Saku külje all Rehe küünis mängitava „Lootuskiir pimeduses” üks võlu on eriline näitlejakoosseis. Tegelikkus ilmselt ongi see, mis minu jaoks andis sellele iseenesest koomilisele loole kurva alatooni.
Loo tegevus toimub vanadekodus, mille nimi „Hõbedased”. See polnud lavastuse peamine teema, aga mind kuidagi pani see lugu mõtlema sellele, et isiksuseks kujunemiseks ilmselgelt kulub aastakümneid. Isiksuse omaduste hulgas on ka veidrused ja kui elatud elu slepe on juba parasjagu pikk, pole enam vajadust ega tihti ka tahtmist ega viitsimist end ülearu piirata, ehkki need veidrused ei pruugi sobida ja enamasti ei sobigi kokku teiste isiksuste vaadete ja ellusuhtumisega.
Vanadekodu, kus me kunagi kohtume kõik, on kollektiiv. Kuidas seal siis hakkama saada? Banaalne võrdlus ehk, aga see tuletab mulle meelde koalitsioonivalitsust. Keegi peab alla suruma oma isiksuseomadusi, et keegi saaks valitseda…. Ja saladusi tekib üha juurde.
Ära unustatud
Näidendi autor Sandra Birgitt Toksvig on tänaseks ise 61aastane, kavalehel on märge, et naine on ateist ja humanist. Nagu dramaturgile kohane, keerab kirjanik vanadekodu teise korruse asukate vanainimese-veidruste avamiseks loole vindi peale. Väljas möllab torm Vera, jõed on tõusnud üle kallaste ja tõesti on need vanad naised viimased, keda evakueerida. Viisakalt öeldes on nad unustatud.
Viis näitlejat seitsmest selles näitetrupis on me teatrite staarid, kes pikka aega olnud publikul silme ees olgu lavastustes või filmides. See on, mis loo alguses mainitud eriefekti annab. Mingi rõõm neist või uhkusetunne, et sellised näitlejannad on eestlastel. Neid pole võimalik ära unustada. Samas etenduse kontekst lisab tundesse, vaatamise meeleollu mu meelest väljaspool taanlasest autori soovi aja kaduvuse ja halastamatuse nukrust.
Trupis mängivad Ene Järvis, Kersti Kreismann, Mari Lill (Eesti Draamateater), Elle Kull, Ines Aru (peale nende noored, Sandra Ashilevi ja Viktor Leševits). 
„Vaadake meid. Meid on maha kantud,” ütleb etenduses Gloria, keda mängib Ene Järvis. „Nad arvavad, et me ei ole päästmist väärt, noh, mingu põrgu. Me võime olla vanad, aga me pole veel omadega läbi…” 
Kummalised naised
Selle näidendi ja muidugi ka lavastuse teeb puudutavaks mitte ainult vananemise ja üksi jäämise teema – ses on sees meie praeguse aja kiire muutumise rütm. Näiteks, seda küll autor ega ka lavastaja eriliselt ei rõhuta, tuleb vanu naisi loodetavaks evakuatsiooniks ette valmistama noor neegritar nimega Hope (eesti keeles Lootus). Ütleb otse, et ei tee seda missioonist, vaid raha pärast. Ja muidugi lisab, et vanainimesed ei tohi talle neeger öelda ja muud sellist, mis suhtlemisele ekstreemses situatsioonis koomikat lisab.
Vana olemise ja nooreks jäämise valu on näidendis üsna peenelt sees. Lisaks seegi, et Hope´i mängiv Sandra Ashilevi näeb selles keskkonnas ja üldse väga ilus välja. Samas see noor naine seal kuskil teise vaatuse alguses, kui olukord kibedaks läheb, ütleb välja peamise, mis iseloomustab vist küll ajatult vanade ja noorte vahelist vastuolu: „Vaadake mind. Ma olen must ja ma olen naine. Kui ma midagi ütlen, küsitakse mult, kust ma pärit olen. Teie, vanakesed, olete selle maa perse keeranud. Ma ei saa endale kunagi maja, töökohta ega pensioni. See kuradima üleujutus on ülemaailmne soojenemine – aitäh ka selle eest! Te arvate, et te olete praegu hädas, aga ma olen olnud põlvini selles pasas kogu elu…”
Kummaline, aga järele mõeldes just nii ongi, et ainus, mis me kõik, ka noored, oma järeltulijate jaoks saame teha, on jätta neile korrastatum maa ja ilm. Aga kui mõelda, siis see vist on teadmisena olemas olnud aegade algusest, aga pole sealtsamast saadik õnnestunud.
Telelavastuste igatsus
Mitte ainult sellepärast, et „Lootuskiire…” lavastaja Vilja Nyholm-Palmi õpitud professioon on telerežii (aga sellepärast üsna kindlasti ka), mõtlesin seda säravate vanade kogenud näitlejate tulevärki vaadates – kuidas nad üksteist jälgivad, kokku ja lahku mängivad jne – kunagistele telelavastustele. Tänased seriaalid seda stiili ei asenda mu meelest. Telelavastuste valmimiseks tehti proove ja telerežii oma suurte, keskmiste ja üldplaanide vaheldumisega lasi näitlejail särada. Lisaks olen teatrit vaadates ikka vahel mõelnud stoppkaadritest, aeglustustest, pausidest, mida võimaldaks teleteater ja mida tihtipeale ei luba lavavõimalused.
Milleski tõi „Lootuskiir pimeduses” meelde Roman Baskini lavastused ja tema soovi puudutada inimeste hinge just läbi komöödiažanri.
Märkan ise, kuidas lähen lavastust kirjeldada püüdes ülemäära traagiliseks. Tegelikult tundub mulle, et kui tahta, saab seda, mida näidatakse, võtta ka lihtsalt komöödiana, sellisena, mis jätab lootuse.
Selle näidendi tegelased on ägedad naised. On kosutav näha ja teada, et meil on sellised näitlejad, kes neid vanu naisi oskavad niimoodi jupphaaval avada. See mõte vilksas ka pähe, et kas meil saaks sellise trupi kokku ka vanadest meesnäitlejatest?
Teater on noorte asi kindlasti, aga see küpsus, mis on vanades näitlejates, kellel on laval kaasas üsna mahukas osade ja kogemuste pagas, on omaette vaatamist väärt. Ja kui vanad naised sulle saali lavalt ütlevad, et „elu läheb meist mööda, samal ajal, kui meil on kiire”, siis on, millele edasi mõelda.
Ilmus Maalehes, pildistas Ülo Josing.
„Lootuskiir pimeduses”(orig. Silver Lining)
Sandi Toksvig
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Kunstnik ja kostüümikunstnik: Ann Lumiste
Ene Järvis, Kersti Kreismann, Mari Lill, Elle Kull,
Ines Aru, Sandra Ashilevi, Viktor Leševits
Esietendus 30. juunil Rehe küünis