„Eestis on keelatud olla kole. Eestis võib olla üksnes loll.”

Nii ironiseerib Valdur Mikita oma hiljuti ilmunud raamatus „Kodukäija koodeks”, mis esitatud Eesti Vabariigi põhiseadusena.

Mikita raamat, mille teine pealkiri „Codex somnanbulicus”, on kirjutatud ja avaldatud pisut enne, kui Ameerikas valiti presidendiks Donald Trump. Ju siis oli maailm juba varem nõnda hukas, et seda teistmoodi kui irooniliselt seletada polnud võimalik. Mikita puhul on mu arvates eriti võimas veel see, et ta seletab maailma Eesti abil. Mikita teab, mis ütleb. Samas raamatus näiteks, et riik on metsmaasika ja värske kärjemee maitseline.

Mage keskpära

Korraks kõrvalepõiget tehes: olen viimastel aastatel pannud tähele, kuidas me metsamaasikane riik toppama jääb neis kohtades, kus oleks vaja isiksusi otsustama. Ja oma mõttes olen siis arvanud, et meil ei ole tarkade puudust, aga on keskpäraste suur kontsentratsioon nende asjade juures, kus Eesti asi peaks esimene olema. Aga ei ole!

Ikka paistavad tühjade sõnade tagant välja omakasu kõrvad. Ja ikka – juba aastaid – oleme saanud lehvitada, et oleme Euroopa Liidus ja NATOs. Nüüd, kus äkki kipub minema nii, et meie „suuri” enam iseenesestmõistetavalt läbirääkimiste laua taha ei kutsuta, kus Trump ähvardab NATO kaitse ka meie pealt ära võtta… kas just nii, aga midagi head sealt hetkel oodata oleks enesepett.

Nüüd meil, eestlastel, on vaja eriti säravat isiksust, kes oma maailmasõnastusega aitaks meil rahu säilitada. Aga kus ta on, ikka upitavad n-ö valitud ennast.

Taparelv

Elu jätkub, kui seda talle lubada. Samas on nüüd siis käes selline aeg, et kõik tahavad elu jätkumist küll ja rohepöördeid ka, aga kuidagi on see seotud tapvate relvade valmistamisega. Juba on nii, et kel jõud, sel õigus. Sellest, kuidas sõda meid ümbritsevat keskkonda reostab ja maailma looduskeskkonna ikka hapramaks muudab, ei räägita. Mõtlen sellele, kuidas lastakse põhja naftatankereid ja õhku nafta töötlemise tehaseid. Ja meil soritakse minu prügikastis, et ega ma sinna kogemata ole tekstiili või klaasi pannud. Äkki konte isegi.

Heidutuse juttu ju seoses võidurelvastumisega ka ikka veel aetakse, aga see dramaturgia põhitõde, et kui esimese vaatuses on püss seina peal, siis ta viimases vaatuses teeb pauku, pole muutunud. Prantslane Macron tuletab meelde, et neil on tuumarelvad. Nojah, loosungiga „Vabadus, võrdsus vendlus” ei ole tänases maailmas enam midagi peale hakata.

Kurjus tähendab inimeste rumalust ja piiratust. Inimese tarkus on piiritu ja sellepärast ei saa targad inimesed kurjad olla. Ja ikka paneb mind imestama, kui kurjus targad inimesed oma teenistusse värbab. Või tegelikult tark ei tule juhtima, et mitte kurjaks muutuda?

Dialoog

Veel tsiteerin Valdur Mikitat, et mitte väga morbiidseks minna. Tema põhiseaduses on paragrahv 132: „Igaühel on õigus vääritult vananeda. Igalühel on õigus minna kurjaks ja hambutuks, kaotada vähehaaval oma säästud, eneseväärikus ja juuksed.”

Tartu Uue teatri lavastuse „Hymn” üks teema on dialoogi puudumine vanade ja noorte vahel. Seal on see rõhutus, et riigis tähtsatel kohtadel olevad inimesed ei kuula noori. Ei võta neid tõsiselt. Ma kuidagi sellele mõttele keerasin teise otsa. Tegelikult on nii ka, et see nii-öelda valitsejate klass ei kuula vanu tarku kah. Ja siis – olen seda tõesti märganud – kibestutakse, pettutakse. Jah, isegi muututakse kurjaks. See jutt pole kuhugi kadunud, et maailm muutub ja sellega peab väga kiiresti kaasa jooksma, et ree peal püsida. Mis sa jooksed, kui jalad on nõrgad.

Ma ikkagi deklareerin noorematele vanematest mõtlejatest aru saamiseks, et haiges kehas võib olla terve vaim. Mikita ütleb selle kohta tabavalt, et kui inimene tahab elada, on ka tänapäevane meditsiin võimetu. Mu väikekodanlikke asju teadev sõbranna räägib ikka, kuidas tänane noor põlvkond ei taha mitte midagi teha ja elab isa-ema juures, elab nende armust. Ema maksab telefoniarved ka kinni. Kusagilt tuleb raha. Nagu pensionäridel, et riik maksab raha, aga pensionäre kuulda suurt ei taha – tehke, mis tahate. Oma jutud olete te juba ära rääkinud.

Samas on ju olemas – küllap ka Eestis – selliseid kommuune, kus eri põlvkonnad elavad koos, teevad midagi, mis tundub endale ja maailmale kasulik, ja on rahul. Nooruse omadus on mässumeelsus. Mässumeelne ollakse ka selleks, et olla õnnelik. Muidu ei osata. Vanaduse omadused on ehk siis rahumeelsemad. Aga kui mõelda maailma juhtivatele vanainimestele…

Valetamine

Vaatan varest naabermaja katusel ja muidugi ootan kevadet. Sellest mõtlen ka, et pole kaugel aeg, kui varesed ja hakid elasid rabades, mitte väikelinnades. Aga nende lindude aktiivsus, kui seda jälgida, annab esimesena märku lähenevast kevadest. Maal rähnid kurameerivad.

Isegi musta valgeks valetamisega suudab inimene harjuda. Eks inimesedki ole suurlinnadesse jõudnud metsadest-rabadest. Sealt me kõik tuleme. Huvitav, kas linnalinnud mäletavad aega, kui nad olid hoopis rabalinnud. Inimestel küll läheb päritolu meelest. Jalad on maas, pea pilvedes. Kuuldavasti lõpetatakse ära kodu-uurimise seltsi tegevus. Liikmed on vanaks jäänud, sellepärast.

Jälgides seda, mis maailmas sünnib, veendun, et kõik muutub üha segasemaks. Kui selle kohta öelda tõejärgne ajastu või valede-eelne ajastu, kas siis kevadet ei tulegi? No vähemasti sõnades. Keda uskuda? Jah, raske on hingata. Raske on aru saada, mis maailmas toimub. Valetatud on alati, aga seda ei ole peetud heaks tooniks.

Kunsti trend

Koguni nii on, et vaatad teatris tõsise sisuga, hästi tehtud tükki; jääd mõtlema eksistentsialismi üle. Lähed koju, loed maailma uudiseid, ja teatrieksistentsialism tundub kerge meelelahutus.

Teine tendents veel, mida just teatris olen märganud: publik on ennast häälestanud naerma. Ta tahab seda, ootab ja leiab võimaluse naerda ka seal, kus midagi naerda ei ole. Arvan, et ma pole ebaõiglane, kui ütlen, et näitlejad tajuvad publiku soovi puhata ja aitavad oma mänguga sellele soovile kaasa. Isegi siis, kui sellega kaob lavastuse teatud sügavuse mõõde.

Kui veel mõni aasta tagasi mind selline tähelepanek oleks häirinud ikka väga, siis praegu imestan hääde näitlejate võimet ja oskusi publiku meeleolu kõige kiuste üleval hoida. Ma ainult ei imesta, vaid väga hindan seda võimet.

Kaitsen pekki

Üha rohkem kuuleb seoses riigikaitsega küsimust, millist kodumaad me kaitseme. Kuna minust enam füüsilist kaitsjat ei ole, siis mul ei ole ka seda küsimust. Aga meil kõigil tuleb kaitsta seda maad, kus me saame tihastele akna taha pekki riputada. Ja siis tihane tuleb ja koputab aknale.

Vahel mõtlen, et enne, kui targalt inimeselt midagi küsida, mõtle, kas sul on seda ikka vaja teada. Ja siis tulevad mängu meeleolud: hommikul tahad teada, lõunaks on me oma poliitilised mageda pisikismad soovi midagi teada saada suretanud, et ei taha enam midagi teada, ei targalt ega rumalalt. Iseennastki ei tahaks kuulata.

Peaks ju uskuma, et mida suurem rahvas, seda suurem arv lolle ja tarku inimesi ka. Igor Gräzin kuskil kirjutas, kuis matsi tunnusjoon on see, et ta peab viisakust nõrkuseks.

Kuidas oma mõtteid apokalüptiliselt lainelt ümber häälestada? Tõe kriteerium on praktika! Ja praktiliselt jagavad praegu maailma Hiina, Venemaa ja Ameerika Ühendriigid. Milline üldse saab praeguses maailmas olla meie iseolemise viis?

Praegune aeg on teinud seda, et isegi kui oled lugenud ühtesid ja samu raamatuid, kuulanud sama muusikat… ikka mõistad tegelikkust erinevalt. Maailma päästmise viisiks on kujunemas taparelvade juurde tegemine. Olenemata põhjendustest ei mahu see pähe.

***

Lisan ühe ilma paragrahvita jutu Valdur Mikitalt tema põhiseadusest: „Lumine tasandik on nagu laetud püss. Keegi ei tea, kes selle tegi ja kuidas selle tegi. Lumisel väljal käivad inimesed aupaklikult, pead maas. Kõigil on mõistus otsas.

Kurjad vanamehed lähevad hanereas üle lagendiku. Lagendikul on raagus puu, selle all surnud koer. Kurjad vanamehed ei peatu, nad lähevad kurjalt vaikides. Nad lähevad kakssada aastat põhja suunas, hambutuna, sisemises raevus, et näha maailma lõppu.”