Kunst ei ole pead otsast raiuda. Kunst on see sinna tagasi panna.

„Mõnikord on murdumine ainus viis ellu jääda.” on sula tõtt kirjutanud sürrealist Andres Ehin.

Luulefestivalil Jõgeval mängisid Lilleküla gümnaasiumi noored Andres ja Kristiina Ehini luulekava, pealkiri oli „Vahel juhtub, et vaimustun, aga vastutan kogu aeg”.

Kultuuriminister Heidy Purga murdus. Vastutada aga tuleb kogu aeg. Tegelikult on pea maharaiumisega juba alustatud, juba ammu kusjuures. Seekordne pisioperatsioon, mis Thetrumile, vatamata vastava komisioni ostsusele raha leidis. Ju sai ka minister aru, et kuuldused Theatrumi surmast peaksid olema enneaegsed. Muide intelligentsi tunnus on ettearvamise võime.

Hetke mure on nüüd murtud. Seda, mis saab edasi, ei öelda, aga kõik märgid näitavad, peale sõnavahu, et ega meie poliitilised parteid, poliitikud ja valitsus kultuurist midagi ei pea. Tähtis on võim ja raha. Seepärast ei saada ka bürokraatia ja kantseliidi vastu. Loodus ka on kultuuri osa. Ülikoolid on kultuuri osa…

Küsimus on selles, mis saab edasi?

Me muudkui arutame

On asjad, mille üle mu meelest ei peaks laiapõhjaliselt arutama, komisjone moodustama ja skandaalitsema. Muidugi ei tea ma, kuidas skandaalijanu kogu maailmas keelata. Eestis aitaks selle vastu vaid me inimeste kultuurikihi paksus. Oleme väike riik, siin kõike keeldude ja käskudega reguleerida oleks rumal. Samas mingid märgid ju näitavad jälle, et vajame kõva kätt ja räuskavat patriootlikkust.

Kõige seadustamine, loomulike asjade seadustamine on haigus samuti. Näiteks pole mitte midagi arutada, kui ERSO dirigent karjub appi. Siis tuleb üks rakett ostmata jätta ja appi minna. Kohe! See on mu jaoks sama, nagu riigivapp ja -lipp, mida tuleb kõrgel hoida. Neid asju, mida hoida, on muidugi rohkem. Aga mulle näib, et me komme pesuveega ka laps kraavi visata üha süveneb. Lokkab võltsdemokraatia, on demokraatia mängimine. Meil on nii, et otsus tehakse ära ja siis näivuse pärast arutatakse, peetakse rahvakoosolekuid, korjatakse allkirju seni, kuni kõik on tüdinenud. Enam vastu hakata ei jaksa ja ebameeldivaid, inimestele haiget tegevaid otsuseid ei muudeta nagunii. Üks näide on see Rootsi kurjategijate ostmine Tartu vanglasse. Ja kindlasti on intelligentsemaid valikuid, rohkem kui miim ja miin, pomm või komm.

’

Mida kaitsta

Olen viimase kuu ja tegelikult palju pikemalt, me võidurelvastumise algusest peale kuulnud kedagi kuskil ikka arutlemas, et kui kultuurilt, loomingulistelt, kunstiinimestelt raha ära võtta, siis ei ole meil ka miskit kaitsta. No õige. Miskit ehk ei ole, aga ehk kedagi on? Inimesi ma mõtlen. Samas inimesi, kes kultuurist ei hooli, kas neidki on mõtet kaitsta? Tundub üsna rumal mõttekäik – igasugune elu on kaitsmist väärt.

Praegu just räägivad kõik Ukrainale pealesurutavast rahuplaanist. Ukraina ja Venemaa vahel ei käi rahuläbirääkimisi. Jälle kõik räägivad, aga sõda on kestnud juba varsti neli aastat, inimesed surevad, maailma eliit räägib, peab konverentse, annab rahupreemiaid, koosolekutest ja nõupidamistest rääkimata.

Silmakirjalikkus

Theatrumis veel hiljaaegu mängiti Poolas elava siberlase Ivan Võrõpajevi näidendit „Iraani konverents”. Selle lavastas teatri juht Lembit Peterson. Mu jaoks mõjus lavastus just samamoodi, nagu praegu käitutakse Ukrainaga. Ka Iraani konverentsil arutasid ja otsustasid Iraani inimeste elude üle need, kellel polnud selle maa ja nende religiooniga midagi pistmist. Tõsi, seal olid koos maailma tippintellektuaalid. Praegu Ukraina saatuse üle teevad sõnu ja koostavad mu meelest äriplaane, noh, mitte just tippmõtlejad. Ma muidugi ikka veel mõtlen nii, et need, kes on esil ja avalikult räägivad, ei pruugi olla need, kes selle, millest nad räägivad, on oma peaga välja mõelnud.

Dramaturg ja lavastaja Ivan Võrõpajev ütles Maalehele eelmisel aastal, et mailma, inimeste ajalugu on sõdade ajalugu. Kui me Tallinnas vestlesime, oli Venemaa kohus Ivani „vene armee laimamise eest” seljataga süüdi mõistnud ja määranud karistuseks kaheksa aastat kolooniat. Tema näidendeid mängiti 50 Vene teatris ja kõik keelati ära.

„Teatri roll on näidata. Näidata inimestele nende vastastikuse mõju seoseid ja mehhanisme. Milline on agressiivsuse mehaanika, vale mehaanika, milline on tõe mehhanism, armukadeduse mehhanism…” rääkis Ivan Võrõpajev. Ta ütles, et kultuuri eesmärk on suurendada nende inimeste hulka, kes sõda ei taha! Mu meelest on tal õigus ja selle eesmärgi saab laiendada kogu kultuurile. No kuidagi ei saa endale keelata siit tulenevat mõtet, et kultuurilt raha äravõtmine ja selle kiratsema jätmine on kindel plaan. See pole juhuslik. Sest sõjamasin toidab ka neid, kes ei sõdi.

Hüppetorn siit hädaorust

Kui kirjanik Ly Seppel-Ehiniga Jõgevalt luulefestivalilt tagasi sõitsime, rääkis ta loo, mille talle oli omakorda rääkinud Kersti Merilaas. Oli aasta 1945. Nõukogude okupatsioon. Luuletaja Heiti Talvik ei ööbinud igaks juhuks kodus, oli hoopis maganud kirjandusmuuseumi direktori Mart Lepiku juures. Ja Marti siis tuldi öösel arreteerima. Marti polnud, oli Heiti Talvik. Läbiotsimistel avastati, et Talvik magas diivanil, mille kastist avastati neid eestikeelseid raamatuid, mille Nõukogude võim oli keelanud ja hävitamisele määranud. Talvikul olla olnud üsna raske tõestada, et ta pole Mart Lepik ja ei tea neist raamatutest mitte midagi. Lõpuks see õnnestus.

Ja siis oli NKVD-lane küsinud üldiselt vasakpoolsete vaadetega boheemlasest intelligendilt Talvikult, kuidas ta suhtub Nõukogude võimu. Ja Talvik oli siis ausalt vastanud, et seni ei ole tal küll põhjust sellest midagi head arvata. Sellest piisas. Talvik vangistati ja saadeti asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta 1947. aastal suri.

1934. aastal ilmunud luulekogus „Palavik” on Talvikul luuletus „Blasfeemiline ballaad”, mis pühendatud kunstnik Nikolai Triigile. Vaadake Vanemuise lavastust „Palavik”. Aga luuletus algab nii: „Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,/ su kitsas redel viipab otse taeva!/ Et kiita kõigile sind pillitorust,/ mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva./” Samas kogus on luuletus „Don Ramon” julmast röövlipealikust (tagantjärele on mõeldud, et Talvik pidas silmas Stalinit. MM), kel ehk tänaste diktaatoritega suurt sarnasust ei ole. Pole sellepärast, et see kurjuse kehastus ei rippunud elu küljes: „Kui tal timuk´ nööri viskas kaela,/ kraaksus ta veel, takerdudes paela. / “Vennad, hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu./ Põmmdi veel üks peer – ja viuhti alla põrgu!”/ ”. Jäin kultuurilukku kinni, aga õigustus on see, et meil nii ei läheks.

Muidugi tekib lugejal küsimus, et kui tahan, et meid taas ei okupeeritaks, siis tulebki ju sõjamasinat õlitada. Ja taas: kui see õlitamine sünnib kultuuri niigi väikeste riigitoetuste arvel, siis ei saa masinat uueks ja ka kultuur kärbub.

Mu sõber, kunstnik ja professor Valgevenes, rääkis, ma arvan, et ehk juba vähemalt 15 aastat tagasi, kuidas luges Minski metroo seinalt kuulutust, kus otsiti töölist, koristajat, mingeid haridusnõudmisi ei olnud ja palgaks pakuti esialgu vähemalt kolm korda suuremat summat kui tema professorina sai. Muidugi ei läinud sõber metrookoristajaks. Ta juba siis oskas mõelda, et keegi võiks ka diktatuuri tingimustes püüda noortele rääkida sellest, kuidas vabadus maitseb. Ja ma tean, et mu Venemaal elavad sõbrad just sellepärast, et nooremal põlvkonnal, vähemalt mõnelgi säiliks tõetunnetus ja humaansed arusaamad maailmast, on otsustanud kõige kiuste ülikoolides õpetada. Õpetada ja siis, üsna palju ennast salates, nad laveerivad. Surevad, et ellu jääda. Vaikselt ollakse pühendunud alusmüüri ladumisele, et kultuursus säiliks.

Ülikoolid on kultuuri osa ja ma usun, et professorite palgad ei kannata võrdlust lihttööliste ja veel vähem mingite tippjuhtide omaga välja ka meil.

Kultuuri on vaja, et võllas ei oleks ainus pääsetee.

Siidkinnastes läbirääkimised

Taas kuulen raadiost, kuidas deklareeritakse, et arutluste tagajärjel jõudis maailma eliit selleni, et iga rahuleping peab arvestama Ukraina suveräänsust. Ja minus kihvatab, kas see tõesti pole selge ilma aega raiskamata.

Sotsiaalmeedias liigub kindral Ben Hodgesi arvamus, kus ta räägib info-vastutuse vajadusest. „Partnerid peavad lõpetama hirmude levitamise ja rääkima võidust kui eesmärgist, mitte lootusest.”

Asjad, mis ei vaja arutamist, vajavad lahendust. Lahendused on olemas, aga arutelud kestavad.