Ülo Vooglaid ei väsi kinnitamast:  “Pühendumine, see on midagi väga erilist. Pühenduma ei saa käskida. Need, kes ei pühendu, saavutavad harva midagi suurt ja tõelist.”

Ülo Vooglaid

Jaanuari keskel helistas mulle üks lapselaps ja küsis: „Vanaisa, kas sa oled juba Maailma mõõtmist lugenud?”. Jõudsin vaevalt tunnistada, et ei ole, kui sain noomida: „Oi-oi! Seda sa pead küll otsekohe lugema!”

Paar päeva hiljem helistas kirjastuse Atlex projektijuht Anu Stolovitš ja küsis sedasama. Kui tema vastust kuulis, siis asus ka kohe samamoodi imestamise moodi märkusi tegema… ja lubas kohe ka raamatu saata.

Küsijaid ja imestajaid oli veel

Muidugi olin kuulnud nii Daniel Kehlmannist kui ka „Maailma mõõtmisest”, sest kogu maailm kihab selle raamatu tõttu, aga jõuad sa iga kihina ja kahina peale kohe reageerida…

Seda, et raamatu peategelased – loodusteadlased Carl Fridrich Gauss ja Alexsander von Humboldt, jätsid inimkonnale hulga vananematuid teadmisi, oli minulgi ammu teada, aga millise pühendumise, keskendumisega nende elu kulges, seda ma ei teadnud.

Kord, kui Gauss keset lagedat välja oma hobuse peatas, sest oli järsku taibanud, kuidas Cerese orbiidi ebakorrapärasuste kaudu tuletada Jupiteri massi, pahandas isegi hobune ta peale ja korskas.

Ta vahtis öisesse taevasse, kuni kael jäi kangeks. Veel hiljuti olid taevas olnud helendavad punktid. Nüüd tundis ta nende konstellatsioone, teadis, millised neist tähistasid merel orienteerumiseks olulisi laiuskraade, tundis nende liikumisteesid ja aegu, mil nad kadusid ja taas välja ilmusid. Täiesti iseenesest ning õigupoolest vaid seetõttu, et tal oli raha vaja, olid neist saanud tema töö ja temast nende lugeja.

Oma pulmas mainis Gauss, et ei lootnud leida midagi sellist nagu õnn ega usu sisimas sellesse nüüdki. Õnn tundub talle arvutusveana, eksitusena, mida arvatavasti keegi ei avasta.

Mõni tund hiljem, kui pruutpaar voodisse jõudis ja peigmees otsustas riskida, ilmus kaardinate vahelt udune kuuketas ning mehel oli häbi, et ta just sel hetkel taipas, kuidas saab planeediorbiitide mõõtmisvigu ligilähedaselt korrigeerida… Mees vabandas, komberdas laua juurde, torkas sule potti ja kritseldas, tuldki süütamata, oma idee paberile. Tagasiteel kuulis ta naist sosistamas, et ta keelduvat uskumast, isegi nüüd, kui ta seda oma nahal kogeb, ja lõi varba valusasti vastu voodiposti ära.

Selliseid detaile on Maailma mõõtmises kümneid, mille kaudu muutub enesestmõistetavaks, et Teadus lummab, kisub kaasa ja vaimustab, aga ilmselt siiski vaid neid, kes end teadusele pühendavad, kes teadusele anduvad.

 

 

Humboldti meelest paneb elu mõnikord imestama.

Looming. Avastus. Ime ime otsa…saatis mõlemat suurkuju. Vähesed suutsid nendega sammu pidada, aga aru said üksikud. Austajaid ja imetlejaid oli kogu tollane maailm täis.

Nüüd imetleb maailm neid maailma mõõtjaid tänu Daniel Kehlmannile.

„Maailma mõõtmine” on täis pedagoogilisi ja andragoogilisi kalambuure. Mõlemad geeniused üllatasid oma õpetajaid juba pisikesest peale. Kujutagem vaid, mis oleks Gaussist saanud, kui õpetaja Büttneri asemel oleks olnud mõni nii tuhm isik, kes ei oleks annet märganud ega imetlusväärseks pidanud?

Kord juhtus nii, et õpetaja Büttner käskis kõigil õpilastel liita kokku kõik arvud ühest sajani.

Kolme minuti pärast seisis Gauss oma tahvlikesega, millel oli kirjas vaid üks rida, õpetaja puldi ees…

Hiljem ei osanud Gauss isegi öelda, kas ta oli sel päeval tavapärasest väsinum või lihtsalt mõtlematu. Igatahes ei suutnud ta end vaos hoida.

Ei, seda, mis edasi juhtus, ei ole mõtet jutustada; seda peab igaüks ise lugema. See on vapustav! (lk 49 – 51, ei vaata lk 1 – 292)

Kunagi poisikesepõlves, vist VI või VII klassis, lugesin Roland Amundseni raamatut „Esimesed jäljed igavestel lumeväljadel”. Võin kõhklemata öelda, et kui see raamat mu kätte ei oleks sattunud, oleksin teistsugune. Lugesin seda raamatut mitu korda järjest ja iga korraga, hakkas see mulle veel ja veel rohkem meeldima. Kujutasin end ette pakases ja raevukas tuisus ennastsalgavalt edasi rühkimas. Võib vist öelda, et olin vaimustuses Amundseni tahtekindlusest ja visadusest, keskendumisvõimest ja ei tea, millest kõigest veel.

Nüüd, kui lugesin, kuidas Humboldt San Carlose lähistel magnetekvaatori ületas ja mõõtis terve öö, ise sääseparve sees, Kuu orbiidi nurka Lõunaristi suhtes, tuli seegi raamat jälle meelde. Humboldt jälgis tundide viisi Jupireri kuude viirastusliike varje ning seletas teda tähelepanelikult jälgivale koerale, et midagi ei tohi unustada; ei tabeleid, instrumente ega isegi mitte taevast. Tuleb ise olla nii täpne, et korratus ei pääse mõjule.

Kas pole alust mõnulemiseks?

Kujutan ette, mis võib juhtuda mõne poisi või tüdrukuga, kui ta satub lugema Maailma mõõtmist. Võib juhtuda, et kõik muu peale teaduse muutub tühiseks, tähtsusetuks.

Pühendumine, see on midagi väga erilist.

Pühenduma ei saa käskida.

Need, kes ei pühendu, saavutavad harva midagi suurt ja tõelist. Loe Maailma mõõtmist ja veendu veel ja veel kord, et see on nii!