See on minu vihmaus. Me maa sees Raelas on ta kodu. Sellel Viio tehtud pildil ta situb. Foto: Viio Aitsam

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0008/vihmauss.html  lugege allolev lugu läbi ja saage siis targemaks Raine Kerge kirjutatud loomalugu lugedes.

Numbrikombinatsiooon 21.12. 2012 olevat kuupäev, kui planeedid ringi rivistuvad ja maakera magnetväli kaob. Seetõttu kaob elekter ja elektroonika läheb sassi ja ookeanid hakkavad keema. Muud koledused ka kõik veel tulevad me kallale siis ühekorraga.

Selles ajakirjanduslikult pealiskaudses jutus on mu jaoks üks ja peamine ebakõla, miks igasuguseid maailmalõpujutte tõesti üpris tõsiselt peaks võtma, ja mis ei rõõmusta. Nimelt muretsetakse inimeste pärast enamasti. Et inimesed, see meie tsivilisatsioon sureb. Jah, muidugi, kuidas sa ikka vaaladele ütled või elevantidele, et homme sind enam ei ole, elukas.

 

Vihmauss ongi isa, poeg ja püha vaim

Lõpu eel soovitatakse osta tikke ja varuda vett ja puid ja patareisid. Mis muud see ikka näitab, kui seda, et kaupmehed jäävad kaupmeesteks ka maailmalõpu valguses, neil on lootus, et kui kõik hukka saab, siis raha jääb ja raha eest saab ju ka uue maailma. Ehh.

Veel soovitatakse inimestel minna maale maakoju või, kui seda pole, siis headele sõpradele või ka vaenlastele külla, et seal elab ehk selle lõpu üle. Kusagilt lugesin ka seda, et tuleks hoopis linnadesse koguneda, et koos olles on lahendusi kergem leida. Kadrioru Jääkeldris näiteks. Samas ei räägita sellest ‒ võib ju olla ka nii, et ma seda ei märka ‒, mis saab neist, keda on maailmas rohkem kui inimesi, no näiteks kaladest ja tigudest ja kividest. Ma tõesti usun, et sellest võiks mõelda enam, ka ilma maailmalõpu hirmuta. Aga me roheliste parteiga läks ju kõik nii nagu sinise ja punase parteiga.

Mu jaoks saabub maailmalõpp siis, kui sureb viimane vihmauss. Nemad on ju sellised, kes siis, kui nad pooleks või kolmeks küntakse ja kaevatakse, elavad edasi. Ühest saab kolm, saab kolmainsus. Tegelikult, ja mitte ainult saabuvale advendiajale mõeldes, on vihmauss isa, poeg ja püha vaim.

Läinud neljapäeval olid maailmalõpulood muu hulgas kahes sisuliselt erinevas lehes: Õhtulehes, kus loo autoriks Online, ja Eesti Ekspress, kus loo kirjutas teadusajakirjanik Villu Päärt. Kusjuures kumbki autor ei öelnud sõnaselgelt välja, mida ta usub. Maailmalõpuga mängimine on saanud äriks. Mind on mängu meelitatud ja mina omakorda meelitan teid siin selle teemaga.

Ega see muidugi mingi ime ole, et me tänases igat viisi reostunud maailmas maailma lõppu usutakse. Inimene on kõik ära rikkunud ja ei suuda olukordi kontrollida. Kujutan ette, et viimasel paaril-kolmelsajal aastal on kiireid muutusi oodanud enamus maa peal elanud inimestest. Kiiruse hindamine on muutunud vaid. Miski peaks ju muutuma ja kui inimene ise hakkama ei saa, siis küllap keegi ja miski sekkub, et ilm ilusaks saaks taas.

 

Lumevalgus teeb kurjaks

Hea näide, et asjad ei ole ilmas nii nagu peaks ja võiks, on lumi. Kõik teavad, et siinkandis on talve hakul kombeks lumesajud. Talv on suur äri. Näiteks linnud teavad, et läheb külmaks, toitu enam ei jätku, ja lendavad ära, karud lähevad magama ja mutid korjavad endale maa alla talvevarusid. Muttide sahvris on näiteks riiulid kirjaga Kuivatatud vihmaussid . Põhjamaades on poed, kus riiulitel kasukad ja suusad ja soe pesu. Talv ja lumi on müügiartikkel ka inimeste jaoks, ega muidu väikese valla lumekoristamise konkursi võitjaks ei saaks suur prügivedaja Veolia.

Mind ikka veel peetakse sotsiaalse närviga ajakirjanikuks ja lumi ei jõudnud veel sadamagi hakata, kui sain kirja, mille siia nüüd teile lugemise sätin:

 

„Näed, ei saa ma kohe kuidagi ilma, et sulle häda jälle kurdan. No ja probleemiks muidugi esimene lumi.

Kohe, kui lugesin, et selle sahkamise vähem-pakkumise võitis see kurikuulus Veolia. Arvasin, et siit head nahka ei tule. Paraku läks just nii kui arvasin…

Tahaks kohe nendelt Linnaisadelt küsida, et kui neid pakkumisi korraldatakse, kas keegi üldse mõtleb, kes, kuidas või millega lükkama hakkab.

No peab ikka kuratlikult suur see masinapark olema, et selline suur tükk omale koristamiseks rabati. Ma ei tea, või käib lükkamine ka korra kuus nagu prügi vedamine.

Tahaks kohe kuulda, millega nad vabandavad, et täna pole sahkasid kuskil nähtud!! Kui ootamatu lumi, siis soovitaks ilmateateid vaadata . Kui nad väidavad, et ei jõua igale poole, siis… andke andeks, aga varasematel aastatel on jõutud. Kell 7 hommikul olid jaama kandi teed alati puhtad ja sellise ilmaga nagu täna oli enne õhtut veel teinegi tiir tehtud. Või ongi vähempakkumise põhimõte see, et kui ei lükka, pole ka kulusid. Miks on viimasel ajal ikka asjad aina sinna kehvemasse kanti kippunud?

Paistab, et see ongi üldine tendents, ei hooli riik, ei oma kohalik valitsus rahvast. Krt, oli see nõukaaeg mis oli, aga kolhoosi esimees ei läinud enne magamagi, kui lüpsja Maali juurde ka tee lahti oli… Nüüd aga kõigil ükskõik, kell kukkus ja koju. Minu äranägemise järgi peaks see Veolia praegu tõmblema nagu orav rattas.. aga vaevalt!!

Kahju, et ükskõiksust niii krdi palju seal ladvikus.“

Sään siin tõe jalule ehhki see ei muuda asja, Veolia Rapla linna tänavaid lumest ei puhasta ja see on valla kodulehel sulaselgelt kirjas.

Mul jääb siin üle vaid tuua näide enda lähedalt ja rumalamatele olgu siin ka see öeldud, et alljärgnev konkreetsus on ühtlasi üldistus, muidu võite valesti aru saada. Nimelt pole ma märganud, et viimase paarikümne aasta jooksul oleks Rapla vallas nii palju haridusele tähelepanu pööratud kui täna. Üks komisjon teise kukil ja konkreetsust ikka kusagilt ei paista. Ometi on vaja otsustada üks lihtsamaid asju: kas õpetada me lapsi ühes, kahes või kolmes koolis. Mis siis veel saaks, kui tuleks mõelda, mida neile õpetada muutunud ja kiiresti muutuvas ajas.

Sesama vihmauss.

 

Teine ruum

Nüüd mõni päev tagasi helistas sõber ja rääkis, kuidas ta koduaeda on ilmunud suuremad elukad kui mutt. Mullahunnikud aias seda näitavad. Et äkki on mügri. Ta, mees, on laulnud kogu elu. (Inimest mõtlen, mitte mügri.) Ma mügrit muidugi ei tea. Mina olen maal ka elanud ludri elu kõrval ja seepärast ta ikka mu käest küsib selliseid asju. Ma siin nüüd kirjutan selle taas dialoogina, et kahekõne kirjutamist enam käppa saada ja me jutu ehedust alles hoida.

 

Muusik: Kuule, mis ma nende muttidega oma aias pele hakkan? Kuidas nendega võidelda?

Mina: (irooniliselt) Mutt on ka jumala loom.

Muusik: No need siin, kas nad võivad olla mügrid?

Mina: Kust sa tead, et neid on mitu?

Muusik: Ära nori. See elukas on siin suure männi all tuhninud, mullahunnikud on suured. Äkki ta teeb puu juurtele kahju.

Mina: Kui teeb, siis on jumala tahtmine ju.

Muusik: No mis ma siis teen.

Mina: Osta poest mutilõks, see on nii jube inimese väljamõeldis, et inkvisatsiooni timukad kahvatuvad seda nähes. Lööb muti sodiks. Lööb mügri pea lõhki nagu kaalika. Giljotiin on selle kõrval leebekene tapariist. Ole jahimees.

Muusik: Oota nüüd oma jutuga…

Mina: Ja mürgid on olemas, nad on kallid, aga su esinemise rahast piisab. Mingid kolmanda põlve mürgid, tapad efektiivselt. Ja mutinahast kasukas kõlbaks presidendi ballil edvistamiseks igatahes.

Tead mis, võta raudreha ja aja need mutimullahunnikud laiali. Ja oled hästi teinud. Usu mind. Ainus kahjulik elukas siin maa peal on millegipärast inimene. Ja need elukad, kes paha peal väljas, on paha peal sellepärast, et seesama looduse kroon – inimene, on miski koosluse ära rikkunud.

 

***

 

Päev hiljem helistas mu sõber ja ütles, et kasutaski reha, ei ostnud mutilõksusid. Ma mõtlesin sellele, et kassid kunagi krõbuskite asemel hiiri püüdsid. Sõbra kollane kass ka toob neid seal trepile näha, va ilus loom. Instinkt on säilinud ja edevus, ta sööb spetsiaalseid ravikrõbuskeid ometi. Ja jõgi voolab ka homme, kui ta põhjani ära ei jäätu.