Vene lavastaja Marat Gatsalov(33) räägib endast ja teatrist.
Marat Gatsalov lavastas kuu ajaga Viinistu vanasse katlamajja Anna Jablonskaja näidendi „Tühermaa“. Anna Jablonskaja (30) hukkus aasta algul Moskvas Domodedovo pommiplahvatuses. Ta jõudis elus kirjutada paarkümmend näidendit. Oli Moskvasse lennanud selleks, et võtta vastu järjekordne preemia oma kirjutatu eest.
Lavastus „Tühermaa“ esietendus 22. juuli, samal päeval märatses hull mõrtsukas Norras. Viinistu ilm oli suviselt kaunis ja mere ääres valitses hea vaikus.
Marat ütleb, et kui lavastaja teab, mida ta tahab, on kuu aega proove just paras näidendi lavaküpseks saamiseks. „Ma tean seda näidendit ammu. Aasta tagasi lavastasin Kuldse maski festivali raames selle näidendi lugemise.“
Selles minilavastuses, nagu Marat ütleb, mängis Tsentuuriot lavastaja Ruslan Malikov, kes selle näidendi ka hiljem Siberis Prokopjevski teatris publiku ette tõi.
Marat Gatsalov juhib Prokopjevski draamateatrit. „See on suur teater. Ma, jah, elan Moskvas. Lendan Prokopjevskisse vähemalt kaks korda kuus. Minu kohustus on kokku panna sealse teatri repertuaar näiteks.“
Moskvas elab Marat koos oma naise ja tütrega viimased 16 aastat. Sündinud on mees Leningradi lähistel, kasvanud Kaug -Põhjas Komimaal, Uhtas, enne Moskvasse jõudmist elas ja õppis Põhja-Osseetia pealinnas Vladikavkazis.
Marat on õppinud kolm aastat ühes Moskva kultuuriinstituudis, mille ta pooleli jättis. Ta on õppinud ka kinoinstituudis näitlejaks. Viis aastat tegi vahepeal rokkbändi, kirjutas muusikat ja laulis. Seejärel astus GITIsesse lavastamist õppima ja töötas Moskva Majakovski teatris näitlejana. Lavastajadiplomi sai 2008. aastal.
***
Marat, miks just lavastamine?
Tekkis vastupandamatu vajadus. Ma jätsin kõik, millega varem tegelesin, rokkmuusika ja bändi. Tekkis vajadus teha teatrit ja lavastada ja see soov oli selline, et sellele lihtsalt ei saanud vastu astuda.
Miks valisid Eestis lavastamiseks just „Tühermaa“?
Sellepärast, et mulle tundub – selles näidendis on just mulle tähtsad küsimused.
Kuidas sa arvad, kas eesti näitlejad mõistsid sind?
Mulle tundub, et jah, kuidas teistmoodi. Teistmoodi ei olegi võimalik midagi teha…
Siinkohal sekkub me mereäärsesse vestlusesse sümboolses mundris skulptor, Seaküla Simson: „Kuule vanapagan, ma küsin sult ühe suitsu, pärast lobiseme veel.” Ta seletab Maratile, et mäletad, ma suitsetan kogu aeg ja nüüd olen paki ära kaotanud, ei tea kuhu: „Zdes ne prodajutsa ih…” Ja Marat ütleb talle omase, pisut vaikse sisendava tooniga Simsonile: „Mul on suitsu, ma annan sulle hiljem paki.” Ta lisab minu antud sigaretile oma pakist kolm ja kui Simson on edasi kulgenud, pomiseb lavastaja omaette: „Potrjasajusi tselovek. Ta on väga andekas. Ma olin tal külas. Ta sõdis Afganistanis. Süda on õige koha peal.“
…ma näitlejatega muidugi jagasin oma mõtteid ja valu. Kuidas teisiti saaks lavastada?! Kui näitlejad minu mõtetega ei haagiks, siis ei tuleks midagi välja.
Aga näitlejatega olen väga rahul. Margus Prangel, Elina Reinold, Raimo Pass, Nero Urke – suurepärased noored. Ja kooliteatri noored, peaaegu lapsed. Ma vist üldse kunagi ei ole näinud sellist andekat last, nagu meil mängiv Rain Sammelselg. Ta on sündinud näitlejaks.
Ma siin rõhutaks jälle, et see on nii minu jaoks. See, mis välja tuli ja see, kuidas seda vastu võetakse… ma ei tea. Tahaks ju nii väga, et seda lugu mõistetaks.
Me ei läinud ühelegi kompromissile, tegime ausa töö. Teatris ei ole kohta kompromissidele nagu ka laiemalt kogu kunstiruumis. Tundub, et teen kõlavaid sõnu, aga nii ma arvan.
Teater ei ole teleseriaalid ja seda peab uskuma.
Mis teemad Vene teatris õhus on?
Sellele on võimatu vastata, nii erinevad…
Meie vestlusesse sekkub blond kaunis moekas naine, kes kallistab Marati ja ütleb, et see, mida ta nägi, oli geniaalne. Ütleb, et ootab teda siia veel midagi lavastama. Marat vastab, et kui kutsutakse, tuleb ta hea meelega.
… muidugi tahetakse meil ka teatris vaadata seriaale. Aga ometi tuleb aru saada, et meie, näitlejad ja lavastajad, ei ole kelnerid, kellelt tellitakse. Me pole teenindav personal, teater ei ole restoran ega hotell. Palju inimesi ei saa sellest aru, aga on palju ka neid, kes mõistavad.
Kuidas sa valid lavastamiseks näidendeid?
Ma loen, käin lugemistel, kuulan targemate soovitusi. Kui ilmub mõni uus näidend, siis ei ole võimalik, et see minust mööda läheb. Seda võib soovitada ka Oleg Loevski või Mihhail Ugarov. Suhtlen noore draama inimestega ja töötan ainult uue dramaturgiaga.
Milleks ikkagi teater on?
Kust ma seda tean, milleks ta on… Mina ei saa olla teatrit tegemata. Mulle see meeldib ja see on tähtis ennekõike mulle endale. Aga kui see mulle meeldib, siis võib ju juhtuda, et meeldib ka teistele…
***
Näitlejad valis Marat oma lavastusse ise, kui Märt Meos viis ta talvel Eesti teatritesse. Nii ta neid märkas. Vaid Nero Urke tekkis valikusse hiljem, pildi järgi, ütleb Marat. Muidugi on lavastajal kaasas ka oma meeskond – kunstnik, kostüümikunstnik, helilooja.
Marat Gatsalovi kutsus Eestisse lavastama R.A.A.A.M teatri ainus töötaja, asutaja ja juht Märt Meos. R.A.A.A.M il on Märdi sõnul plaan jätkata huvitavate noorte lavastajate kutsumist Eestisse loomingulisele tööle.
*Marat Gatsalov: „ Teatris ei ole kompromisidele kohta“