Kui poleks kultuuri, siis ei oleks inimese peas ja südames mitte midagi.

 

Ilmselt on meil kõigil aeg endale aru anda, et ilma kultuurita ei ole mitte midagi. Kodu-, pere-, kogukonna-, ühiskonnakultuur, kui soovite.

 

Muide, kui keegi Riigikogus idiootliku küsimuse peale ütleb “tänan küsimuse eest”, kuigi tegelikult tahaks küsija kuu peale saata, siis see on valetamine.

Teatrihuviliste tähelepanu köitsid selle suve suurlavastused Vargamäe mail.

 

Kui pole vaimsust, lähevad asjad nässu ühiskonnas, kogukonnas, perekonnas.

 

 

Mänguline ja tõene

 

Hiljuti meenutas professor Ülo Vooglaid riigis kujunenud olukorda analüüsides teatrimehe ja poliitiku Jaak Alliku aastaid tagasi välja öeldud mõtet, et ühiskonnas, kus tõene kujuneb mänguliseks, on teater kõige tõesem.

 

Eesti Vabariigi läinud juubelisuve teatrimaastikku ilmestasid lustimängude, ilupiltide ja meelelahutuse kõrval ka tänast tõesust hästi valusalt puudutavad etendused.

 

Tallinna Linnateater oli Tammsaarega Vargamäel, Eesti Draamateater Eugene O’Neilliga Keila-Joa mõisas, ühendus R.A.A.A.M. Uku Uusbergi “Vahepeatusega” Hüüru mõisas… Just neil, aga ka teistel lavastustel on olnud kaalu, mis paneb uskuma Jaak Alliku aastatetagust tõdemust.

 

Kes ei usu, heitku pilk läinud sajandi stagnatsiooniks nimetatud aega: 1976. aastal tuli Vanemuises rahva ette Jaan Toominga “Põrgupõhja uus vanapagan”, 1981. aastal lavastas sama mees Ugalas “Rahva sõja”.

 

Noil aastail mängiti Pärnus Karin Raidi lavastatud “Epp Pillarpardi Punjaba potitehast”, Kalju Komissarovi “Protsessi”. Kaheksakümnendatel jõudsid lavale Mikk Mikiveri lavastused “Pilvede värvid” ja “Vaikuse vallamaja”. Jaan Kaplinski kirjutas muu hulgas näidendi “Neljakuningapäev”.

 

Ei julge öelda, kas meil oleks olnud just niisugust Jaan Krossi ja vaba mõttelendu – mis tahes kultuuriga seotud valdkonnas –, kui Eestis poleks olnud Nõukogude võimu ja selle ülimat mandumise aega.

 

Lavastaja Merle Karusoo ütles oma teatritegemistest kantud elusama elu elamise õpiku “Kui ruumid on täis” esitlusel läbipõlemisest rääkides: “Arvan, et ellujäämine on asi, mida inimene ise õppida saab. See algab sellest, et inimene ennast ise siin elus, selle rahvuse ja aja sees positsioneerib.Minu jaoks on kogu töö dokumentaalmaterjalidega iseenese positsioneerimine. Seda on tarvis eelkõige iseendale, enesest arusaamiseks. Ma ei arva, et kõik peaksid dokmaterjalidega tegelema, aga iseenesest aru saamine on küll väga tähtis. Mõtestamine ja mõistmine on ainus kaitse läbipõlemise vastu.”

 

Karusoo raamatu lisapealkiri on “Eesti rahva elulood teatritekstides 1982–2005” – üpris pikk aeg, et saada rahvana targemaks.

 

“Igal ajal on inimesed ennast orjusesse pannud ja üksikud sest vabaks jäänud,” kirjutab Karusoo. Ning jätkab: “Tihtipeale ka kogemata. Praegu on selle orjapidaja nimi raha. Enne oli orjapidaja nimi ideoloogia. Mõtle, kui paljud selle orjusesse tegelikult jäänud on,” ütleb eestlaste elulood oma ellu võtnud lavastaja.

 

Merle Karusoo räägib, et kui me taasiseseisvusime, oli ta seisukohal, et mõned valikud oleks pidanud tunnistama valeks. Mitte nii, et oleks lõiganud konkreetsetel inimestel edasise tee ära, vaid nii, et see valeks tunnistamine oleks olnud kui käsusõna järgmiste jaoks, kui teadmine, et valikud võivad ühel hetkel valija enda vastu pöörduda.

 

“Me ei ole seda teinud. Kellegi valikud ei ole tema vastu tegelikult pöördunud ja järelikult ei ole meil midagi õppida sellest, mis on seljataga,” ütleb Merle Karusoo, ja see on tegelikult hästi hirmus tõdemus.

 

Kui miski ei ole nii, nagu võiks olla, on meil tavaline vabandus, et ega nii ei ole ainult meil, vaid ka neil ja neil. Ma küsin: mis siis? Meil on vaid üks Eesti, teist ei ole.

 

“Teist Eestit meil ei ole. Seda tuleb hoida nagu silmatera. Ei ole võimalik tema jaoks liiga palju teha,” kinnitab professor Ülo Vooglaid ikka, kui sisuliste asjade nimel öeldud sõnad või tehtud teod pärale ei jõua. Muide, vähemalt üks tuuleveskite vastu võitleja on saanud kultuuris suuremaks, kui ta looja ilmselt kõige palavamates unistustes oodata oskas. Kummardus teile ka siin, Cervantes ja Don Quijote.

 

Looja kaitsjad

 

Loomingu sündimise eeldus on põlemine. Põlemine omakorda võib lõppeda läbipõlemisega. Kuidas ennast selle eest kaitsta?

 

Näitleja ja lavastaja Toomas Lõhmuste ütleb: “Praegu on see aeg, kus kõik kaitstakse ette ära, ei mindagi põlema!” Tema sõnul oleme jõudnud aega, kus põlemisega parem ei riskitagi – turvalisem on elada oma elu ära põlemiseta. Elame sellisel pampersite ajastul. Ka paljud kunstiinimesed.

 

Siin on seesama valikute küsimus, et kuidas sa tahad olla. Kas üldse tahad ja mille pärast…? Noortel see tahtmine luua on. Kui vaid mõelda näiteks Viljandi kultuuriakadeemia teatriharu teise kursuse tüdrukutele, kes omale Nolens Volens (‘tahes-tahtmata’) nimeks on võtnud ja rahvalaulu nii laulavad, et selle energia on ilmlõpmatu. Selline, et algab me kaugete esivanemate põldude pealt ja lõpeb nendesamade noorte näitlejate lihas ja luus.

 

Missugused on aga üldisemalt noorte valikuvõimalused? “Mina käisin omal ajal pioneeride palee näiteringis, mul oli võimalik pista ennast kuhugi aegsasti. Aga praeguses Tallinnas on kohti, kuhu sa ennast panna saad, nii kuramuse palju, et võimalus sattuda sinna, kus on sinu õige koht, on üha vähem,” muretseb Toomas Lõhmuste.

 

Kunstiteadlane Mai Levin ütles kord, küll maalikunsti silmas pidades, et heal kunstil on omadus põranda alt välja tulla.

 

Küllap see tõde kehtib kultuuris tervikuna. Aga meie riigis ei ole kedagi, kes pinnale ujuvas rämpsus aitaks valikuid teha. Millegipärast jääb mõistuse hääl alla tugevalt eksponeeritud rumalusele.

 

Demagoogia on võtete kogum inimeste teadlikuks eksitamiseks. Demagoogiagi on kunst ja võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal. Mida räbalam on olukord, seda demagoogilisemad on riiki valitsevate inimeste jutud.

 

Poliitiku tilulilu

 

Tean, et loojatel on idee taas avaldada eelmisel sajandil TRÜ sotsioloogia laboris sündinud tekstid, mis aitasid ja aitaksid rahva lollitamiseks mõeldut ära tunda. Arvan, et hoolimata piletihinnast, tahaks enamik haritud eestlasi näha etendust, mis õpetab läbi nägema poliitikut, kes kuulutab kultuuri palaganiks…

 

Olen veendunud, et hetkel on parim aeg eesti muusikas, teatris ja kinos, nii head aega ei ole kunagi olnud. On noori arukaid tegijaid ja tulijaid, on piisavalt keskpärasust ja on neid, kes kannavad endas aastatega kogutud kogemuste tarkust.

 

Ma väga ei usu, et poliitikutel on nii palju jõudu, et nad selle energia suudavad aisakella kõlistades tiluliluks suruda ja peenrahaks vahetada. Nii et: “Tere tulemast Eestisse ja Eesti teatrisse!”