Eesti riigi sõnnik tuleb kasvuslavasse laiali laotada täna.
Venemaa presidendi Vladimir Putini pilte ja mõtteid on meie meedia täis, “Olukorrast riigis” tüüpi saated aga garanteerivad hea une ka päevasel ajal.
Rumalust on Eesti päevapoliitikas nii palju, et riik võiks rahvale tasuta kuuliveste jagada.
No on küll XXI sajand, aga kui Riigimetsa Majandamise Keskuse kõrgepalgaline ja kauaaegne direktor Aigar Kallas avalikult lubab nüüdisaegsete majandamisvõtetega metsa kiiremini kasvama panna, on seda üpris jube lugeda.
Veel koledamalt kõlab see raadioeetris sümpaatse naishäälega öeldult: metsa rahamasin peab kiiremini käima ja kasum kasvama. Ja ärge siin tulge mulle nina alla hõõruma, et Aigar Kallas on hoopis juhatuse esimees ja et ma olen tema sõnad kontekstist välja rebinud.
Tammsaare peapiiskopiks
Hiljuti helistas mulle vana ja austatud emakeeleõpetaja, no ikka selle Tammsaare sotsiks tegemise valu pärast. Ma kuidagi arvasin, et päris kirjanike pildid tänavapildis on uhkem vaatepilt igatahes kui … noh, need teised bussidel ja trammidel. Sain riielda nagu koolipoiss.
See “paneme metsa kiiremini kasvama, kasutades tänaseid juhtimisvõtteid” kõlab mulle igatahes meie ajale iseloomulikumalt ja koledamini kui Tammsaare põrguliseks või religionääriks sildistamine. Ma paneks Tammsaare peapiiskopiks hoopis, et äkki õpetaks rahva ning esmajoones valitsejad, direktorid ja stagnandid uuesti lugema. Sellega kaasneb väike lootus, et ka mõtlema siis…
Rapla maakonnalehes oli üpris kurvastav nupuke sellest, et maakonnast Riigikokku kandideerijad sinna ei paista pääsevat. Et Kalle Palling ka kolis Harjumaale elama… Jama ju!
Presidendi proua küpsetab rahvusringhäälingu kaamerate ees leiba ja uudistetüdruk ütleb, et Ameerika president Barack Obama püüab rahvast rahustada.
Seda „Terevisiooni“ hommikuse olukirjelduse rida jätkates: Hardo Aasmäe just ütleb (ei lajata) ajalehti tutvustavas saatejupis, et meie riigis on aegade harimatuim valitsus.
Ma käisin mõni aeg tagasi maakonna visioonikonverentsil. Sealt on mitut asja mäletada, aga meenus see nüüd, kui katsusin konverentsi pidamise paiga lähedale jalutada mööda väikelinna Euroopa raha eest ehitatud kõnniteed, mis ootamatust talvest libe.
Visioonikonverentsil kõik esinejad rõhutasid, et plaani pidades tuleb lähtuda inimesest. Keegi ei öelnud, et autodest ja asfaldist. Ainus jalgsi käimise inimväärne võimalus sel päeval oli autotee, ja nii vähemalt 70 aastat ‒ inimese tähtsusest räägiti ka okupatsiooniajal suure suuga.
Kuulivestid auklikuks
Ma kuidagi ei taha kasvatada endale paksu nahka, vähemalt seni, kuni avalikkuse ees sõna võtan. Rumalusest mööda vaatamise komme aga hakkab ju külge. Ka mina võtan vahel asjade loomulikku arengut kui mõne juhtivpartei tubli töö tulemust. See enesesalgamine teeb murelikuks ‒ enam ei oska propaganda ja propaganda vahel vahet teha! Järjest raskem on uskuda endasse, sest ümberringi ei ole kedagi ega midagi, mida uskuda.
Roosad prillid on ka omamoodi kuulivest. Aga meie päevapoliitika on võtnud endale justkui ülesande roosad prillid puruks lüüa, ja kuulivest, kui see juba on, auklikuks lasta kõigil, kes erinevad.
Mind teeb lausa murelikuks see, et need poisid, kellega olen kõrvuti kasvanud ja kes mind mõelda on aidanud, äkki enam ei istu, käed rüpes, ja sesse poliitikasse astuvad.
See on vastuoluline mõttekäik. Keskpärasuse võidukäiku ma ka ei salli ja Hardo Aasmäe ütleb, et rumalusel on omadus tarkust mitte ära tunda. Noh, aga teatri Ain ja kultuuri Peeter ja filmi Artur … kas nad on nii tugevad, et suudavad oma idealismi süstida rumaluse pragmatismi? See ka tekitab mõtteid, et nüüd äkki peabki valima, oma häälega seda toetama.
Mu sõbrad räägivad dialoogist, aga käib sõda. Ja siin ma ei mõtle globaalset maailmasõda, hübriid- ja küberrünnakuid. Sõda käib eestlaste vahel. Andrei Hvostov küll sisserändaja poja silti võimendades selle sõjas olemas olemise mu meelest kõige eredamalt esile tõstab. Mis juhtuks, kui tema rahvusringhäälingu saates teataks, et meie peaminister on harimatu, et tal on kolm klassi ülikooli? Hardo Aasmäe võib endale seda lubada, aga kas ka tema? Ja Andrei on sõnakas.
Nüüd küsin Andreilt ja Eerik-Niiles Krossilt ja Mihkel Raualt … neilt, kellel veel on maailmavaade ja kellel see veel ei ole projekt või platvorm, selges vene keeles: На мой взгляд, сегодня вообще диалог невозможен. Все на войне, какие уж тут диалоги?
Rändavad välja
Küsisin oma vene sõbralt, kas Putin hakkab konserveeritud koonduslaagreid avama õige pea. Ta vastas, et vaevalt. Varsti polevat kedagi meelsuse eest vangi panna. Tarkus lahkub Venemaalt, rändab välja. Ja siis me rääkisime enesetsensuurist. Sellest, et just too tapab vabaduse. Mitte tsensor, keda saab ikka petta, kellele saab vastu hakata avalikult ja kavalalt ja ridade vahel…
Mul on tunne, et Venes ja meil on küll neid asju, mida võrrelda. Mu eespool nimetatud tuttav, auväärne emakeeleõpetaja muide ka küsis, kas kõik see mudaloopimine ja enesemüümine ja rumalus saaks toimida, kui Lennart Meri elaks. Ma ei julgenud talle öelda, et küllap, jah, oleks kõik samamoodi. Selle vahega tõesti, et Lennart ehk oma autoriteedi ja positsiooniga maailmas oma tarkuse rumalusele vastukaaluks ka välja ütleks. Ütleks kas või seda, et partei ei tee midagi, ei hästi ega halvasti, vaid inimesed teevad.
Eks see mu aastatest nüüd tule, aga mõtlen, kas isa Jaan oleks lubanud poega veendunud isamaaliitlasest tõsiusklikuks reformikaks hakata. Või et mida härra Wikman ütleks.
Hinge tuleks järele oodata
Internet on ammu täis ‒ nii palju mula, et ei leidnud üles seda lugu, mis meeles on ometi. Just seda sealt avatud ruumist tahtsin teda, mis rahvas see oli, kelle kombest ma nüüd soovitan eeskuju võtta.
Kuna ei tea, siis ütlen, et meie tarkadel esivanematel oli kombeks teekäija tuppa kutsuda, ta istuma panna ja temaga mitte kohe kõnelda. Mitte kallale karata, mis mees oled, kust maalt tuled, mis sul öelda on. Hoopis vait oldi ja vaadati ja oodati. Oodati, et hing järele jõuaks. Lasti tulijal hinge tõmmata.
Ma ei käi meeleavaldustel, käin teatris. Kui on hea etendus, siis meel avaneb (ei lahustu). Ma ikka ootan noorema kunstipõlvkonna meele avanemist, ja minu õnneks seda ka juhtub.
Von Krahlis avasid noored enda ja minu meele, targalt ja vaimukalt sidudes XXI sajandi ning põlise väemaailma tarkuse.
Asi on eriliselt kõneväärt eelnevas kontekstis, et nädal hiljem Vabal Laval nähtud samasuguste noorte meele avaldus (pealkirjaga “Liha luudelt”) nende endi põlvkonda ja teisi ümbritsevaid inimesi omasüülisest alaealisusest lahti ütlema kutsus. Joonistades neid pilte, mis meiega juhtunud on. Et rahvajutud ja vanasõnad, mis hoiatavad libahundi eest, on asendunud juttudega pederastist. See vanema Hendrik Toompere kunagiste õpilaste eneseväljendus kõndis piiridel, aga jättis lootuse ja usu maailma paranemise võimalusse.
Kuidagi nii ma pean paslikuks mõelda, et kolmekümnesed peavad looduse seadusi inimese tehtutest ülemaks. Nõnda et − stagneerunud ja väikekodanlusse kalduvad isad ja emad, võtke ennast kokku ning rebige ennast laste välja peale, et targemaks saada!
Mina tahaks tõesti enam teada saada, mida mõtleb meie president meie maal sündivast. Ja sellest ka, mida tehakse Karula metsade ja mägede kandis. Ma ei usu, et me rahvas tahab nagu üks mees Ämari lennuväljale jumalateenistusele minna (neid sinna ju ei lastaks isegi siis, kui nad tahaksid). Aga meedia, aru ma ei saa, miks just seda ainult võimendab.
Roosad prillid on ka omamoodi kuulivest. Aga meie päevapoliitika on võtnud endale justkui ülesande roosad prillid puruks lüüa, ja kuulivest, kui see juba on, auklikuks lasta kõigil, kes erinevad.
Mu sõbrad räägivad dialoogist, aga käib sõda. Ja siin ma ei mõtle globaalset maailmasõda, hübriid- ja küberrünnakuid. Sõda käib eestlaste vahel.
Noorte palve (Üsna enesirooniline)
Stseen lavastusest „Liha luudelt“
LIISA: Kallis riik, palun tee nii, et kõik sinus olevad instantsid töötaksid korralikult ja asju teeksid need inimesed, kes on kohustatud seda tegema.
KATARIINA: Kallis riik, palun tee nii, et kõik sinu elanikud teeksid enda annetele vastavat tööd.
LIISA: Kallis riik, palun tee Kundasse filosoofiavabrik, et kõik filosoofiabakalaureused saaksid seal erialast tööd.
JÜRI: Kallis riik! Palun tee nii et mina saaks normaalset ära elada.
ROLAND: Kallis riik! Tee nii, et oleks mulle väärilist tööd ja ma ei läheks ära välismaale.
MAARJA: Kallis riik! Too mu sõbrad välismaalt tagasi.
LAURI: Kallis riik! Tee nii et ma leiaksin endale vene sõbra.
MAARJA: Kallis riik! Et ma leiaksin endale võrdväärse partneri.
HENDRIK, ROLAND, JÜRI: Kallis riik! Palun kaota üksikemad.
LIISA: Kallis riik! Palun tee nii, et mehed elaksid sama kaua kui naised.
HENDRIK: …või naised sama vähem kui mehed.
LAURI: Kallis riik! Palun tee nii, et me tarbiksime vähem alkoholi ja elaksime tervislikumat.
ROLAND: Kallis riik! Palun tee nii, et inimesed ei oleks depressioonis, vaesed ja harimatud.
KÕIK: Kallis riik! Palun tee nii, et nii et me välja ei sureks.
KATARIINA: Kallis Euroopa Liit, aita meie riigil seda kõike teha ja anna talle positiivset eeskuju ning finantsilisi abivahendeid selleks kõigeks.
KÕIK: Kallis NATO, palun tee nii, et meie riik ei kalduks kursilt kõrvale maailmas toimuvate rahutuste tõttu. Kallis ÜRO, palun kaota ära kõik kriisid, et meie riik saaks rahulikult oma asjadega tegelda.
Minu riik tulgu. Appi. Minu tahtmine sündigu. Kohe. Aitäh.