Lembit Peterson oli “40 kirjale” alla kirjutades 27aastane. Tagasi mõeldes ütleb ta, et Nõukogude Eestis kõneldi Tammsaare keelt ainult laval. Tekkis tahtmine rääkida ilusat eesti keelt ka igapäevaelus.

Lisaks Lembit Petersonile  räägivad tollasest ja tänasest Paul Eeruk Rummo ja Lehte Hainsalu. 40 kirjale kirjutasid alla tollase Eesti haritla

Lembit, kuidas sa täna vaatad tagasi 40 aastat tagasi allakirjutatud 40 kirjale? Oli see suur julgustükk? Kas kahtlesid allkirja andes? Mis pani kahtlema?

Selles ajas ja allakirjutamise hetkel ei mäleta, et oleksin väga kartnud. Olin noor, poliitikas ei osalenud, püüdsin seda vältida (ka poliitiline teater ja kunst ei mõjunud mulle veenvalt). Ühiskonnaelus osalesin vaid noore pereinimesena, isana ja teatriinimesena. Inimesed, kes olid kirjale juba alla kirjutanud, ja inimene, kes mulle kirja andis, olid minule usaldusväärsed ning oma elu ja loominguga eeskujuks selle eluperioodil. Tundsin, et on suur au, et saan koos nende inimestega olulisele kirjale alla kirjutada. Tajusin, et olen nendega samal lainel.

Alles mõni aeg hiljem sain aru, et see vist oli julgustükk … Kui “organid” alustasid uurimistööd ja rünnakuid kirjale allakirjutanute vastu. Aga samas oli see ka väga suur ühiskondlik-poliitiline kogemus. Ja võimalus järgnenud, lausa halvata püüdvate hirmusisenduste sees hingeliselt ja vaimselt ellu jääda. See hiiliv ja järjest tugevnev, peamiselt nähtamatu (aga ka üks väga konkreetne ja nähtav, isegi intensiivne pooleteisetunnine “vestlus” tollase kultuuriministriga tema kabinetis) paanika atmosfääri tekitada püüdev kuri surve.

Sisemise tugipunkti selle väe vastu ma tookord leidsin. See aitab mind siiani.

Ma ei saa öelda, et kõigi allakirjutanutega tekkis tihe side. Suhtlesin keerulistel aegadel vaid kolme-neljaga, keda vastastikku ka toetasime. Vahel ka sõnatult.

Toeks oli ka see, et väga paljudele andis see kiri uut lootust.

Minu jaoks aga oli see väga suur, meie ühiselu avav ja mõtestada aitav, aga ka hingeline ja vaimne kogemus.

Tänu sellele kogemusele sain ehk paremini aru ka Poola Solidarnośći liikumisest, imetledes selles osalenud inimeste vaprust ja intellektuaalset taset, hakkasin huvi tundma paavst Johannes Paulus II kirjatööde ja tegevuse, katoliku kiriku rolli vastu Poolas, meil Eestis, Euroopas, maailmas ja ajaloos … Avanes täiesti uus elu.

Mis allkirja andmise otsusele ikkagi määravaks sai?

Sain aru, et on tegemist olulise ja tähtsa asjaga. Ja mitte ainult tõsise, vaid ka tõese. Selles ajas, ajahetkes. Selle kirjale allakirjutamine vastas minu tolle ajahetke tõetundele. Mäletan seda väga selgesti. Tahtsin liituda, olla ka selle sõnumi edasiandja. Tundsin, et seda oli vaja teha. Väga kaugele ei mõelnud. Eestimaa ja eestlaste saatus, meie emakeelne haridus ja kultuur olid (ja on) ju väga sügaval südames.

Olime käinud just vahetult enne ka Rootsis, etendusega “Ramilda Rimalda”, mille instseneeringu oli koostanud Paul-Eerik Rummo Lisl Lindaule. Tammsaare naistegelastest – emad ja tütred, Tiina ja Juudit, Karin ja Ramilda. Lisaks Lindaule ja minule tegid selles lavastuses “assistentidena” kaasa Kaie Mihkelson, Sulev Luik ja Aleksander Eelmaa. Olime tol ajal lähedane sõpruskond ENSV Riikliku Noorsooteatris …

Rootsis veedetud päeva jooksul puutusime esimest korda kokku väliseestlastega, olime päevad läbi koos Kalju Lepiku, Ilmar Laabani, Jaan Seimi, Harri Kiisa, Maria Kiisa jt. Tänu meievahelisele tihedale ja elavale igapäevasele suhtlusele tajusime äkki lausa ehmatava selgusega, mis Eestimaal oli toimunud. Tajusime kuidagi maailma eestlaskonna ühtsust – vaatamata erinevatele ajastustele, geograafilistele vahemaadele ja poliitilistele piiridele. Ma mõtlen, et need kohtumised tugevdasid soovi Eestimaa vabanemisele kaasa aidata. Tegid avatuks sellesuunaliste võimaluste märkamisele. Ja üks selliseid võimalusi oli minu jaoks 40 kiri.

Kuidas hindad eesti keele praegust seisu? On see äkki hullemgi kui 40 aastat tagasi?

Alliksaar tuleb kohe meelde: Ei ole paremaid, halvemaid aegu…

Kas ka keele ja kultuuri jaoks?

Ma ei tea võrrelda, ehkki saan küsimuse mõttest vist aru. Kas inglise keel näiteks on nüüd eesti keelele ohtlikum kui oli omal ajal vene keel? Tol ajal hämmastas mind Stockholmis, kui olin kirjanike ja keelemeeste vestlusringis Teataja toimetuses, kui kaunist eesti keelt nad omavahel kõnelesid, nagu Tammsaare keelt. Meie kõnelesime Tammsaare keelt ainult laval…. Siis tajusin, kuidas meie oleme igapäevakeeles oma väljendustes ja kõnepruugis vaesed. Kuidas mingi nõukogude vaim ka meie sõnavara piirab omal moel … Tekkis tahtmine samuti ilusat eesti keelt kõnelda, ka igapäevaelus, mitte ainult lavatekstina või luulekavas.

(Hiljem olen ikka kuulanud ja jälginud, kuidas inimese vaimne olemus tema emakeeles, tema väljaütlemistes väljendub. Usun, et keel omakorda kujundab ka meie vaimset olemist).

Eesti ja eestlase hing elab keeles, ja see hing tahab ja saab kõige paremini omas, “selle maa keeles” väljenduda: suhelda, kõnelda, öelda, laulda. See kaunis keel on meile antud. Meil on suured varasalved: rahvaluule, pärimused, emakeelne kirjasõna luules, proosas, teaduskeeles. Seda kõike saab ja peab ikka jälle elavalt kuuldavaks tooma, et see oleks ärkvel ja elav meie keskel. Ka teatril on siin suured võimalused. Meil on suur ja ainulaadne võimalus oma mõtteid ja kujutelmi, soove ja tundeid eesti keeles väljendada.

Olen nõus Fanny de Siversiga, kes ütleb, et Jumalal on iga maa ja rahvaga oma plaan. Me peame püüdma sellest paremini aru saama, oma keelt üha enam hindama ja armastama õppima. See on meie vastutus, aga ka väärikus!

Tol ajal Stockholmis oli kauni emakeele kuulmine nagu väike ime. Möödunud aastal Torontos käies sain kuulda, et kolmanda põlve väliseestlased enam suures osas eesti keelt kõnelda hästi ei oska ega vist väga ka taha.

Kui kirjutaksid samalaadsele kirjale alla täna, millised mured selles kirjas oleksid peamised?

Ma ei tea. Praegu kirjutatakse palju kirju, kogutakse palju allkirju … Ma pigem koondaksin oma väe, et elada elu, nagu õigeks pean. Ja väljendada oma ühiskondlikku positsiooni oma igapäevaste tegevuste kaudu kirikuelus, perekonnas, aga ka teatrikunsti kaudu.

Ja veel mu meelest üks raske küsimus: kellele nüüdne murekiri adresseerida?

Ma ei tea. Ma arvan, et peame ise tegelema oma keele väärtustamisega: seda paremini armastama, tundma õppima, selles keeles hästi kõnelemisest, kirjutamisest, laulmisest, mõtlemisest, suhtlemisest, selle keele kuulamisest ning sellesse keelde ja sellest keelest tõlkimisest rõõmu tundes.

Mida tähendas vabadus sulle toona ja kas tähendus on muutunud aastate lisandudes?

Vabadus on minu jaoks olnud ja on eelkõike sisemine asi (hingeline vabadus, vaimne vabadus) ja ma usun, et tõde teeb vabaks. Aga muidugi kasvab siit välja vajadus ka teiste vabaduse eest seista. Olen mõelnud, et minu vabadus peaks lõppema seal, kus teiste oma algab. Südametunnistus võib ikka vaba olla, sisimas, iseasi, kas me teda julgeme järgida ja millised on selle järgimise konsekventsid. Ja kui ma südame häält ei järgi, kas siis ikka olen ja kas jään vabaks …

Kas koroona, maailmas leviv hirm, segadused ja tuleviku prognoosimatus su meeli mõjutab? Mis aitab sind, aitaks ümbritsevaid inimesi?

Muidugi mõjutab. Hirmu ei ole millegipärast. See koroonaviirus teeb kummalisi asju meie teadvusega, isegi väärtushinnangutega, panen tähele.

Kuidagi raske on väljendada seda, mis aitab. Elame suurel sõnade tegemise ja seetõttu mõnes mõttes sõnade devalveerumise ohus. Seetõttu on raske midagi öelda, et see ei kõlaks banaalselt.

Tahaks vaikuses välja kuulata sõnad, mis oleksid päris, oleksid tõesed …

Seetõttu. Mind on aidanud ja aitab palve. Usk Jumalasse. Tema tingimusteta armastuse pidev avastamine (tunnetamine), süvenemine katoliku kiriku õpetusse, selle uurimine ja tundmaõppimine. Jumalateenistustel osalemine. Oma egoismi ületamine (neil kordadel, kui see tõesti õnnestub).

Läbikäimine ja lihtsalt koosolemine lähedastega heade sõpradega – nii maal looduses kui ka linnades –, huvitavad vestlused kolleegidega, loomingulised otsingud ja leidmised teatris ja koolis.

Kui dialoog õnnestub. Dialoog on praegusel eluperioodil minu jaoks üks võtmesõnu.

Kuulamine ja kuulmine igal suhtlustasandil. Heade raamatute ja tekstide lugemine. Muusika kuulamine (eriti kontserditel). Jalgrattaga sõitmine … Kõik need nii tavalised ja samas iga päev nii erilised asjad.

Lootus. Armastus.

Paul-Eerik Rummo ei mõelnud kõrgetele ideaalidele

Kirjanik Paul-Eerik Rummo oli 40 kirjale alla kirjutades 38aastane. Nelikümmend aastat hiljem on ta sunnitud meelde tuletama, et oleme vabad inimesed: „Petitsioon on õigusteta olendite palvekiri võimuritele Jumala armust. Meil siin on tegemist rahva seest lähtuvate ettepanekutega rahva enda valitud esinduskogule.“

Mis ikkagi oli see peamine tol ajal, ajend, et otsustasid 40 aastat tagasi kirjale alla kirjutada?

Tundus hetkeolukorras hädavajalikuna.

Mul on elus juhtunud nii, et kohtad mõnd viimati 40 aastat tagasi nähtud head sõpra ja jutt jätkub nii, nagu polekski olnud vahepealseid aastaid teineteisest eemalolekut. Kuidas sa arvad, kas 40 aastat tagasi 40 kirjale alla kirjutanud inimesed saaksid ühisele kirjale allakirjutamisega ka täna hakkama?

Kõik need nelikümmend polnud omavahel tuttavadki, rääkimata sellest, et oleks kõik üheskoos asja vajalikkuse, teksti sõnastuse ja selle levitamise taktika läbi arutanud. Tekst valmis väiksema rühma sees ja sellele oma allkirja andmine oli igaühe (kelle poole algatajad pöördusid) individuaalne otsus.

Mis tänasesse puutub, siis tollase kirja mingil moel analoogiks võiks ehk lugeda kodanikualgatuslikke petitsioone Riigikogule, selle vahega muidugi, et viimased on Eesti Vabariigi õigusruumis täiesti legaalsed ja algusest peale avalikud. Ka nendega ühinemine (oma allkirja andmine) on igaühe individuaalne otsus – jällegi selle vahega toonasest „õigusruumist“, et praegu ei kaasne sellega võimukeskuste poolt mingit ohtu. Muide, häirib mind väga nende pöördumiste nimetamine petitsioonideks. Kas me pole tõesti ikka veel harjunud tundma end vabade inimestena vabal maal ja vastavalt käituma? Petitsioon on õigusteta olendite palvekiri võimuritele Jumala armust. Meil siin on tegemist rahva seest lähtuvate ettepanekutega rahva enda valitud esinduskogule.

Mis see võiks ja peaks olema, mida praegu sellise mõjukusega tuleks välja öelda?

Eks kirja toonane ühiskondlik mõju seisnenud suuresti just tema olemasolu faktis, mis juba iseenesest tõstis rahva meeleolu, julgustas usku ja lootust, mobiliseeris. Praegune ülirohkete kanalite kaudu ülirohkete „väljaütlemiste“ mõju, kardan, läheneb juba üldisele tülpimusele ja kõrvade kinnihoidmisele.

Kas te tollased ideaalid on muutunud? Või peaks otsast alustama?

Enda kohta võiksin öelda, et algatusega ühinedes ei mõelnud ma mingitele kõrgetele ideaalidele, vaid konkreetsele situatsioonile, kus võimuorganid reageerisid laste/noorte spontaansusele täiesti idiootlikult ja lapsi tuli selle eest kaitsta.

Kuidas koroonasegadused ja kogu maailmas valitsev peatus sinu elu ja mõtteid mõjutab? Mida tuleks öelda inimestele, et see neid pisutki tuleviku prognoosimatuse hirmust vabastaks?

Võib-olla on tuge sellest vanast palvest (ei mäleta, kust see pärineb, aga polegi oluline), et olgu mul tahet muuta asju, mida ma saan muuta, leppida sellega, mida ei saa muuta, ja eeskätt mõistust nende vahel vahet teha.

Lehte Hainsalu ütleb, et see ükskord juba oli

Kirjanik Lehte Hainsalu oli 40 kirjale alla kirjutades 42aastane. Praegu kirjutaks ta alla petitsioonile, mis paluks anda valitsejaile rahu me riiki valitseda.

Kuidas vaatate tagasi 40 aastat tagasi allakirjutatud 40 kirjale? Oli see suur julgustükk? Kas kahtlesite? Mis pani kahtlema?

Kui Jaan Kaplinski 30. oktoobril 1980 tuli venestamisvastase protestikirjaga kirjanike liidu Tartu osakonda, kus istusin kõige tähtsamas toolis, siis lugesin selle kähku ja õhinal läbi, ning esimene mõte oli: „Ja nüüd ei julge keegi sellele alla kirjutada.“ Kuni pastakalt mütsi maha kruvisin, käis tuline jutt südamest läbi, kas ma oma meest ja vanemaid ja kolme last löögi alla ei pane, kui Siberisse minna tuleb, mis oli tollal küllalt tõenäoline.

Mis allkirja andmise otsusele ikkagi määravaks sai?

Et kui mina sellele nüüd ja praegu alla ei kirjuta, kes siis üldse.

Kuidas hindate Eesti keele praegust seisu? On see äkki hullemgi kui 40 aastat tagasi?

Eesti Keele Instituut on teinud hindamatult tänuväärset tööd sõnavara uurimisel, talletamisel ja kättesaadavaks tegemisel. Õigekeelsussõnaraamatu olen rida-realt läbi lugenud ja näitelausete rahvapärasusest vaimustuses olnud, nagu on mind aidanud ka kirjakeele seletussõnaraamat ja murrete sõnaraamat. Üle 2000 lehekülje paks „Eesti kõnekäänud“ kirjandusmuuseumilt on minus uhkust ja aukartust kinnitanud. Nüüd on igaühe oma asi, kas ta kõneleb ja kirjutab nagu aristokraat või nagu lumpen.

Kui te kirjutaksite samalaadsele kirjale alla täna, siis millised mured selles kirjas oleksid peamised?

Ma ei kirjutaks alla petitsioonile, mis nõuab riigikogult seadust, mis tühistaks loodusseaduse. Küll aga oleks vaja avalikku kirja üleskutsega – andkem valitsusele rahu riiki valitseda.

Kuulasin ühe umbusalduse mitme tunni pikkust ülekannet riigikogust ja mul oli häbi, et opositsioon pidas võimalikuks olla üdini rumal ja võimuahne. Mul on valus kuulda, et ka maakondade volikogudes tõmmatakse ikka ja jälle üksteisel tooli alt, mul on õõv vaadata rahvustelevisiooni reporterite indu opositsiooni kasuks kivist vett välja suruda. Täiega õitseb argumentum ad hominem, asjast ei räägitagi. Palju on poliitikuid, riigimeheks ei lasta kellelgi saada. See ükskord juba oli, seda ma ütlen!

Kas koroona, maailmas leviv hirm, segadused ja tuleviku prognoosimatus te meeli mõjutavad? Mis võiks inimesi nende kurvameelsuses aidata?

Hirm tõmbab ligi haigusi ja halbu mõtteid; ettekartmine teeb jõuetuks ja teistest sõltuvaks. Piibel ütleb 64 korda „Ära karda!“ ja 43 korda „Ärge kartke!“

ERALDI

40 kirja allkirjastasid haritlased

Priit Aimla, Kaur Alttoa, Madis Aruja, Lehte Hainsalu, Mati Hint, Fred Jüssi, Aira Kaal, Maie Kalda, Tõnu Kaljuste, Toomas Kall, Jaan Kaplinski, Peet Kask, Heino Kiik, Jaan Klõšeiko, Kersti Kreismann, Alar Laats, Aare Laht, Andres Langemets, Marju Lauristin, Peeter Lorents, Vello Lõugas, Endel Nirk, Lembit Peterson, Arno Pukk, Rein Põllumaa, Paul-Eerik Rummo, Rein Ruutsoo, Tõnis Rätsep, Ita Saks, Aavo Sirk, Mati Sirkel, Jaan Tamm, Rein Tamsalu, Andres Tarand, Lehte Tavel, Peeter Tulviste, Mati Unt, Arvo Valton, Juhan Viiding, Aarne Üksküla.

On arvatud, et 40 kiri, mis on dateeritud 28. oktoobriga 1980 ja nädal hiljem teele pandud, sundis okupatsioonivõime leevendama Eesti venestamispoliitikat. Kirja lehed ei avaldanud, see levis Eestis peamiselt käsitsi ümberkirjutatud koopiatena.

Lähimineviku haritlaskonna avalikest kirjadest meenuvad ennekõike kirjad Solarise kaubamaja ehitamise vastu Estonia teatri ette, kiri ristikujulise samba püstitamise vastu Vabaduse väljaku serva ning mitmed paljude allkirjadega kirjad Rail Balticu ehitamise vastu sinna, kuhu teda ei tagi kuidas öelda – juba ehitatakse või ehitama hakatakse.

30 aasta 40 kirjast

Kümme aastat tagasi on kirjanik Jaan Kaplinski, kes oli 40 kirja üks autoritest, Rein Veidemannile öelnud nii: „Olen kaotanud usu sellesse eestlusse, sellesse eesti keelde ja kultuuri, mida meie riigis otsekui kaitstakse ja arendatakse. Mulle ei meeldi eriti ühelt poolt see Sinimägede ja metsavendade stiilis rahvuslus, teiselt poolt püüd eesti keelt ja meelt hoolega euro-ameerika liistule tõmmata. Ning nende kahe suuna kummaline sümbioos meie «ühiskondlikus teadvuses”.“

Ilmus Maalehes. Sven Arbeti fotod.