6. oktoobril 1992, andis me taastatud iseseisvuse aja esimene president Lennart Meri ametivande, pidas kõne ja oli ta esimene tööpäev presidendina.

16. oktoobril 2022 esietendub Delfi Meedia produktsioon Jaak Jõerüüdi näidendist „Lennart. Pöördtooliaastad”. Lavastab Karl Laumets, Lennart Meri on Ivo Uukkivi.

Näidendi üks tegelane on Ajaloo Hääl, keda lavastuses mängib Anu Lamp.

Toon siin tänase tähtsa päeva puhuks ja lavastuse tutvustuseks katked sellest, mida märkas toonasest ajahetkest Ajaloo Hääl (las te kujutluse käivitab see, et seda räägib näitleja Anu Lamp):

Läheneb 1992. aasta lõpp. Eesti kaitseminister Jüri Luik on kahekümne seitsme aastane noormees, Eesti peaminister Mart Laar on kolmekümne kahe aastane noormees, Eesti president Lennart Meri on kuuekümne kolme aastane.

Taastatud iseseisvuse teise talve hakul on Eesti linnad täis külmi kortermaju, nende kütmiseks ei ole ressursse. Eestit pool sajandit valitsenud välisriigi relvajõud paiknevad endiselt Eesti territooriumil, selle kontingendi isikkoosseisu suurusjärk on erinevate hinnangute järgi umbes kolmkümmend tuhat. Pluss suur kogus militaarset metalli, sealhulgas 30 tonni rakettrelvi. Eestil sõjavägi puudub. Eesti uus põhiseadus on vastu võetud rahvahääletusel.

Eesti esimene sõjajärgne president valiti Riigikogus 6. oktoobril. Samal päeval peetud esimeses presidendikõnes Eesti Televisioonis kordus neli korda sõna „õigusriik”. Muud tähtsamad kõne märksõnad olid: eesti jonn, eesti tahe, vaba eurooplik demokraatia, privatiseerimine, peremehed, avatud ühiskond, võõrvägede väljaviimine, kodanikud, lootusrikas tulevik. Vähetähtsaid sõnu kõnes ei esinenud. Kaali kraatrit president kõnes ei maininud.”

Näidendit lugenuna ja ka ühte lavastuse proovi vaadanuna tekib mul ootamatu tunne, et me lähiminevikku vaatav lavastus valmistab ette me tulevikku.

Ivo Uukkivi: Lennart lavastas mängeldes Eesti riiki

„Nägin unes, et Lennart Meri tuli minu juurde heledas ülikonnas, lips ees ja pintsak käe peal rippu, ning küsis: „Kas teeme teatrit ka?“ Kui Karl Laumets mõni aeg hiljem ühel hommikul helistas ja Lennarti osa pakkus, olin mõne hetke sõnatu ja siis ütlesin jah.” See on Ivo Uukkivi lugu.

Uukkivi lisab, et teda külastavad unes tihti nii Eesti kui ka teiste maade presidendid, aga Lennart polnud varem käinud.Nii konkreetse küsimusega pole ka keegi kunagi pöördunud.

Nüüd, kui käivad lavastuse „Lennart. Pöördtooliastad” proovid ja me räägime juba sellest, mis pärast ta nõusolekut Lennart Merd mängida on mõtetes edasi juhtunud, ütleb Ivo ootamatult: „Hiljuti käis jälle Putin unenäos. Palus vabandust ja andestust… ei tea, mida küll see tähendab?”

Usun, et oled Lennart Merile mõeldes mõelnud ka sellest, millised olid tema väärtushinnangud ja kui palju need erinevad sellest, mida peetakse väärtuseks praeguses maailmas. Millised need sinu jaoks on?

Lennart on öelnud: „Inimese esmaseks tunnuseks on tema side kultuuriga, sest väljaspool kultuuri ei ole inimest olemas.” See ütlus laieneb kõigele ja ühtlasi võtab kõik kokku. Kultuur vabaduses ja vabadus kultuuris. Ja kultuurne vabadus.

Mida sinu meelest räägiks Lennart Meri meile praegu?

Kui sirvida tema kõnesid või tsitaate, näeme, et kogu öeldu kehtib ka tänasel päeval või on veelgi valusamalt esile tõusnud. Avad raamatu juhuslikust kohast ja loed: „Hetkekasumit taga ajades võime teha vigu, mida hiljem on raske ja ka võimatu parandada, olgem oma maal peremehed, mitte kolonistid, kes rahahimust jätavad endast maha rüüstatud maa.” Nõustun täielikult. On ju meil ammugi aeg hakata mõtlema asjadele, mis oleksid meile (siinkohal mõtlen keskkonda ja inimesi selles keskkonnas elamas) pikas perspektiivis vastastikku kasu toomas, mitte üksikutele kasumit teenimas.

On aeg mõtelda ja tegutseda selles suunas, kuidas ühiskonda ja keskkonda panustades, mitte neid kurnates, jõuab kasu kõigini, eriti, kui on tegu meie loodusressurssidega, mis ei kuulu – kui sügavamalt järele mõelda – ainuisikuliselt kellelegi. Sedakaudu ringiga ettevõtjani jõudev kasu(m) on hoopis väärtuslikum ja pikatoimelisem kui hetkekasum. Rõõmustab, et selles suunas mõtlevaid ja tegutsevaid inimesi juba on.

Sirvime veel – Lennart: „… nii nagu eluslooduse tasakaal sõltub tema liigirikkusest, siis inimühiskonna tasakaal ja arenguperspektiiv tema kultuurilisest mitmekesisusest, sotsiaalsest liigirikkusest”. Millal me jõuame arusaamisele, laiemalt, et need liigirikkused on teineteisega tihedalt seotud ja inimühiskonda ei saa mingil moel eraldada elusloodusest. Mis tähendab siis, et loodust ja samuti inimest selles, kõike elavat, tuleb hoida ja austada. Lennart: „Inimene on eesmärk ja jõukus üksnes eneseteostamise vahend, üks paljudest. Meid varitseb oht, et vahend muutub eesmärgiks…”

Kindlasti räägiks ta julgeolekust. Oma aastalõpuintervjuus Urmas Otiga 1994 ütles Lennart: „… praegu jõulupidudest ärkav Euroopa on hakanud nagu silmi hõõruma ja mõistma, et meist idas on midagi toimumas, mida mitte keegi ei osanud ette näha. Võib-olla Balti riigid oskasid seda ette näha. Me peame mõistma, et Venemaa on tegemas saatuslikku viga: ta ise tõmbab enda ees Euroopa ukse lukku. See on väga murelik olukord.” Kui Vene väed 1994 – suuresti tänu Lennart Meri tegevusele selles suunas – poleks lahkunud, kas tahame ette kujutada, mis siin praegu oleks?

Mis aitab sinul kui näitlejal teha rolli? On see mingi pisidetail, tsitaat, lõhn… või hoopis miski, mis sõnastamata?

Loen, kuulan, vaatan, tunnetan ja siis teen nii nagu torust tuleb. Annan parima, mis hetkel antud olukorras anda on. Kui tundub õige, siis tunnen end hästi, kui mitte, siis mitte nii hästi. Kindlasti mängivad oma osa, nähtu ja kuuldu, tsitaadid ja detailid. Lõhnaks on ilmselt tubakas. Paroodiat me ei paku, ka filigraanset imitatsiooni mitte, aga kui tahab tulla midagi Lennartile iseloomulikku, siis võtan vastu. Käin mere ääres istumas.

Olete lavastuse proovidega hetkel kusagil poole peal. Kuhu oled oma otsingutes jõudnud? Mõtetega?

Materjali, millega tutvuda, on palju, nii palju, et kõigega ei jaksa end kurssi viia. Kui rääkida otsingutest, siis otsin tema rütmi, mis loo jutustamisele kaasa aitaks. Võib-olla pärineb see rütm Siberi šamaani trummimisest, keda Lennart kohtas oma otsingutel. Lennart: „Suurim leid on see, kui inimene avastab iseenda.” Kui jõuan läbi selle loo jutustamise ka iseendale lähemale, on hästi.

Varem elatud elud on muutunud lugudeks ja neid lugusid tuleb jutustada ikka ja jälle, et me ei unustaks, kes olid meie eelkäijad, mis oludes nad elasid, mida ja miks korda saatsid, kes ja kus me ise hetkel oleme. Miks mitte ka mõtelda sellele, milleks me elame ja kuhu teel oleme. Tsiteerides Lennartit: „Iseseisev riik on pidev loomisprotsess, milles me kõik oleme võrdväärsed osalised.” Kas oleme osalised? Mida tähendab see, kui osa rahvast tunneb, et neist üle sõidetakse? Kas oleme kõik võrdväärsed? Kas loome koos või loobime üksteist mudaga? Kividega? Kuidas elada nii, et me ei tapaks iseend?

Lennart Meri armastas improviseerida. Sinul on Lennartit mängides kindel tekst ja proovides kinnistunud misanstseenid? Kuidas selle vastuolu lahendad?

See ei ole vastuolu, need on ette antud olud. Improvisatsioon ei tähenda ju ainult seda, et ma enda, oma arust vaimukat, teksti suvalisel hetkel laval suust välja ajama hakkan ja teised segadusse ajan, kui just nii ei ole kokku lepitud. See ei ole minu soolo. See on lugu Lennartist. Lennart alustas paljuski nullist, seal tuligi palju improviseerida, sõlmides seejuures püsivaid kokkuleppeid, kus enam improviseerimisruumi nii palju ei ole. Meie täitsa nullist ei alusta, meil on seekord autori tekst. Meil on lavastaja, näitlejad, kostüüm, heli- ja videokujundus, lavatagused jõud, publik, meil on koostöö. Lavastus sünnib proovides koos improviseerides ja kokkulepete sõlmimises. Kokkulepete kunst. Nagu poliitikagi on kokkuleppimise kunst. Kunst, mitte sõda.

Kokkulepped on maja, improvisatsioon on elu selles majas. Mäng. Lennart lavastas mängeldes Eesti riiki. Puhus elu sisse. Kõigi ja kõige koostoimel ainult läheb lugu lendu, improvisatsioon avaldub selles lennus.

…

Kuidagi kummitab mind see küsimus: kas näitleja teeb tööd või on see eneseotsing ennekõike?

Mõlemad. Erinevate tööde kaudu tutvud iseendaga. Noorena oli töö rohkem koht, kuhu põgeneda iseenda eest, kuigi põgeneda pole kuhugi, nüüd on käes aeg endaga tutvust sobitada.

See kuulub nüüd eelmise küsimuse juurde: kas võib mõelda nii, et näitleja saab iseendaks just läbi nende osade, mida ta mängib?

Võib juhtuda, et nii läheb.

Mis sinu jaoks tähendab identiteet? Meie, eestlaste oma ja sinu identiteet seal?

Tundub, et seda, kuidas ma iseennast tajun. Enesetunnetus. Enesepilt iseendaga kokku kõlamas. Või mitte kõlamas? Kuidas ma tajun ennast eestlasena, inimesena? Meie identiteet on meie keeles, lugudes, kogemustes, koostegevuses, kultuurilistes seostes. See ei ole kivisse raiutud, vaid pidevas muutumises, arengus, iseennast ehitamas.

See identiteedi asi… Kas see moraal, mida pidas õigeks president Meri, on aja möödudes muutunud?

Jah, muutub ikka. Kõik muutub.

Teete lavastust Lennartist hapral ajal, me naaberriik peab ülekohtust sõda (näed, ütlen ülekohtust sõda ja mõtlen, kas on mõni sõda, mis seda pole, aga ikkagi), kas see ümbritsev õhkkond mõjutab kuidagi te loomingulist analüüsi? Räägite te proovi eel ja vaheajal energia hindadest ja Ukraina sõja seisust? Kas see tegemise foon jõuab miskit moodi lavale ja sealt publikusse?

Ümbritsev on analüüsi oluline osa alati. Elektrist oleme rääkinud proovide vaheajal põgusalt. Sõda Ukrainas asetab paljud repertuaaris olevad lood teise konteksti. Isegi nii, et mõnda asja ei ole enam sobilik mängida. Ja osade lugude ajas vastu kõlamine muutub päevadega. Käimasoleva sõja foonil on Lennarti lugu vägagi tänapäevas. Pommid plahvatavad kuklas kogu aeg. Teemad, mis puudutavad Venemaad ja nende vägesid, on jälle teravalt üleval. Teemad on ka laval, kusjuures Jõerüüt kirjutas loo valmis enne 24. veebruari.

Kui mõtelda, et aja lugu käib spiraali mööda, siis tundub, et oleme jälle kohakuti näidendi tegevuses olnud ajaga 1994. aastal, kui algas esimene Tšetšeenia sõda.

Segab see või aitab?

Tekitab ärevust.

Kas see ärevus segab või aitab seda lavastust ja sind Lennarti rollis?

Tead mis, see ärevus, kui purjus, komplekside küüsis naabrimees hakkab purjus peaga võõral õuel püssi paugutama ja õue, või isegi kogu maailma, endale nõudma, see ei ole ju hea tunne. Iial ei tea, mis sealt veel tulla võib. Lisaks ajalugu, mida tema jutustab. – lõugab – nii nagu talle meeldib ja kasulik on. Me maailm püsibki jutustatud lugudel. Selleks ongi vaja kogu aeg jutustada ja käia kuulamas oma lugusid, et oleks ikka meeles, kus ja kuidas seesama naabrimees kord koju saadeti ja edaspidi hoolitseda selle eest, et ta enam siia laamendama ei tuleks. Seega, see ärevus lausa kohustab osalema selles loos.

Mida sinu jaoks tähendab riigimehe mõiste? On selle sõna tähendus su jaoks muutunud nüüd, kui oled tegelnud Lennart Mere osaga?

Lennart elas oma elu Eestile. Seda riigimehelikkus tähendabki. Ta oli tõeline riigimees. Olen teda alati imetlenud ja imestanud ja eks ta oli ka paljude jaoks imelik. Ühesõnaga imemees. Ja Suur mees. Ärme unusta, selle imemehe kõrval seisis igas olukorras väekas ja väärikas Helle Meri.

Punkar maksis president Meri võlad
(Ajalehest Post 30. mail 1994)

Umbes nädal aega tagasi astusid „Kuku” klubist läbi kolm noort inimest: kunagine tuntud punkbändi „Velikije Luki” laulja, näitleja Ivo Uukkivi, tema noor kolleeg Mait Malmsten ja üks noor daam. Klubisse sisenenud seltskonna tähelepanu paelus üks teade seinal. Tegu oli „Kuku” klubile aastamaksu võlgnevate isikute nimekirjaga. Uudishimulikult asuti nimesid uurima ja kas-sa-näed! – sessinatses nimestikus leidus ka meie armas president Lennart Meri. Kirjanik Meri kuulub Kirjanike Liidu liikmena teatavasti ka kultuurituusade „Kuku” klubi liikmeskonda. Ja vaata ning imesta – presidendi võlgnevuseks teatati 180 krooni. Ivo ja Mait silmitsesid imestusest silmi pilgutades Lennarti võlgnevust kuulutavat teadet ja kui see ikka tõelisuseks jäi, küpses nende peas üks suuremeelsusest pakatav plaan. Üllusest ohates pistis Uukkivi käe tasku ning tema eeskuju järgis ka Malmsten. Kahepeale klapiti kokku sügav-ugrilik, hõbevalgelt kiirgava auraga summa – 180 krooni. Sõnatus vaikuses ulatati tuntud eestlaste nägudega väärtpaberitükikesed vastavale ametimehele. Viimane mõistis patrioote poolelt sõnalt ning haaras pihku jämedajoonelise punase viltplilatsi. Nii kriipsutati üle presidendi häbi. Ja taas leidis kinnitust vanasõna „võlg on võõra oma”. „Kuku” klubile on võlgu veel mitmedki prominendid.

Ivo Uukkivi kinnitab, et see Lembit Kivisiku kirja pandud seik on tõestisündinud lugu ja et noor daam, kes loos vilksatab, oli Elina Reinold.

„Lennart. Pöörtooliaastad”

Autor Jaak Jõerüüt

Lavastaja Karl Laumets

Kunstnik Eva Maria Põldmäe

Muusikaline kujundaja Robert Jürjendal

Produtseerib Delfi Meedia

Lennart Meri, Eesti Vabariigi president – Ivo Uukkivi

Helle Meri, presidendi abikaasa – Eva Koldits

Jaan Kross, kirjanik, Riigikogu liige – Gert Raudsep

Mart Laar, Eesti Vabariigi peaminister – Ragnar Uustal

Andres Unga, Eesti välisministeeriumi protokolliosakonna peadirektor – Christopher Rajaveer

Bill Clinton, USA president – Tõnn Lamp

Boris Jeltsin, Venemaa president – Rasmus Kaljujärv

Urmas Ott, Eesti Televisiooni ajakirjanik – Rasmus Kaljujärv

Mart Soidro/Enn Eesmaa/Indrek Treufeldt, presidendi pressinõunikud – Tõnn Lamp

Anti Purre/Rein Puusepp, presidendi käsundusohvitserid – Hardo Adamson

Sekretär – Kristin Uusna

Ajaloo Hääl –Anu Lamp
Toomas Hendrik Ilves, Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides – Toomas Hendrik Ilves.

* 2022. aasta 16. oktoobril esietendub Viimsi Artiumis lavastus „Lennart. Pöörtooliaastad”. Lennart Merist rääkiva lavastuse peaosas on Ivo Uukkivi.

* 2019. aasta 14. juunil esietendus Noblessneris lavastus „Hakkame, mehed, minema”. Gustav Ernesaksast rääkiva lavastuse peaosas oli Gert Raudsep.

* 2018. aasta 25. juulil esietendus Viinistu kunstimuuseumi katlamajas lavastus „Kostja ja hiiglane”. Konstatin Pätsist rääkiva lavastuse peaosas oli Peeter Tammearu.

Lennart oli maagiline isiksus

Kirjastus Hea Lugu ja Delfi Meedia annavad Jaak Jõerüüdi näidendi „Lennart. Pöörtooliaastad” lähiajal raamatuna välja.

Raamatu eessõnas sõnastab Jaak Jõerüüt muu hulgas president Lennart Meri isiksuse erakordsuse nii poliitika kui ka kultuuri kontekstis. Mõned tsitaadid sellest.

* Maailma poliitikute ja riigitegelaste hulgas leidub igasuguseid: tagasihoidlikke tarkpäid, igavesti ametites püsivaid keskpärasusi, tulemusteta pürgijaid, edukaid tuhnuseid, mittepopulaarseid populiste. Ka normaalseid leidub, ime küll! Väheste kohta võib aga öelda, et nad on maagilised, kas nagu magnetid, mis kõiki enda poole tõmbab, või nagu kobra, kes võib otsa vaadates hüpnotiseerida keda tarvis. Lennart oli maagiline isiksus.

* Nagu näidendis, nii ka elus oli Lennart Meri gigantne, vulkaaniline, öine, inimlik, muutlik, riiklik ja oraatorlik. Vahel nii, vahel naa, vahel hetkega ühest olekust ootamatult teise või kolmandassegi astuv, ja erandkordadel oli ta seda kõike korraga.

*Üks köögipoolne märkus veel. Olen meelega vältinud mitmete Lennarti tuntud fraaside või stseenide kasutamist näidendis, neid on niigi pruugitud, isegi ülemäära, kuid Lennarti pärand on hoopis rikkalikum ja mitmekihilisem. Nii et sitta kui tulevikuväetist ega pressikonverentsi lennujaama peldikus jms näidendis ei ole.

*Minu arvates tõi Lennart Meri Eesti poliitikasse seninägematut ilu. Seda pole võimalik kopeerida, kuid seda ei tasu ka unustada, sest iga eeskuju on järgitav, omamoodi. See oli poliitiline ilu, mis mõjus mitte asjana iseeneses, vaid oli tema poliitika lahutamatu osa. Liiva, vett ja tsementi ei saa enam üksteisest lahutada, kui vundament on valatud, nii olid Lennarti poliitilises käitumises lahutamatud teadmised, eesmärk ja käitumise elegants ning oraatori ilutunne.

Näidendi lavastaja Karl Laumets ütleb, et valis näitlejad just nende isiksuseomaduste järgi. Ja veel ühe tähtsa omaduse tõi noormees Lennart Merist rääkides esile: „Lennart oli põlvkondade ühendaja.”