Andres Keil ja Jaak Kilmi on saanud valmis dokfilmi Tartu linna veidratest vanameestest, taibudest, kelle elu üks kirgesid on mälumäng. „Ära sega, ma mõtlen” esilinastus Tartu Elektriteatris 3. detsembril. Filmi algustiitrites öeldakse, et mälumängurid on õhtuhämaruse valitsejad. See on filmi kammertoon, heatahtlik ja pisut ehk eneseiroonilinegi

Film „Ära sega, ma mõtlen!“on monteeritud nii, et seda on rõõm vaadata. Vaatamise teeb kergeks, et lugu jutustatakse sellise keel-põses-huumoriga.

Tegelased on isiksused ja mulle tundub, et nad ei mängi selles filmis kaamerale. Kui mängivad, siis mälumängumõnust, ja kaamera neid ei häiri.

Tartu vaim

Lisaks mälumängule on autorid filmi püüdnud Tartu linna oma õhtuses ilus ja need linnainimesed, kellel selle filmi valguses pidev soov saada targemaks. Võib öelda küll, et see film saab Tartu vaimul sabast kinni.

Film algab „Tarkade klubi“ salvestusest Kuku raadio Tartu stuudios. Tallinna stuudios on samal ajal kaks Tallinna meest. Tartu mehed, ehkki nad vastaseid veel ei tea, väljendavad ennast selgelt: nad on tulnud võitma. Ühtlasi tutvustab saatejuht kaht filmitegelast – Toivot ja Toomast. Tegelaste kirju galerii saab niimoodi väärikalt sisse juhatatud.

Mälumängurid võtavad asja emotsionaalselt: on kurvad ja isegi vihased, kui ei tea, ja lapselikult õnnelikud, kui oskavad koos või eraldi õige vastuse välja mõelda. Kaamera näitab ühes filmilõigus vaheldumisi mängukoha kujunduses domineerivaid loomatopiseid ja ülielusate mängurite ilmeid. On naljakas ja mu meelest ka auväärne.

Keegi küsib Toivo Kreegi käest telefonis, kui see on vestluskaaslasele esitanud keerulise ja mitmete lahenduskäikudega ajalooküsimuse: „Kas sul midagi muud ei ole teha kallil pühade ajal?“ Toivo vastab: „Mida ma tegema peaks siis, jooma hakkama või?“

Kohe alguses annab Toivo oma mälumängurielule ja Tartu mälumängurite elule mõõtme, lugedes üles kuus-seitse erineva nimega meeskonda, kuhu ta kuulub.

Toomas – kes on Kiho ja ajakirja Akadeemia peatoimetaja – ütleb, et on mälumänginud umbes viis aastat. Tema meeskonna nimi on Karskuse Sõbrad. Kiho arutleb filmis: „Olen see tüüp, kes on korra konksu otsa sattunud ja seal ripub. Inimesed käivad jooksmas, teevad trenni. Mul ihu ei ole jooksuks loodud, mälumäng on mõttesport.“

Ta filosofeerib ka, et mälumänguks ei saa treenida, sa lihtsalt kas tead või ei. „Mälumäng on ajaviide, mis väljastpoolt vaadates tundub targem, kui ta tegelikult on,“ arvab Toomas Kiho.

Soov võita

Kui Andres Keililt küsin, kust tuli mõte teha film just mälumängust, selgub, et ta ise on seda mänginud viiendast klassist peale. Kusjuures alustanud koos Jaak Kilmiga, kes oli ta klassivend. Seda lugu filmis ei ole, aga siin on küll hea esile tuua.

Keil mäletab, et neile tuli kooli noor ajalooõpetaja Andres Kasesalu, kes hakkas õpilastele mälumänge korraldama. Nüüd siis tulebki Keilil juba 40 aastat mängustaaži kokku.

Selle filmi mälumängude korraldaja on Maalehe ajakirjanik Silja Paavle, kes muidugi tegeles mälumänguga ammu enne seda, kui ta Maalehte tööle tuli.

Pisut avab film ka korraldustöö argipäeva. Aga peamiselt on mälumäng pidu ja ka mälumängurid pidulikud.

Silja Paavle ütleb, et Tartus on välja kujunenud palju väikeseid sõpruskondi, kes koos mängivad ja keda ühendavad ka muud huvid.

Tartu mälumängureid iseloomustab ta nii: „Kõige tüüpilisem tegelane nendes mängudes, mida mina korraldan või millega seotud olen, on üle keskea inimesed, kellel on tekkinud elus teatud vabadus. Nad teostavad ennast läbi mängu.“

Silja ei jäta lisamata, et nad lähevad närvi ka, kui ei võida.

Keil ja Kilmi on saanud pensionärist mängija Toivo filmis oma võidumedaleid näitama. Sellel on kaks, kui mitte enam tähendust – näitab mälumängude haaret ja Toivo suhtumist. Vägev. Ja näitamise lõpus tunnistab Tõnu, et sattus mälumängu skeenele kuidagi liiga hilja. „Oleks sattunud kümmekond aastat varem, siis oleks ka saavutusi rohkem.“

Kummaline, aga see dokk on tehtud nii, et mind ei häiri tegelaste pidev soov võistelda ja olla parim. Või mis see ikka nii kummaline on, võisteldakse ju teadmistes ning see teeb kogu asja hoopis sümpaatseks.

Ma võin ja ilmselt võivad ka mälumängurid ise arutleda selle üle, miks see hea ja tähtis on – kooskäimise ja kokkusaamise pärast ju ka, seltskonna pärast … Aga pean tunnistama, et kõige huvitavamad kaadrid on ikka need, kus ja kuidas mälumängurid mõtlevad.

Autorid panevad nende kaadrite taustaks Anu Antoni ja Kalju Terasmaa laulma: „Hallo, kosmos! Hallo, Maa!“ Mis siis, et filmi tegevuskoht on Tartu kesklinn, liikumist jagub – nii ühest kohast teise kui ka kosmosesse …

***

Jah, mälumäng on üks võimalus elu sisustada. Filmist jõuab kohale, et tehakse meelelahutuslikke ja akadeemilisi mälumänge. Viimastel on teadasaamisel suurem kaal.

„Ära sega, ma mõtlen”

Stsenaarium režii

Andres Keil

Jaak Kilmi

Kaamera

Jaak Kilmi

Aleksandr Heifets

Aivo Rannik

Alis Mäesalu

Hans Joosep Tamme

Montaaž

Jaak Ollino

Originaalmuusika

Ardo Ran Varres

Film kuulub sarja Eesti lood.

Ilmus Maalehes.