See lugu Jaak Jõerüüdiga ilmus pisut toimetatumana 2010. aasta viimases Maalehes.  Foto: Sven Arbet

 

Diplomaat ja kirjanik (või oleks õigem öelda kirjanik ja diplomaat?) Jaak Jõerüüt on aastaks peatanud oma töösuhte. Oma hiljuti ilmunud romaanis „Muutlik“, küsib ta muu hulgas, et äkki Eesti rahvas tahab välja surra? „Mis on rahva ühine vaim ja kus tekib kollektiivne teadvus?“ küsib Jaak Jõerüüt, lisades, et on olemas hulk küsimusi, mida peetakse ebasündsaks ja neist ei taheta rääkida.

„Sumin ja kõmin. Higi. Vihkan vastuvõttude KÕMISEVAID ruume, kus mitmesajapealine inimmass ajab tühijuttu, ja kui sa tahad mõnega kahte sisulist lauset vahetada, ühtäkki pärismõtet jagada, siis on see täiesti võimatu, sest tuleb karjuda,“ kirjutab Jõerüüt oma vastses romaanis diplomaadi elust üpris ebadiplomaatlikult. Kirjanik rõhutab, et see raamat on romaan, ei ole päevaraamat ja sellisena tuleks teda ka lugeda.

 

Jaak Jõerüüt, kuidas harjuda elu igapäevaste tüütute rutiinidega?

Inimesed peaksid tegema ainult seda, mis neid huvitab. See on üks pool asjast. Teine pool on, et ükskõik, mida sa teed, seda on ju võimalik kriitiliselt ka vaadata. Minu töös on olemas mõlemad pooled, nii ja see, millest ei ole isu täis.

Raamatus ma ei kirjuta päris tuimalt igapäevast. Ma noppisin välja markantsemad hetked, asjad, millel on suurem tähendus. Kunagi ei ole igapäev väga hea ja kunagi ei ole igapäev väga halb. Kõik on muutlik, kõik muutub.

Otsene vastus on, et kui ei meeldi, tuleb ära tulla. Kui tunned, et see sulle sobib, tuleb teha täiega 24 tundi päevas, mis siis, et vahepeal väsid. Elu ei ole ainult tordi söömine.

Mu mõni elukogenud sõber on öelnud, et kui on elu ja surma küsimus, siis teed ära imelisi asju, mille peale võib hiljem ainult pead vangutada.

 

Kust selline kokkuvõtmise võime inimeses?

Seda on palju uuritud ja on nenditud, et inimene on niisugune olend, kes mugavas lääne elus, meie moodi lääne tsivilisatsioonis kasutab ära kohutavalt väikese osa oma võimetest. Nii intellektuaalsetest võimetest kui füüsilistest, kõigest kokku väga väikese osa. Inimene on laisk.

Olen elus mõnikord suhteliselt lähedalt näinud inimesi, kes kohe-kohe hakkavad surema ja olen sel puhul mitu korda mõtelnud, et inimene on tegelikult erakordselt vastupidav olend.

 

On teil kunagi olnud enesetapumõtteid?

Mitte kunagi.

 

Mul on, aastaid tagasi. Ja kõige suuremas käegalöömise meeleolus jooksin suure langeva puu eest ilmselt oma elu kiireima jooksu.

Jah! See päris mina teis ärkas üles, tegelik mina, see ütles, oot, oot, oot, poiss. Täpselt, täpselt.

 

Ma täna hommikul rääkisin esimesed sõnad politseinikuga, kes mind peatas ja kinkis helkuri, öeldes, et elu on kallis.

Ilus, väga ilus žest. Ma arvan, et inimene hakkab sellepeale mõtlema, et elu on kallis, siis, kui ta saab aru, mida ta tegelikult tahab teha. Pateetiliselt – saab aru, mille jaoks ta sündinud on. Igaühel on mingi oma ala, see on päris kindel. On täiesti ükstaspuha, kas inimene on porgandikasvataja või president, vahet ei ole, peaasi kui inimene on oma tegevusega rahul. Kui inimene saab aru, mis on tema tegevus, ja teab, millega tema süda rahule jääb, siis ta saab aru, et pole enam ükskõik, mis juhtub tema eluga. Kui asi huvitab, kui teda huvitab elada, siis lähevad väärtused õigele kohale.

 

Kas selliste väärtuste skaalal mõtlemine on seotud ka eaga, vanusega?

Ma ei tea öelda kõigi 6, 5 miljardi inimese eest, aga arvan kõrvalt vaadates, et see mõtlemine on väga erinev. Eriti praegu mõni väga noor, laps on oma eriala üles leidnud ja teebki seda täie andumusega hästi. See ei käi ainult baleriinide ja mozartite kohta, see käib paljude teiste kohta ka. Mõnel inimesel läheb rohkem aega. Mõnel läheb nõnda, et eluaeg otsib ja ei leiagi seda oma, päris enda asja üles. See kõik on nii kohutavalt erinev…

Te enne küsisite, et kuidas see elu kõik on ja kas rutiinid ei tüüta. Ega ma siis alati pole nii rahulik olnud. Olen varsti 20 aastat välisministeeriumis olnud. Vene ajal polnud mul endalegi selge, mida ma siis tegelikult tahan. Peale kirjutamise, mis oli mul suhteliselt varakult selge. Siis ma olin kaunis rahutu ja rändasin ühelt kohalt teisele ja ühest kohast teise.

 

Otsing, jah.

Läinud sajandi seitsmekümnendatel Brežnevi ajal oli ka kaunis raske endale ette kujutada, et minust saab Eesti diplomaat. Kõik oli segane. Teisest küljest, päris viie-aastaselt mul see kirjutamise klõps peal ei käinud, aga lugema ma hakkasin ema sõnul umbes kolmeselt. Kirjutama hakkasin, kui olin 11-12, see siht oli suhteliselt varakult selge.

Selge oli see muidugi, et ma kirjutada tahan, aga väga varakult sai selgeks ka see, et ega sellest, mida ma tegelikult tahan kirjutada, midagi välja ei tule. Päris kaua läheb aega, enne kui sa leiad ja saad kätte need sõnastused, mida sa tegelikult taga ajad. Kaua – ma mõtlen selle all aastakümneid. Kõik settib.

 

Romaanis „Muutlik“ on te kogutud mõtted?

Nad ei ole selles mõttes kogutud, et oleksin neid pika aja jooksul kusagile sahtlisse korjanud. Ta on kogutud selles mõttes kindlasti, et kõik settib. Ma arvan, et mis tahes raamat on mingis mõttes terve elu summa. Mingis mõttes, oma sisimates hoovustes, kõige alumises vundamendis. See ikka kasvab tervest elust.

 

Ma olen mõelnud, et inimene elabki mitu elu elu jooksul?

See on õnnelik mõte. Kõik ei tule selle peale. Nõus, see on kinnitus sellele, mida arvan, et kõik muutub. Romaan „Muutlik“ on kirjutatud inimese muutlikkusest, sellest, et ta leiaks üles oma päris tuuma ehk muutumatu. Et leiaks üles igavese.

 

See on paradoksaalne, et me ei tea tihti seda, mis päris on, ei oska pidama jääda, ja tahame muutuda ka siis, kui seda enam väga vaja polegi.

On paradoks, kahtlemata. Ajalik ja igavene on inimeses sees, on olemas. Seesama, mida ma me jutu algusest peale kordan – inimese sees on vähemalt kaks poolt.

 

Kuidas te oma rolle jaotate, kirjanik ja diplomaat?

Kuidagi ei jaota. Lihtsalt olen.

 

21. sajandi esimesed kümme aastat saavad kohe läbi. Kiitleme, kuidas me elame infoühiskonnas, mul on tunne, et see infomürin hoopis teeb maailma vaesemaks täna?

Igapäevaelus, mõnede inimeste jaoks kindlasti, inimesed upuvad infosse ära. See uppumine puudutab tervet maailma.

Firmad töötavad selle peal kogu maailmas, et uputada inimesi meelega et tuua nad kõik ühe või teie ostmise juurde. Terved firmad teevad tööd, et manipuleerida inimesi, et need teeksid neid või teisi otsuseid.

 

Kirjanik Jõerüüt ütleb oma romaanis, et sellist demokraatiat, mis tänases maailmas valitseb, ta küll ei tahaks.

Ma ei ole ainuke, kes seda täna ütleb.

 

Mis tuleb pärast sellist silmakirjalikku demokraatiat?

Keegi ei tea seda. Keegi ei tea, mis tuleb pärast sellist majandusmaailma nagu meil praegu on. Mis demokraatiasse puutub, siis seda on juba ammu öeldud, et demokraatia on üks vilets valitsemisvorm, aga kahjuks pole keegi pakkunud välja midagi paremat.

 

Miks pole pakkunud?

(Hästi aglaselt ja hakkides.) Mina ei tea. Selleks peaks olema vanajumal ise, et öelda, miks inimkond pole paremat välja mõelnud. Kusjuures maailmas on käibel igasuguseid valitsemisvorme.

Mis veel demokraatiasse puutub, siis olen märganud, et siinsamas Eestis unustavad haritud inimesed ära mõne lihtsa asja, et meilgi siin Euroopas on lihtsalt parlamentaarseid riike nagu Eesti, aga on ka kuningriike. Lihtne küsimus, mitu kuningriiki on Euroopa liidu liikmed, ajab inimesed segadusse.

 

Mitu on?

Rootsi, Suurbritannia, Taani, Holland, Belgia, Hispaania. Demokraatlikud riigid, aga neis on kuningakojad. Ja Luksemburg on suurhertsogiriik.

Kui te küsite juba nii otse, et miks mina demokraatiaga rahul ei ole…

Üks kõige valusamaid teemasid on ju see, et neisse demokraatlikesse süsteemidesse, mille tugisammasteks on vabad valimised ja vaba sõna kasutamine, neisse tugisammastesse on liiga palju tunginud raha. Kui peamiselt raha mängib valimistel… Kui suur raha ainult hakkab otsustama, raha PR manipulatsioonideks. Kui parteide rahakasutus – Eesti tänane teema – on läbipaistmatud, no mida siin üldse kommenteerida. Kas me peaksime sellega rahul olema?

 

Ei pea rahul olema. Peab muutma.

Asi on palju sügavam, minu meelest on vale oodata, et uus põlvkond toob uued kombed ja kõik maailm lihtsalt muutub. Iseenesest ei tähenda vanus midagi. Küsimus on sisulisem – mis toimub inimese väärtushinnangutes ja hinges? Kui inimeses see midagi ei muutu… see on ka üks mu raamatu põhipostulaate, kui muutumisest räägime. Muutumine saab alata ainult seest, kõik välised muutumised on vaht.

 

Suure raha maailmal, kes valitseb, ei ole ju sellist sisemist muutust ja väärtushinnangute tasakaalu loksumist vaja. Seda ei tahetagi maailmas.

Raha maailmas!

 

Kogu maailm põhineb rahal…

Vaat mina ei oska kogu maailma eest rääkida. Ma võin rääkida enda eest ja selle eest, mida ma elus olen näinud ja kogenud. Kui väga halbadel päevadel mõni mitmekordne miljardär kaotab oma miljarditest poole ja teeb enesetapu, siis on selle inimesega midagi väga viltu.

Miks on see eriti viimastel aastakümnetel niimoodi läinud? Ahnitsetakse. See on traagiline ja on õudne. Seisab mees kusagil New Yorki luksuskorteris pilvelõhkuja 50 korrusel ja ütleb siiralt, sügavalt traagilise näo ja häälega: „Vaadake, mul on neid korterid 50, aga mind on ainult üks. Kui õudne!“. Kaugemale on finantsabsurdiga raske minna.

 

Kuulge, kas olevik on üldse olemas või on ainult minevik ja tulevik?

Olevik on iga hetk olemas. Mina elan täna. Kui sesse lausesse süveneda, siis see tähendab korraga mitut asja. See tähendabki seda, et inimene tajub ka olevikku, mitte et mõtleks vaid selle, mis oli või mõtleks tulevikule. Siis inimene nagu ei elagi.

 

Jah, hea näitleja on laval kohal, siin ja praegu. Ainult nii on ta suur, ainult nii on huvitav. Siia juurde käib tõetunnetus.

See on huvitav. Budistlikes tekstides korratakse sedasama põhimõtet pisut teiste sõnadega, natuke lüürilisemalt. See käib igasuguse argise tegevuse kohta, et kui sa midagi teed, siis palun tee seda just nüüd ja praegu.

Kui elust rääkida, siis näed, et tihti inimesed nagu ei elagi. Kogu aeg mõeldakse, et ükskord, kui midagi juhtub, siis hakkan tegutsema… ja elu läheb mööda. Ela palun täna!

 

Vist kõik religioonid pakuvad inimestele elu pärast surma. Kuidas sesse suhtuda?

Kõik pakuvad, aga keegi täpselt ei tea, mis pärast tuleb. See on muidugi üks hirmus eksitee, kui arvatakse, et siis. Tegelikult seal vahet pole, mõni arvab, et pärast surma saab elama hakata, praegu on ükskõik, või mõni arvab, et ma seda kapiust praegu ära ei remondi, teen seda järgmisel suvel. No siis lähebki kõik mööda. Siis lähebki kõik igavesti mööda. Siis jäävad kõik, nii head kui halvad asjad tegemata.

 

Te sõidate jalgrattaga, Roomas, Riias ja Vormsil?

Jah, diplomaat elab oma elu võõras riigis, kus ta on kohustatud kogema kohalikku elu nii palju kui vähegi oskab. Minu arvates peaks diplomaat lisaks sellele, mis toimub parlamendis ja ministeeriumides, teadma ka seda, mis toimub turgudel, poodides, kõrtsides ja tänavatel… tuleks näha, mis värk on.

 

Mis värk on, Eestis ja Itaalias?

Minu arvates elavad inimesed kapseldunult, Eestis ja Itaalias ja mujalgi. Kõike mõõdetakse oma linna või küla mõõdupuuga. Eestlased arvavad, et meil kodus on kõik viltu. Itaallastel, ka soomlastel tekivad teistsugused refleksid, nemad tihti arvavad, et neil on kõik hästi ja mujal kõik viltu.

 

* Teil on üks kujund ses muutumiste raamatus, ma panin selle me loo pealkirjaks lausa. See on jube kujund. Te kirjutasite selle lause ja raamatu aastal 2009. Kas see hull mees ikka sööstab alla?

Üldiselt küll. Jah.

Liiga palju inimesi ei saa aru sellest lihtsast asjast, et praegune ülemaailmne mantra, majanduslik kasv iga hinna eest, on loogiliselt võttes võimatu. Igavest kasvu ei saa olla. Igavene kasv ei mahu maakerale ära.

Ma ei ole originaalne, kui ütlen, et alustada võiks sellest, et iga inimene vaatab üle oma tarbimisvajadused. Üldse hakkavad kõik asjad peale mitte suurest paugust, vaid väikestest sammudest.

Maakera on mõõdetav ja kombatav, ei ole võimalik, et siia mahuks ära lõpmata hulk inimesi, lõpmata hulk autosid, loomi… see kasv peab ükskord lõppema. Kas ta lõpeb mõistlikumalt või ebamõistlikult… ei tea.

 

Mõni aasta tagasi vaid räägiti maailmas lõppevast energiast, nüüd räägitakse ja kirjutatakse sellest, et varsti ei jätku meil toitu.

Me peaksime siin olema allikakriitilised, räägitakse ja kirjutatakse väga paljust. Ma ei julge öelda, mis on tuleviku kõige suurem mure. Üldiselt on teada, et pidavaid suuri hädasid on hulk. Ma ei tea, kumb on suurem meid ähvardav mure, kas toidu- või veemure? Ennustatakse veesõdasid, et need võivad olla väga suured. Aga kõik on kõigega seotud. Vesi on vajalik toidu saamiseks ja see on omakorda seotud rahaga. Raha on muidugi vaid kokkulepe, ta pole mingi looduses kasvav asi nagu apelsin. Rahapuudus, õigemini raha jagunemine ebaõiglaselt on ka meeletu. Aga endiselt ma ei kaldu ühegi retsepti poole.

Viimasel paarikümnel aastal on ikka räägitud igasuguste ressursside otsasaamisest. Palju räägitud teema on prügiuputus kogu maailmas. Veel räägitakse niisugustest asjadest, mis kord on kliima soojenemine, siis kliima külmenemine ja siis kliima muutumine. Sellega kaasnevad arutlused, kas inimene seda kõike on võimeline muutma või pole. Lihtne ja vast kõige arukam vastus on – ei tea täpselt.

Kogu ressursi- ja kliimateema puhul on vähemasti mind huvitav teooria elavast planeedist Gaia. Elav planeet, mis on omamoodi isereguleeruv ja kui see süsteem viiakse väga tasakaalust välja, siis eks ta hakka ennast ise reguleerima tagasi.

 

Mida siis nüüd nende teadmistega peale hakata?

Peaks teadma, et keegi meist ei ela selle planeedil üksi. Me oleme teistest sõltuvad. Ning veel – üks vana tark juudi daam ütles mulle juba 15 aastat tagasi, et vaadake mida tahes enda ümber, seda tassi, seda mütsi või seda raamatut, kõik nad on tehtud maast.

Ma olen viiendat põlve linnainimene, aga tunnen suurt vajadust elava looduse järele.

 

Mu meelest on raamatuid ka maailmas juba liiga palju.

Kirjanik on raamatut kirjutades väga üksi. Sa pead olema sisemiselt väga veendunud, et seda kirjutamist on vaja ja neid otsuseid tehakse ka üksinduses, iseendaga.

Mingid aastad tagasi ma olin päri, et iga inimene võiks oma elust raamatu kirjutada. Nüüd tahaks ütelda inimestele, et kui te vähegi saate hoiduda kirjutamisest, siis hoiduge.