On neljapäeva õhtu 5. veebruaril, päeval on krokodillid söönud ära veel 10% teatritele mõeldud rahast. Teatrijuhid ilmselt seedivad kodudes seda söömaaega. Kõht valutab.

Rahvusraamatukogu väikeses teatrisaalis algab samal ajal „Ingel, ingel, vii mind taeva“ järjekorras kolmas etendus. Algab hilinemisega. Publik ei mahu saali ära.

Lava ette astub ilus noor naine. Valged saapad jalas. Vabandab segaduse pärast. Viitab ebamugavusele. Küsib: „Kui kellelgi on kitsas, siis me ostame pileti tagasi seekord ja pakume teile sama etenduse vaatamist aprillis.“

Saalist kostab tõsine meeshääl: „Ma vaatan enne etenduse ära, siis räägime.“ Mitte keegi ei haaku pileti tagasimüümise jutuga. Etendus algab. Ka pärast vaheaega ei ole saalis rohkem kohti. Ruum on täis.

Üks seitsmest surmapatust, mis Andrus Kivirähki on inglinäidendi kirjutamisel inspireerinud, on kõrkus.

Neid ridu ma kirjutan reedel, umbes samaks ajaks on Eesti teatrite juhid kutsutud kultuuriministri jutule. Ma ei tahaks olla Jänese nahas. Kujutan ette, millise patriarhi pilguga mind vaataks Lembit Peterson, Peeter Jalaka iroonilist muiet näen, Peeter Tammearu käega löövat zesti oskaksin isegi järele teha… Eesti teatri tänane tugevus on selles, et tehakse nii erinevaid asju. „Sõdur“ on kõrvuti „Rujaga“. Teatrile kirjutavad kõrvuti Kivirähkiga Uku Uusberg ja Jim Aschilev.

Enne kui algab ingliloo teine vaatus, on veel kord esimese vaatuse eel kõnelnud valgetes saabastes naise kord. Ta ütleb: “Ma pidin kellelegi kava eest raha tagasi andma, kes see oli?“ Ja kava ostnu saab raha tagasi! Vaat nii. Vangi pandud kommunist Maria kraabib näidendi esimeses vaatuses tinalusikaga kongiseinale MAHA EW. Kivirähk on selle stseeni pealkirjastanud surmapattu tähistava sõnaga „viha“.