kui oled neid lavastusi näinud. Mõtled kuidas mängisid Roman Baskin ja Ain Lutsepp, kuidas Peeter Tammearu ja Indrek Taalmaa, mõtled kuidas Kostjat kujutas Igor Jatsko… Mõtled atmosfäärist mille Kivastik kirjutades loob, ja sellest kuidas see kas on jõudnud või ei ole jõudnud lavale.

Mart Kivastik ise ütleb, et tavalise kirjutamise puhul on tal täielik vabadus, kirjuta, mis tahad, ja see on mõnes mõttes tore, aga teisest küljest igav. Ta seletab, et filmis on põhiliseks piirajaks alati raha ja kahjuks nii jääb ka, see kammiteb. „Huvitav on ikka siis, kui tuul on vastu,” ütleb Kivastik.

Näidendite puhul piirab ta sõnul kirjutamist lava, aga see teeb hoopis asja põnevaks. „Sa oled vaba lava piirides. Piiratud vabadus aga ei tee su maailma väiksemaks. Saab mõelda igasugu lahendustele ja näitlejatele, see on põnev. Mina kirjutan teatrile oma peas lavastades, teistmoodi ma ei oska.”

Teater on kirjandus ja on visuaalkunst. „Kirjandus on visuaalne ainult su peas. Teatris saab selle päriseks teha, on, mida leiutada. Teater on ju mäng ja mängida on põnev,” ütleb kirjanik Mart Kivastik.

Mul on meeles, kuidas ajakirjanik Madis Jürgen me tutvuse ja jutuajamiste jooksul ikka on imestanud lavastajate näidendi lugemise oskuse üle. Nüüdki ütleb ta, kui küsin, miks lugeda näidendeid: „Miks lugeda näidendeid? Eks ta ergutab fantaasiat. Ma ikka imestan alati, kuidas lavastaja dialoogi elama paneb, kuidas ta leiab asju, mille peale ma iialgi poleks tulnud.”

Mõtlemise teekond

Linnateatri peanäitejuht Uku Uusberg arvab, et kui ta ei oleks lavastaja, loeks ta siiski näidendeid. „Läbi dialoogi avaneb inimese olemus ja mõtlemise teekond väga inspireerival moel. Dramaturgiat lugedes jääb tohutu ruum kujutlusele – lõhnad, mahlad, toonid, värvid, kõike saab ise luua, see on nagu „värvi ise” lastele.” Uusberg ütleb isegi, et lugedes võib lugejal tekkida kaasautorluse tunne.

Uku Uusberg räägib, et teda kütkestab näidendeid lugedes see, et lisaks on juures ka teatrikunsti maagiline reaalsus, prõksuv prožektor, vaikiv kogukond, pime ja soe. „Et huvitav, kuidas juhtum oleks selles ruumis, selle näitlejaga, sellise muusikaga? Aga võib-olla siis tunneksin endas juba tungi uurida, kuidas see lavastamine ikkagi käib.”

Näidenditest ja nende lugemisest mõeldes avastasin kultuuriloolase Ivar Tröneri Facebooki postituse, mis üsna uhkelt võtab kokku näidendite lugemise mõtte: „Ühe idealismipuhangu ajel lubasin 1. jaanuari hommikul, et loen ühe aasta vältel läbi kõik kolmkümmend kaheksa Shakespeare näidendit ning muu loomingu. Kulus seitse aastat, enne kui sain oma lubaduse tõeliselt täidetud, kuid minu suurimaks üllatuseks sarnanes selle ülesande täitmine pigem meelelahutuse kui keerulise tööga. Shakespeare’i keelekasutus on ahvatlev, motiivid igavikulised, teemad põnevad. Ootasin alati neid rahulikke Shakespeare’i lugemise õhtuid, suure autori näidendid on nii teravmeelsed, sügavamõttelised kui ka üllataval kombel äärmiselt päevakajalised.”

Ajastu keele kontsentratsioon

Mart Kivastik ütleb, et tal võib näidendeid olla 18–19. Üllataval kombel alustab Eesti Draamateater oma „Näidendiraamatu” sarja 2005. aastal just Mart Kivastiku näidendiga „Savanarola”. Teatri kirjandusala juhataja Ene Paaveri alustatud, toimetatud ja korraldatud esmalavastatud algupärandite sarjas on tänaseks ilmunud 45 näidendit. Kohe on ilmumas Mari-Liis Lille ja Priit Põldma „Üks helevalge tuvi” ja eelmine algupärand oli Mehis Pihla „Rahamaa“. Muidugi on selles Draamateatri raamatute sarjas Andrus Kivirähu näidendid, aga seal on autoritena ka Uku Uusberg, Tiit Aleksejev, Urmas Vadi, Jim Ashilevi, Piret Jaaks, Jaan Undusk, Paavo Piik… Neis näidendiraamatuis on kultuuriloolise väärtusena sees ka lavastuste fotod.

Kirjandusala juhataja Ene Paaver ütleb, et üks näidendite lugemise põhjus võib olla seesama, miks vaadata sõnateatrit: selleks, et osaleda emakeelses kultuuris. Ene Paaver loetleb: „Mõtestada elu, tunnetada kaasaega, sõnastada küsimusi, vahendada väärtusi.”

Keeletundliku inimesena juhib ta tähelepanu sellele, millele on hea mõelda: „Algupärases näidendis kontsentreeruvad ajastu keel, ühiskonnas esil olevad teemad, elu- ja teatritunnetus, kirjutajate ja teatritegijate areng.”

Jäägu seda põgusat näidenditemaailma pildistust lõpetama tsitaat Mart Kivastiku näidendist „Sõdur”. Küürakas (Kivastik kirjutab, et ta on inetu nagu Quasimodo): „Nii kahju kui see ka ei ole. Lausa õudne. Väike tibatilluke riik! Imepisike rahvas! Vaata luubiga, et näha. Kaduvväike rahvas. Üks miljon! Ja nii vales kohas. Tundlikus kohas! (Sõbralikult võtab kindralil käest.) Tulge, ma näitan teile kaardi pealt.”

Draamateatri „Näidendiraamatu“ sarjas ilmunud:

1. Mart Kivastik „Savonarola“, 2005

2. Andrus Kivirähk „Adolf Rühka lühikene elu“, 2005

3. Andrus Kivirähk „Sürrealistid“, 2006

4. Andrus Kivirähk „Voldemar“, 2007

5. Jim Ashilevi „Portselansuits“, 2007

6. Mihkel Ulman „Võluõunad ehk naeru kätte võib surra“, 2007

7. Jaan Undusk „Boulgakoff“, 2008

8. Enn Vetemaa, Erki Aule, Merle Karusoo „Sigma Tau–C705“, 2008

9. Madis Kõiv „Lõputu kohvijoomine“, 2008

10. Andrus Kivirähk „Vombat“, 2009

11. Andrus Kivirähk „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…“, 2010

12. Paavo Piik „Panso“, 2010

13. Villem Tuun „Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel“, 2011

14. Martin Algus, Ingomar Vihmar „Õitseng“, 2011

15. Uku Uusberg „Kuni inglid sekkuvad“, 2012

16. Martin Algus „Kontakt“, 2012

17. Andrus Kivirähk „Kevadine Luts“, 2012

18. Kristel Leesmend „Tund aega, et hinge minna“, 2013

19. Tõnu Õnnepalu „Vennas“, 2014

20. Mari-Liis Lill, Paavo Piik „Varesele valu, harakale haigus“, 2014

21. Indrek Hargla „Wabadusrist“, 2014

22. Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahman, Piret Saul-Gorodilov „Laul, mis jääb“, 2014

23. Madis Kõiv „Keskmängustrateegia“, 2015

24. Uku Uusberg „Valgustaja“, 2016

25. Hendrik Toompere „Onu Aare; Kommunisti surm“, 2016

26. Tõnu Õnnepalu „Mäed“, 2016

27. Hendrik Toompere „Üle piiri“, 2017

28. Andrus Kivirähk „Vaimude tund Koidula tänavas“, 2017

29. Mari-Liis Lill, Paavo Piik „Jaanipäev“, 2018

30. Tiit Aleksejev „SentiMentaalne valss“, 2018

31. Andrus Kivirähk „Isamaa pääsukesed“, 2018

32. Kai Aareleid „Linnade põletamine“, 2019

33. Jaan Undusk „Suur Siberimaa“, 2020

34. Andra Teede ,„Esimene armastus“, 2020

35. Urmas Vadi „Millest tekivad triibud?“, 2020

36. Andrus Kivirähk „Talupojad tantsivad prillid ees“, 2021

37. Piret Jaaks „Samad sõnad, teine viis“, 2022

38. Urmas Vadi „Tund enne päikesetõusu“, 2022

39. Mehis Pihla „Solist“, 2022

40. Mehis Pihla „Meister Solness“, 2022

41. Andra Teede „Varumehed“, 2023

42. Paavo Piik „Sammud“, 2023

43. Kertu Moppel „Onu Bella tähestik“, 2023

44. Paavo Piik, Paul Piik, Henrik Kalmet ja trupp „B-koondis“, 2024

45. Mehis Pihla „Rahamaa“, 2024

Ilmumas veebruaris:

46. Mari-Liis Lill, Priit Põldma „Üks helevalge tuvi“, 2025

2024. aastal ilmus Eestis 15 näidendiraamatut, neist 2 on audioraamatud ja 2 e-raamatud.

Näiteks: Virve Osila „Elu on teater”, Paul-Erik Rummo „Kogutud mänge”, Indrek Hargla „Trimmerdaja surm”, Eesti Teatri Agentuur „Eesti Teatri Agentuuri 2023. aasta näidendivõistluse seitse parimat”. Sesse loetellu kuuluvad ka Eesti Draamateatri algupärandite sarja raamatud. Kordustrükkidena ilmusid ka Oskar Lutsu „Kapsapea” ja Eduard Vilde „Pisuhänd”, mis arvatavasti on välja antud mõeldes kooliharidusele.

Ka Tallinna Linnateatril on oma väljaantud raamatute sari. Selles sarjas on varem ilmunud ka näiteks kaks Jaan Tätte näidendiraamatut.

Samas on teatri kirjastatud raamatute üks suund teatriteaduslik, näiteks Anu Lambi tõlgitud Peter Brooki raamatud. Tänuväärsed on seal väljaantud kunstnike raamatud. Näiteks põhjalikud ülevaated teatrikunstnike Aime Undi ja Mari-Liis Küla loomingust.

Ilmus Maalehes