Vana sõber kirjutab, riputades maailmale märke külge. Arutleb, et teatrimaailm on mage. Sellepärast mage, et ei räägita piisavalt keskkonnauudistest ja maailma ülerahvastusest. Ma rehman selle jutu peale käega.

Raudtee ja molbert

Mõtlen pealinna raudeetejaamas lõhkikülmunud rauast. Tartu Vanemuises, Sadamateatris tuli just välja lavastus, mida tahan näha sellepärast, et nägin lavakujunduse fotosid. Kunstnikuks on Kristjan Suits, kes on hetkel paljule muule lisaks ka Tallinna Linnateatri kunstnik. Ja ta viimase lavakujunduse pildil näen raudteesilda. Nagu filmis. Olen elus ennegi mõelnud raudteest, mis kulgeb kaugusesse. Selle mõttekäiguni tõtt öelda pole küündinud, et raudteerööpad puruks külmuvad.

See, et maailm valetab, ei ole uudis. Uudis on see, kui keegi räägib tõtt. See on – mulle nii tundub – kõige iseloomustavam praeguse aja tunnus. Kliimamuutustele saab ju külge riputada kõik me aja vead, humanismi puudused ja kurjaks muutunud inimsuhted. Püss peab täpselt laskma, teda ei kasutata löömiseks. „Julm mõrvar Hasse Karelsson paljastab kohutava tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal” (ikka see Sadamateatri etendus) on pealkiri, mis mind tõepoolest vaatama kutsub. Hea pealkiri.

Toosama teatrikunstnik Kristjan Suits rääkis loo oma lapsepõlvepildist, millest ma enam ei oska distantseeruda. Nimelt nägi ta lapsena oma naabertalus, kuidas kirjanik kirjutas. Kirjanik Nikolai Baturin oli kirjutanud, seistes molberti taga püsti. Nagu maaliks, kuid tegelikult kirjutas.

See on Kristjani pilt, aga ei anna mulle rahu. Mõtlen kummalisusest ja kaduvusest. Veider pilt ju – ei anna seletada. Mõte jookseb taas ja taas sinna, et mis määrab lapse eluraja. Mis on taoliste molberti taga kirjutavate meeste sisu? Kas neid on veel? Kas elame enda jaoks või selleks, et parandada rauast raudteerööpaid?

Millest ei räägi

Küsisin ühes sümpaatses seltskonnas, kus kogu me poliitilise loosunglikkuse suunas lendasid iroonianooled, et miks ometi me ei räägi põhiväärtustest. Ja siis vaikselt-vaikselt, maske maha kiskudes, jõudsime jutuni sellest, kuidas oleme ühel meelel, et maailma mõte on neil, kes tulevad meie järel.

Kõlksas pähe – puust ja punaseks, kui muidu aru ei saa! Aga kuidas kirjutada puust ja punaseks meeleolu nii, et see poleks loosung, et ei tekiks tõrget „mida sa mind siin õpetad”? Kuidas laps õpib keelt ja märgisüsteemi…

Mul on selles tänavuses külmas talves kõige raskem leppida tõdemusega, et paigal püsimiseks tuleb kiiresti joosta. Kui jääd pealt vaatama, jääd rongist maha.

Tartu-Haapsalu bussis, millega aastavahetuseks Raplasse koju sõitsin, oli kolm neegrit. Perekond. Umbes kolmene ilus laps nuttis. Ja mul läks mõte Aafrika näljahädadele keset kapitalistlikku maailma – seal ka lapsed nutavad. Ikka üle neljakümne aasta tagasi mõtlesin sellest viimane kord ja küllap juba siis irooniliselt. See pole kusagile kadunud, vaid laieneb ja süveneb. Kui Raplas bussist maha astusin, siis see noor pere jäi talvisesse bussi tukkuma.

Mu emal oli kombeks ütelda, et mu jutt ajab kassid naerma. Nüüd, kui loen siin kokku vanaduse tunnuseid, märkan, kuidas kirjutuslauda koristades arvestan, et kassil oleks ruumi, et kass ka lauale mahuks. Ta on vaatamisväärne alati, kui teda vaadata, ja vaatamiseks ka peab olema ruumi. Raamatud niimoodi enam ei avane. Kuidas inimesetega on?

Puu ja maa mees paneb iga päev kassile piima. Ta ei mõtle sellele, millal ta oma kassi viimati nägi. Äkki teda ei olegi enam päriselt, vaid on kujutluses. Kujutlus võib-olla ka ajab kiiremini jooksma. Rööpad külmuvad kõlksudes puruks, aga rongi see ei peata.

Ilus ja valus

Ikkagi ma usun, et kusagil metsade rüpes maalib mees molberti taga oma raamatut. Ahi köeb. Kass lööb nurru. Argimaailm toimetab oma toimetamist. Loen uudist, et julgeolekuolukord Balti piirkonnas on muutunud. Et kogu Euroopa julgeolekuolukord on viimasel ajal muutunud, peaksid Baltimaad ja Põhjala riigid ELiga hoopis tihedamat koostööd tegema. Tsiteeritakse endist Soome diplomaati, kelle sõnul on Balti ja Põhjala riikide jaoks kõige olulisem Venemaa agressiivsuse kasv, aga mõju on ka brittide lahkumisel EL-ist. Mainitud on ka „ebakindlaks muutunud Atlandi-ülest koostööd”.

Mu sõber, vana tark venelane on kusagil Norilskis. Toimetab oma teatriasju, ei mõtle vist Pentti Linkola ökofašismile. Kui külm teda lubab, paneb kindlasti mõne õie me eestlastele, kes seal tapeti. Kuhu joosta?

Viimase aja teema me ajakirjanduses on see, et nüüd ei tohi tänavatel olla poliitilist välireklaami. Tühjagi et plakateid lumest puhastati, kui ühel päeval me naabermaja õuel oleva reklaamiposti ümber askeldati – hoopis minema viidi need näod. Mis neist saab ja kas pannakse tallele või aetakse ahju? Kes kogub oma hiigelnäoga plakateid, kes kautsjoniks vajaminevat raha, et järgmisel korral kandideerida.

Mulle saabub telefoni teade „Hea Margus”. Keegi, näe, teab, mis tulemas. Soovitab sünnipäevaks peolaua katta 18% odavamalt. Loodetavasti siis ikka olen hea, kui sedaviisi pöördutakse.

Dilemma kiirest jooksmisest, et paigal seista, on seotud ka hea olemisega. Mind küll teeb nõutuks, kui kurjaks lähen. Tean, et kui avastan seoseid ja süsteeme, kui ei vali pooli, isegi kui vaikin, saan ikka hurjutada. Või hurjutan iseennast. Õppida tuleb. Keelduma, mitte nägema asju, mida ei suuda muuta. Aga kas ikka on nii, et sellest, mida me muuta ei saa, on mõistlikum vaikida? Purunenud raudteerööbas vahetatakse välja. Nad ravivad su terveks, ütles vana sõber, kinnitades, et tema teab. Kohe hakkaski parem. Aga see, kui palju on meie eest jälgesid, mis ei lähe meelest…

Sõelub välja

„Kui on üleminekuaeg, siis see sõelub välja kõik kultuuri külge kleepuvad karjeristid, need, kes on kultuuri teinud raha pärast. Järele jäävad ainult tõelised kultuuriinimesed, kes on nõus ka puudust kannatama, nagu see oli ausate inimestega stagnaajal.” Nii on öelnud me budist Linnart Mäll. See paneb mõtted ja kujutluse liikuma. Kas pinevil aeg sõelub välja ka teised kleepujad? Kas ükskord oleme seal, et Riigikokku tahavad minna vaid need, kellel aated ja vastutus ja kes on rahva heaolu nimel nõus ka kas või puudust kannatama?

Ivar Tröner sai just valmis raamatu Linnart Mällist – „Tõe tee”. Tuleb see raamat ikka põhjalikult ette võtta. Kuidas see küll nii ometi on, et mida vähem on aega, seda enam on lugeda ja seda enam peaks olema aega loetule mõelda!

Ühel päeval avastasin enda üllatuseks, et tahaks oma seinale Mendelejevi tabelit. Taevasse passimiseks piisaks muidugi ka kujutlusest. Kui mitu päeva päevauudiseid ei jälgi, saab aru, et, heh, midagi ei ole uut päikese all. Kes seda siis ei tea.

Ma kuidagi olen märganud, et mõnel on rõõm geenides ja mõnel raudteerööbastes. Kevad tuleb nagunii. Linnart Mäll tsiteerib tiibeti vanasõna: „Igas orus oma laama, igal laamal oma õpetus.”

Ma tean, et seal Tiibetis on kolm igivana tarka. Mõtlen neile me kaamoses ja usun, et isegi see plahvatuseelselt pinevil ülerahvastatus ei lase kõiki raudteerööpaid lõhki külmuda.