See raamat on mõeldud eelkõige neile, kes tunnevad suure ja rikka vene kultuuri suhtes huvi ja tänulikku aukartust, sõltumata sellest, milline tsaar või peasekretär seda maad on valitsenud.

Margus Mikomägi, Minu venelased ehk ühe parve linnud. Koguja raamat 2. Toimetanud Sirje Endre ja Liine Jänes. Kujundanud Andres Tali. Kirjastus SE&JS, 2014. 184 lk.

Veneviha on eesti ajakirjanduses tõusnud apogeesse. Majandusminister Jürgen Ligi arvas, et Venemaa kui kaubanduspartner tuleks unustada. Ajakirjanik Priit Pullerits kutsus üles boikoteerima Venemaad kui spordipartnerit. Kirjanik Indrek Hargla leidis, et „Venemaaga ei ole vaja mingisuguseid asju ajada, ei kultuurilisi ega poliitilisi” ning teatas, et ta ei osta isegi venekeelse märgistusega eesti piima.
Sellele vaatamata avaldas Margus Mikomägi Andres Tali kaunilt kujundatud raamatu „Minu venelased”. Vahest peaksin seda raamatut hoopis boikoteerima, selmet seda arvustada? Me ju ei tea, kuidas selle raamatu kangelased suhtuvad Vladimir Putinisse. Ühe kohta siiski teame: ta on kirjutanud alla Putini Ukraina-poliitikat toetavale kollektiivsele kirjale. Ja kuigi Mikomägi vabandab raamatu lõpus, et too lavastaja olevat saatnud e-kirja, et tegelikult pole ta kuhugi alla kirjutanud, siis see jääb ju üksnes e-kirjaks. Autor tõdeb isegi, et esimese reaktsioonina allkirjast teada saades mõtles ta tolle loo raamatust välja visata. Miks küll? Kas see, et Andrei Mogutši arvab (kui arvab?) Putinist teisiti kui Mikomägi, teeb ta sisukad mõtted teatri ja elu kohta tühiseks?

Tegelikult ma imestan, kuidas äsja totalitarismi ühesuunalisest sundmõtlemisest vabanenud inimesed on nii varmad jällegi ühesugust mõtlemist nõudma, et ei olda valmis isegi teisiti mõtlevat lauljat kuulama, rääkimata soovist temaga suhelda ja teda oma „õigema” tõe jõul ümber veenda. Ühe või teise kunstniku võib ju tõesti endale külla kutsumata jätta, kuid 86 protsenti venelasi toetab praegu teatavasti Putinit. Kas peaksime siis boikoteerima peaaegu kogu meie kõrval elavat suurrahvast ning ka suuremat osa Eestimaa venelasi, sest ka nemad on ju Ukraina-küsimuses meist erisugusel seisukohal?
Mikomägi on otsustanud seda mitte teha ja selles olen ma temaga sama meelt. Asi pole mitte ainult selles, et kultuuriinimene ei tohiks kunagi pretendeerida tõemonopolile. Asi on ka selles, et elukogemus on mulle tõestanud: igasugune boikott ja mittesuhtlemine on kingitus diktaatorile, sest see tõestab tema seisukohta, et maailm jagunebki „meieks” ja meid vihkavaiks „nendeks”, sest „kes pole meie poolt, see on meie vastu”. Mäletate lapsepõlvest: „Kui sa minuga ei mängi, siis ma viskan sulle liiva silma!”. Nägin seda ka oma noorusajal, kui väliseesti ringkondades oli üsna tugev boikotinõue kõige suhtes, mida kodumaa kultuurielus tehti. Tänapäeval võime öelda, et meie teadmiste ja teadvuse muutumisele ning Eesti iseseisvus taastamisele aitasid kaasa aga just need välismaised rahvuskaaslased, kes püüdsid kodumaani silda ehitada. Nagu aitas sellele aastakümnete jooksul oma aruka poliitikaga kaasa ka Soome ja iga eestlase oma „kodusoomlane”.
Just sellise suhtega peaksime avama oma „koduvenelastest” jutustava Mikomäe raamatu. Selle teose kangelased, tema vestluskaaslased ning analüüsiobjektid (venelased, juudid, valgevenelased, bulgaarlased, osseet ja pärslanna) avavad meile autori vahendusel oma rikka ja ilusa siseilma, jutustavad elust ja teatrist sellise kogemuse najal, mida annab praeguses kiires ja kirevas maailmas lausa tikutulega otsida. Mõned neist nagu Adolf Šapiro, Mladen Kiselov ja Marat Gatsalov on eesti teatriinimestele – kes kauem, kes lühemat aega – olnud väga head tuttavad. Mõnega neist nagu Hristo Boytchev, Lev Erenburg, Andrei Mogutši, Oleg Lojevski ja Boriss Milgram on, vaatamata nende tuntusele oma kodumaal ning kaugemalgi, seni kokku puutunud vaid üksikud eestlased, keda võib kadestada. Mõned nagu Yudel Pen, Dmitri Mohhov, Vladimir Gurfinkel ja Homa Rousta on Mikomägi meie tarvis avastanud, need on „linnud tema parvest”, nagu ta ise oma vestluskaaslasi nimetab, ja seda tänulikumad peaksime talle olema.
Kõiki selle raamatu kangelasi, sõltumata rahvusest, ühendab seotus vene kultuuriruumiga ning see raamat ongi mõeldud eelkõige neile, kes tunnevad selle suure ja rikka kultuuri suhtes huvi ja tänulikku aukartust, sõltumata sellest, milline tsaar või peasekretär seda maad (ja olulisel osal ajaloost ühes sellega ka meid) on valitsenud. Sest vaatamata meie loomulikule seotusele Euroopaga on Eesti olnud ja jääb ikkagi ka vene kultuuriruumi osaks, praegu juba kas või selle tõttu, et kolmandik meie kaasmaalasi on venekeelsed. Minevikku vaadates on see olnud kindlasti meie rikkus: alates Peterburis XIX sajandil liikunud rahvuskaaslaste võimalusest saada seal hea haridus ning sidemed, mis aitasid kaasa eestlaste rahvuslikule ärkamisele, kuni paljude meie XX sajandi teise poole kultuurikorüfeede õpinguteni Leningradi konservatooriumis või Moskva teatriinstituudis. Tulevikku vaadetes on see meile nii geograafiline kui ka lingvistiline eelis, mille pärast meid lääneeurooplased kindlasti kadestavad. Ning selleks, et me seda võimalust ise oma „Venemaa ärakeelamise” silmaklapistatud poliitikaga endalt ei võtaks, on ülimalt olulised Mikomäe-taolised vene keelt oskavad targad vanad mehed, kes leiavad täpse intuitsiooniga vene kultuuriruumist üles samasugused targad  mehed ning suudavad siduda meie hinged ja käed.
Seda hinnatavam on see ajal, kui Venemaa ametlikuks ideoloogiaks on seisukoht, et vene ja lääne inimesed on humanoidi eri liigid, mis on väliselt küll sarnased, aga seesmiselt printsipiaalselt erisugused, ning just venelastele on tänapäeval langenud raske ajalooline missioon: kaitsta seda liiki, mida aastatuhandeid  on inimeseks peetud, sotsiaalse ja bioloogilise väljasuremise eest, kuhu suunas on teel liberalistlik „Geiroopa”.
Sellise jama täielikuks ümberlükkamiseks jääb loota, et Mikomägi leiab lõpuks Venemaalt ka sellise vana ja targa mehe, kes koostaks vene keeles samasuguse raamatu eesti tarkade meeste mõtetest.