Mul on Nädalises aastaid olnud üks oma leheruum kus saan kirjutada mõtteid mis pähe roninud. Hetkel on selle leheruumi ühine nimetaja Mõeldes edasi. Üks neist lugudest on selline:
Peipsi ääres Lohusuul pidutsesid sealsed venelased. Suure tee pealt kõigile näha. Keerasime sisse ja veendusime, et peos oli vene rasmahhi. Küla tähistas venekeelse elanikonna 410. sealelamise aastapäeva. Ega ma sest aru ei saanud seal, mille järgi nad seda oma asutust loevad. See, millise kaasaelamisega kokkutulnud kontserti vaatasid-kuulasid, teeb aga silmad ette mistahes eestikeelse publiku reaktsioonidele. Hakatuseks, no sestpeale, kui me seda trianglit jälgisime, tantsisid teismelised tüdrukud venekeelse diskomuusika saatel. Seljas vene rahvariide ainelised atlasläikivad kollase ja mustaga erootilised kostüümid, sellised lehvivate öökuubede või siis pikkade neglizeede moodi hõlstid. Seltskond vanu ja nooremaid ja veel nooremaid lausa röökis vaimustusest. Ühed hüppasid batuudil, ühed mehed rüüpasid miskit pikkade laudade ääres.
Ma seda platsi, kus pidu peeti, ka tahaks pisut kirjeldada, et oli selline paksu kruusaga sillutatud vastne väljak. Lava oli betoonist katusekesega, kitsuke. Pisut hiljem esines koor, purpurpunastes pikkades pihikseelikutes ja valgetes pluusides, millel tikandid varrukatel. See, mida nad laulsid, ei kuulu just meie laulupeo repertuaari, aga halb see ei olnud. Võimendus oli seal ja helimees.
Ja hiljem tuli see kõik meelde, kui pilk arvutist korraks televiisorisse läks, miskis uudistesaates räägiti sellest, kuidas Karjalas enam karjala keeles ei kõnelda. Ja siis toodi seal välja just samasuguste teismeliste plikade duo, nagu need eelpool kirjeldatud vene tüdrukud, kes Peipsi äärsel peol laval diskot tantsisid, nad siis laulsid. Laulsid Karjala keeles diskot. Loo moraal, seda need lauljad tüdrukud rääkisid, on selles, et just omakeelne noortemuusika võiks olla see põhjus, miks Karjala noored taas oma keeles suhtlema hakkaks. Vaat ja siis ma mõtlesin, kui õnnelikud me, eestlased, peaksime olema, kes me täna ja veel elame ja oma jutud eesti keeles räägime.
See Lohusuu ehk venelaste elusa kogukonna lugu sai jätku, kui ma mõnisada meetrit eemal vene kirikut pildistasin. Vaatsin just seda, kuidas kiriku sein sissekäigu katusel oleva pisikese sibulkupli taga laguneb, kui tuli üks nooremapoolne vene mees, tätoveering musklit kaunistamas. Ladus matte ette ja taha ja püüdis mulle miskit seletada. Temaga kaasas olev naine keelas meest alguses ropendamast. Siis märkas, et ma jäin sõnumit kuulama. Ja sõnum ses külamehe jutus oli see, et kui sa, mees, tahad kirikut pildistada, siis sõida üle jõe, mine kaldast alla ja vaata, vaat sealt saad ilusa pildi. Ette rutates: sellel külamehel oli õigus, nüüd mõtlen, et äkki just tema oli see, kes taolise maalilise vaate avas.
Aga siis hüüdis kiriku kõrval oleva poe trepile jõudnud naine oma meest järele ja ütles, et mis sa seal seletad, nad on ju inostrantsõ, välismaalased siis. Külamees jättis mu rahule poolet sõnalt. Mu kaaslane vakatas seepeale: „See on esimene kord, kui mind oma maal välismaalseks peetakse.“ Jah, see kõlas nii tõesti, ehkki ma ennast lohutasin, et ehk meid tõesti peeti ungarlasteks või tatarlasteks, et eestlasi nad ehk seal oma kauaaegses kodus vast välismaalasteks ei pea. Või mine tea, mõtlen nüüd…
Oli selline pärast vihma päikseline hetk pühapäeva õhtus. Vaatasin kuuri all vanas tugitoolis lösutades oma ema istutatud lilli ja mõtlesin temast. Õigemini sellest, kuidas ta oskas maakodus nii lilli istutada, et pole veel olnud hetke kevadest, kui miski ei õitseks. Miski õitseb ära, aga seks ajaks on teine õide puhkenud. Lilleilu, maitsekas ja värve vahetav, mida sügise poole, aga kogu aeg õitsev. Ma nüüd siis alles sõnastasin selle enese jaoks, et näe, mida mu ema oskas.
Sealsamas Peipsi-äärsel teel müüsid sealtkandi mehed ja naised teeäärtes kala ja tomateid ja värsket hapukurki. Ühes putkas oli müügil suitsuangerjas, maksis pea nelisada krooni kilo.
Mees, kellelt hapukurki ostsin, kostis, et kehv aeg on, inimesi liigub vähem, raha on vähem ja kaup ei lähe. Rõõmus mees oli muidu.
Sirbis kirjutab kultuuriminister Laine Jänes kuidas ta me kultuuri hoiab elus kärbetest hoolimata.