Noorte näitlejate vastuhakust sellele mailmakorraldusele, mis täna on meil ja mujal, ei saa enam mööda vaadata.

Politoloog Erik Moora ütleb Delfi Mõjukate tabelit kommenteerides, et nüüd on konseratiivide pärituule aeg. Teatriväljadele täna sisenevad noored astuvad sellele vastu ja kutsuvad eestlasi, inimesi, üles mässama nii konservatiivide kui liberaalide vastu, kes meid on toonud maailma huku äärele.

Veel ütleb Erik Moora oma loos, et konservatiividel on üle ilma hea aeg. Lavaka 32. lennu diplomietendus Eesti Draamateatris „Kuningas Ubu” näitab, ütleb üsna otse, et maailm on huku äärel. Ohtlikud on nii diktaatorid kui pehmod poliitikud.

„HAMLET: Ma olin Hamlet. Seisin rannikul ja rääkisin merevahuga BLABLA, selja taga Euroopa varemed.” nii see tagasisidestamine algab.

Äsja Von Krahlis esietendunud Juhan Ulfsaki lavastuse „Tagasiside” barrikaadidele ja maailma hävitamisele hävitamisega vastu hakkama kutsuvad mõtted on kava järgi Von Krahli teatri trupilt. Seega noortelt. See trupp lavaka 31. lennust lõpetas teatrikooli paar aastat tagasi.

Lisaks mängitakse Tartu Uues teatris Ivar Põllu Viljandi kultuuriakadeemia 16. lennu kolmanda kursuse näitleja- ja lavastajaüliõpilastega välja toodud lavastust „Soosteri koolkond”, kus jutuks küll kunstniku elu põletavus ja palavikulisus, aga seesama vabaduseiha on selgelt märgistatud eluga, hoolimata poliitilistest kataklüsmidest. On Soosteri piltidesse sisse minemine ja seal on peidus selge mässumeelsus vana maailma vastu ja uue kaunima maailma ihalus.

Kolm vormilt erinevat lavastust, mis sisuliselt kutsuvad vaatajaid vaatamise asemel barrikaadidele.

Noortel on ilmselt igal ajal kombeks mässata ja vastu seista vanale. Sellist üksmeelt aga, mida ma märkan neis kolmes kõnealuses lavastuses, kus ollakse silmakirjalikkuse, pettuste, selle maailma vastu, kus kõik on ostetav ja müüdav, pole ma varem täheldanud.

Noored näitlejad on nähtaval. Äkki on see, mis näen, põlvkondlik suhtumine, mis viibki miskis mõttes maailma päästmisele. Põhjus ju ka lihtne: peale nende peavad siin elama ka nende ehk kohe-kohe tulevad lapsed. Tõesti, seda märkasin ka „Tagasisidet” vaadates, kuidas noored vaatajale irooniliseltki näitasid, et me elame liiga hästi. Elame hästi ja maailm hukkub. Lõpupidis muide sinimustvalge lipu lehvides.

„Tagasiside” tegevuspaik on tänav. Tänav on mesipuu. Sinna lennatakse kokku. Tänavatel käib päris elu. Puud, päris loodus tänavale ei mahu, küll mahub sinna aseaine, kastidesse istutatud puud. „Tagasiside” pealkirja üks tähendus võibki ju olla, et vaadake, see, mis me teile näitame, on maailm, kus me elame. Siin ei ole kõik hästi, on palju näivust. Kas te olete sellega rahul?

Kõike on liiga palju

„Tagasiside” on fragmentaarium. Teemad laval vahetuvad nii kiiresti, et mõttel on raske järele jõuda. Voldemar Panso kirjutab oma raamatus „Portreed minus ja minu ümber” näitleja Ruut Tarmost. Ütleb, et tema oli meie hulgas kõige suurema plahvatusjõuga. Selles 1974. aastal kirjutatud loos on üks lause, mis iseloomustab seda, kust kuhu me oleme jõudnud. Panso kirjutab: „Raadiost kostab maailma tsentraalne probleem: relvastuse vähendamine. See toob mõttepilti aatomipommi ning pommile uitab ligi imelik mõte: milline eesti näitlejatest on kõige enam aatompommi moodi?” Praegu iseloomustab eelnevalt nimetatud lavastusi just noorte plahvatuslik energia, mis võimendub igas neist ja moodustab koos sellise energiavoo, millest ei tea, mida oodata.

Jah, see, et kõike on liiga palju, uudiseid on palju, raamatuid on palju, muusikat on palju, teatritki on palju… See on tänane maailm, kus süvenedes oled kiirrongist maha jäänud. Palju vastand on vähe. Ma ju ei saa öelda, et kui miskit on palju, siis seal ei leidu seda kõige paremat, peenemat, targemat, sügavamat, aga katsus see enda jaoks üles leida. Looduse kaitset on vähe näiteks. Aukartust elu ees. Kirjutan seda, iseloomustamaks noorte ja Juhan Ulfsaki lavastust. Mulle meeldib see maailma, mulle meeldib see plahvatuslik energia, mulle meeldib lavalolijate hoiak, see eneseiroonilinegi vastuseis rumalusele… Aga nähtut ümber sõnastada ei oska. See on seesama, et noored ise on ületarbimise ja paduvõltsi vastu, aga toituvad ja joovad samast kaevust. Sellest kohast, mille kohta poliitikud armastavad öelda, et nii hea ei ole elu Eestis mitte kunagi olnud. Peab siis sellest loobuma? Nii küsimust ei esitata.

Olen ikka teadnud, et kui teater puudutab emotsionaalselt, siis see on hea teater. Seostest mõelda ja laval nähtut oma mõttemustritesse sobitada saab hiljem, pärast etenduse nägemist.

Kõik müügiks

Kõik tegelased kõnnivad ja jooksevad lavatänaval selg ees. Sellele liikumisele võiks ju leida mitmeid tähendusi, aga piisab ka sellest, et see on veider liikumisviis ja kohe põnev vaadata.

Juhan Ulfsak on meister atmosfääride loomises. Kaks laulu on selles lavastuses, mis iseloomustavad maailma muutumist. Pühad laulud, gospel „We shall over come”. Lavaseltskond ei kasuta selle laulmiseks isegi sõnu, laulavad bläblä-blä-blä-blää-blää. Kui see ei näita suhtumist, siis mis veel? Ja see meie „Ta lendab mesipuu poole”. Laulupeo hitt, korra paari aasta tagant lauldakse, nutetakse, ollakse nii koos, nii koos. „Tagasiside” lavastuses mängib seda plokkflöödil poiss tänaval. Ta ees on kaabu ja silt: anna raha.

Ja veel mitmetähenduslik stseen lavastusest: äsja põlenud barrikaadide tagant loobitakse eeslava suunas süütepudeleid, näitlejad püüavad need kinni ja kustutavad, panevad kasti. Kasti tänavaääres olevasse „Kogukonna külmutuskappi. Nedm molotovi kokteilid lähevad uuesti käiku siis kui tänavaäärses kohvikus arutatakse Hamletite asju. Samadest pudelitest saadav plahvatuslik energia…

Üks tänajupp pannakse kinni, ses seal on alanud vajumine ja vajumise vastu peab puurima. No ja siis algab seal parandustöö, mis teeb sellist müra, et ilma karjumata üksteist ei kuule. Tuttavaid situatsioone ja vaimukaid tähelepanekuid on rohkem.

Ikka küsitakse taoliste apokalüptiliste nägemuste peale: mis meist saab? „Tagasiside” trupp lööb trummi, pealuu maskid ees, marsib, skandeerib ja loitsid hullumeelse intentensiivsusega ja siis langeb taevast maalitud pilt, nagu jehoovatunnistajate repertuaarist maha joonistatud linn ja tänav, kus lambuke on hundi kaisus. Selline lendame, tõttame mesipuu poole. Ja ma ei välista võimalust, et see pilt, mille ees näitlejad pärast etenduse lõppu publikule kummardavad, on täiesti tõsiseltvõetav tulevikunägemus.

Von Krahl on heal lainepikkusel.

ERALDI

Mis on tagasiside, tagasisidestamine?

Tagasisidestamine on see, kui inimene võrdleb tegelikult väljatulnut sellega, mida ta saavutada tahtis; hindab tulemust ja oma tegevust ning vajadusel teeb oma tegevusse korrektiive. (Ülo Vooglaiu järgi)