Eesti rahvamajade etendus „Mälutempel” kandis endas näitekirjaniku ja lavastaja Urmas Lennuki loomingu läbivat igatsust Eesti rahva uue ärkamisaja järele. Sündis valus, vaimukas ja geniaalsuse piiril kulgev teatri suursündmus.

Kummaline ülendav hingevalu jäi lavastusest. Ma julgen küll sellest, mida nägin ja mis nahast läbi puges, sellest mälutemplist, mis ennast Toris suureks ehitas, kõrgendatud toonil kirjutada, aga natuke kahtlen, kas õnnestub. Sest mõjus „siin ja praegu” tervik.

Urmas Lennuk võttis kirjutamise ja lavastuse aluseks laulu- ja tantsupeo, andis Rahvamajale (Eesti esimene rahvamaja ehitati Kanepisse 130 aastat tagasi –MM) hääle ja lasi tollel me rahva ellujäämise lugu jutustada.

Lavastus ühendas me suured märgid: laulukoorid, puhkpilli- ja rahvapilliorkestrid, rahvatantsurühmad ja kirjanduskangelased, kes samuti on olnud me muutlikus, et mitte öelda kaduvas olnus märgilised väärtuste kandjad. Toots ja Teele, Kalevipoeg ja Linda, Vargamäe Pearu ja Kõrboja Anna, Juss ja Mari. „Ega me seda kuidagi ei püüdnudki sõnastada, et mis see täpsemalt vormiliselt on. Palusime vaid armastada inimestel seda, mida nad teevad. Aga nad vist juba armastasid.”, ütles Urmas Lennuk.

Meeletuuli siduvaks jõuks oli tuuletark Tuuslar (Argo Aadli).

Kanepi rahvamaja: „ Aga eestlastele ei meeldinud vene keel kohe üldse… Nende igemed ei paindunud selle vene keele jaoks parajaks. Nemad sihtisid ikka oma riigi poole. 1918. aastal avaneski võimalus… Aga siis olid muidugi venelased jälle jaol. Neile üldse ei meeldinud see asi, et Kalevipoeg käis omal ajal Peipsi tagant laudu toomas… Ja selleks tuli siis eestlasel venelastega madistama hakata…”

Samal ajal lauldi rahvamajades, mida kerkis Eestisse nagu seeni. Lavastuses lähevad Pearu ja Toots lausa kaklema, kas ehitada kõigepealt rahvamaja Vargamäele või Paunverre. Oma laulude sekka lauldakse laulu „Jumal keisrit kaitse sa”. Tantsitakse polkasid…

Siinkohal tahan öelda, et Tori rahvapeo tantsud olid tantsitud ilulemata. Ilu oli küll, aga pearõhk polnud sellel, vaid suhtlemisel – rahvatants on suhtlemine. Kui ma seni olin mõelnud, et rahvatantsu võiks olla uhke kaasa tantsida, aga vaadata on igavavõitu, siis nüüd sain üllatada. Tori tantsudes oli selge kaasatantsimise kutse sees, aga lisaks oli seda kirge ja tantsijate suhtlemist omavahel või teiste paaridega põnev jälgida.

Mida hingestatus tähendab? „Mälutempli” kontekstis argisele hinge andmist rahvamajades. See oli täiesti selge Tori etenduse mänguplatsil. Ja tempel ei ole vaid kohtukulliga pitser. On see mälujälg, mille lavastus üllatavalt teravasti tekitas, ja on tempel kui pühakoda. Rahvamaja on eestlaste tempel…

Kanepi rahvamaja: „Pärast baaside lepinguid tulid Eestimaale vene sõdurid. Ja siis… Ühel suvehommikul… Sõitis taluõuele auto. Perenaine oli just läinud lauta loomi talitama, kui kuulis, kuidas auto hoovi keeras. Ka peremees kummardus köögiaknast vaatama…”

Ühel hetkel sõidutatakse keset mänguvälja vanker koos kohvritega ja „lähevad” ka Teele, Pearu, Kõrboja Anna, Juss… Kõlab katke Urmas Sisaski oratooriumist „Pro patria”. Tootsil on ootamatult ka maakera Siberisse kaasa võtta. Publiku äratundmine on luu ja lihani tajutav.

Siis tuleb „Laul Leninist”, mida ühel ajahetkel laulsid koorid kogu Eestimaal – oma laulude ja tantsude sekka. Ma ei märganud, et lavastuses oleks kasutatud sõna küüditamine.

Kanepi rahvamaja: „Aga kolhoosiajal oli üks hea asi ometi. Uusi Eesti lapsi sündis nagu sipelgaid. Eks see oli ka aja märk. Nõukogude aeg oli ju nii, et kõik tegid tööd, aga kellelgi polnud midagi. Kellelgi polnud midagi, aga kõik elasid hästi. Kõik elasid hästi, sest varastasid. Kõik varastasid, aga ikka jätkus kõigile kõike…”

Kive tassiv Linda ütleb Kalevipojale, et Tuuslar on lolliks läinud, tahab kommunismi ehitada…

Ühel hetkel laulavad koorid „Rahu hällilaulu”. Sinna, kus oli küüdivanker vanaaegsete kohvritega, ilmub nüüd väike poiss suure jalgrattaga. Tornikell hakkab lööma. Poiss seisab, kuulab. Kõrboja Anna ja Pearu arutavad, et sellest poisist võiks kasvatada Kõrbojale peremehe. Poiss vaikib, Tuuslar lubab talle klaveri ja kingib õuna… Sõnadeta on publikul selge, et see poiss on Arvo Pärt.

Siis saab Kalevipoja emast Lindast poisi jalgrattaga Erika Salumäe.

Kanepi rahvamaja: „ Nõnda muutus sport eestlaste hulgas väga populaarseks. Aga rahvamajade käsi käis pärast seda kehvasti. Kõigil oli tarvis ju hirmsal kombel sporti teha. Alguses sõideti ratast, siis suusatati, siis veheldi mõõkadega… Isegi purjetamises ja aerutamises jõudsid eestlased väga kaugele… Aga laulukooridele maksti toetust, et nemad õpiks olümpiavõitjaid ja spordisangareid vääriliselt vastu võtma.”

Etenduse ruum on avar ja nelinurkne. Publik istub tribüünidel nii, et silme ette jääb lai Pärnu jõgi, kaldaid ühendav suur sild. Üle jõe jääb kõrge kallas ja Tori põrgu, sellest paremale Tori kirikutorn. Jõel liigub paar mootorpaati, poisid ujuvad… Kogu see olustik mängib kaasa, kui mänguplatsil puudutatakse eestlaste hingekeeli justnagu topelt tugevasti: tuttavad raamatutegelased neile omastes ja mitteomastes, kuid publikule siiski väga tuttavates olukordades. Lisaks see erk laulupeoõhustik, mis paneb rahvamajatemplisse uskuma neidki, kes päris elus sinna pole sattunud…

Kanepi rahvamaja: „Siis tuligi uus vabadus. Inimesed said rikkaks. Siis jäid vaeseks. Siis said rikkaks. Ja siis jäid jälle vaeseks. Rahvamajadest tehti mõnel pool koolid. Mõnel pool löödi uksed, aknad üldse kinni ja inimesed kolisid ära linna. Mõnel pool aga elasid rahvamajad oma rahulikku elu edasi. Kõike tuli ette, kuni inimesed ühel heal päeval avastasid, et väljaspool Eestimaad on ka elu. Küll siis rännati.”

Tuuslar tirib vankri, millel on olnud ka töövankri tähendus, taas keset mänguplatsi, sellel on koorem turistikohvreid. Järgnevad ühed valusaimad pildid selles etenduses – nii-öelda ajalugu, mis on praegu justkui veel meie kätes. Pilt rahvariietes paaride selgadest, sangaga turistikohvrid käes, ikka sööbib mällu.

Etenduses on sel kohal Mari ja Jussi dialoog: „Niimoodi jääb Eesti küla täitsa tühjaks.” – „Jääb. Linnadki jäävad tühjaks.” – „Ja sina lased neil minna?” – „Kuis ma siis keelata saan. Meil on nüüd vabadus.” – „Tuleb neile rääkida… Miks me siis üldse kõik need aastad ehitasime oma küla, oma riiki ja oma rahvamaja…”

Kuskil kõlab Tuuslari tekst, et oma rahvamaja võtab iga eestlane endaga ühes. Pähe tuleb Jaan Kruusvall ja tema näidendid. Urmas Lennuk on justkui tänane Kruusvall…

Koorid laulavad: „Vaikusse, valgusse, puhtusse minna, suudan, kui ületan enda.” Selleks hetkeks on esinejad ja vaatajad üks. Selles ketis ei ole ühtegi nõrka lüli.

Hingestatus

Eesti rahvamajadele ja rahvale ehitasid Toris ausamba: 170 koorilauljat, 8 rahvatantsurühma, puhkpilliorkester, 20 rahvamuusikut. 10 harrastusnäitlejat rändasid koos Tuuslari (Argo Aadli) ja Kanepi rahvamaja häälega läbi 130 aasta.

Kooride üldjuht oli Toomas Voll ja tantsujuht Jaanus Randma. Rahvamuusikud osalesid Kalle Ermi juhtimisel ja puhkpilliorkester koos Ants Oidekiviga. Lavastajad olid Urmas Lennuk ja Tarmo Tagamets. Produtsent Tiina Tegelmann.

Eestlased tulid kokku 2018 palavas juulis, maa ja ilm, loodus mängisid kaasa. Õigem on vist öelda: elasid kaasa. Publiku arv, kes võivad seda elamust kinnitada, oli üle kahe tuhande. On lootus, et järgmisel aastal mängitakse suurlavastust „Mälutempel” uuesti.