Lehte Hainsalu on saja-aastaseks saava Eesti Vabariigi õhku hinganud kohe 80 aastat. 13. veebruaril saab täis kuuskümmend aastat kirjanike liidus.

„Võibolla minu saladus on selles, et ma olen kodus sündinud, mitte haiglas. Sellised inimesed on teistmoodi. Neil ei ole terariistaga kallal käidud. Nad on loomulikud inimesed. Eks me olemegi viimased. Mul on maainimese hing, kuigi juba kaheaastaselt kolisime Tartu,” ütleb Lehte Hainsalu.

Kirjanikul on kolm last, lapselapsi 11 ja aprillis sünnib kuues lapselapselaps. Oma insenerist mehega tutvus ta 14aastaselt, kui too ta tantsima võttis. Nad olid abielus 55 aastat.

See naine mäletab küüdiautode tulesid oma lapsepõlvetoa laes, kui need inimesi Tartu sadamaraudtee juurde vedasid. Ka neil oli kohver pakitud – ema oli tütrele öelnud, et ka neile võidakse järele tulla, sest „võibolla kellelegi meeldib meie nikkelnuppudega voodi”. Lehte Hainsalu kirjutas alla 40 kirjale, oli nende 69 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikme hulgas, kes 20. augustil 1991 hääletasid “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest” poolt.

Kuidas te mõtlete tulevikust?

Uus põlvkond, need on vapustavalt targad lapsed. Ma Kadriorus nägin ema, kelle puusa peal oli selline seitsme kuu vanune pisike. Kõndisid ringi Eesti kunsti näitusel. See laps, seitsmekuune, ta vaatas maale. Vaatas! Inimesel on hea ja kurja tundmise puu see, on südames. Laps teab, mida ta tohib ja mida mitte. See on kaasa sündinud. Ma olen aru saanud, et kasvatusest oleneb vähe, lapsele on vaja und ja armastust, nagu ütleb Ülo Vooglaid.

Kas te kuri ka vahel olete?

Ma päris tigedaks lähen siis, kui ammu ei ole metsa saanud.

Banaalne küsida, aga kas me sellist Eestit tahtsime?

Muidugi tahtsime. Ainult, et see tuleb nüüd nii rakendada, nagu me tahtsime. Ma olin taasiseseisvumise juures Toompeal, minu näpud on selle asja küljes. Põhiseadusel on minu allkiri. Minu ettekujutus oli, et kolhooside ja sovhooside vara jääb kokku ühiseks, aga see ei toiminud. Üks, mida me mõtlesime, oli, et riik on õhuke ja kõik juhtimine läheb kohapeale. Me ei peaks Euroopa seadusi täitma Saksa täpsusega. Lollid asjad tuleks saata paberikorvi, nagu seda meil tehti Vene ajal. Nõukogude aja suurim õnnetus oli eestlaste jaoks see, et kadus ära peremehetunne, omanikuks olemise tunne.

Kuulge, teie käest ma julgen seda küsida: minu meelest oli Arkadi Gaidar, kes kirjutas raamatu „Timur ja tema meeskond”, geniaalne kirjanik?

Vaat kui huvitav, kuidas te mõtlete. Kui ma siia korterisse kolisin ja oma raamatukogust valiku pidin tegema, mis siia kaasa saab, siis oli see raamat mul ka näpuvahel. Vaatasin, lugesin ja mõtlesin, et seda ära ei viska, see on väga hea raamat.

Seiklusjutt, millel nõukogude propaganda märgid ja silt küljes.

Sellega on see, et kui kirjanikus ei olnud seda nõukogude tunnet, siis seda ei tule ka tema raamatusse. Teine asi – kui inimene on andetu, siis ta paneb loosungid kokku, aga see raamat ei kesta, seda ei loeta. Kui inimene on kunstnik, siis ta ei lase ennast neil ideedel, propagandal kaaperdada.

Kas teid omal ajal ka sunniti kirjutama nõukogude korrale ülistusluuletusi?

Kirjanikke sunniti, aga mina olin koolilaps, kui alustasin, olin siis sellest vaba. Ma soovitan võtta 1949. aasta detsembrikuu ajakiri Looming. Siis oli Jossifi (Stalin) sünnipäev. Ma viis aastat uurisin Eesti ajalugu kirjandusmuuseumi arhiivides. Sellest sai raamat „Kellakuuljad” (Eesti Raamat 2001). Lugesin ka neid kirju, mida kirjanike liit oli välja saatnud. 1949, kui looming pidi koosnema ülistuslauludest Stalinile, sai sellise käsukirja ka Betti Alver. Betti jättis sellele lihtsalt reageerimata.

Teised tegid. Ma leian, et talitasid hästi. Tegid ära ja ka ülejäänud jäeti rahule. Näiteks Juhan Smuul – kirjutas poeemi Stalinile, hurraa ja kõik teised pääsesid. Mina näen seda niimoodi. Lisaks on see poeem hästi kirjutatud, seal on värsimeisterlikkus olemas.

„Järvesuu poiste brigaad”…

…oli halvemini kirjutatud. See oli lohakas. Stalini poeem algas niimoodi peale (Lehte loeb luuletust peast pikemalt): „ Tulime Hiiumaa pealt,/ paadis on räimed ja mõrrad/ ja ainult vaksavõrra/ parras on kõrgemal veest./ Õhtu veab üle me teest,/ hapra ja tiheda võrgu/ ja me südame nõrgub,/ mõrkjana hämarus./ —/ Meri on igalpool,/ lõputult laiub ta taga/ ees tema salalik magab/ lauludes sinab ja särab/ elus vaene ja hall./ Smuulil ei ole paremaid värsse.

Kuulge, kust teil selline mälu!?

Mul ongi… mul Eesti luule on puhta peas. Mina elangi luules. Metsas seeni korjates loen luuletusi. Vahel isegi häälega ja siis vaatan ümberringi, et mõni kuuleb ja arvab: hull kõnnib.

Saan aru, ma metsa raiudes laulsin kõva häälega. Päev otsa vahel. Andres Ehinil olid ka kõik luuletused mu meelest peas.

Vanasti pidi koolis luuletusi pähe õppima. Inimene võtab need kaasa endaga. Võibolla ta ei saa luuletusest arugi täpselt. Aga kunagi see hakkab helisema, see on nagu kaasavara tal.

Kaasavara on õige sõna. Mind Jõgeval luulepäevadel just see rõõmustas, et lapsed kaks päeva lugesid peast teie luuletusi. Nad said need ellu kaasa.

See emotsioon, see tohutu saali kaasaelamine, see oli üks pere seal…

Te olete oma elus olnud ka ajakirjanik?

Ma olin selline vabakäiguvang. Kirjutasin, olin lüüriline, ega must satiirikut ei olnud. Kirjutasin olukirjeldusi, siis öeldi: kirjanduslikud portreed inimestest. Kõike ei saanud kirja panna, tuli vaadata, et kirjutis seda inimest ei kahjustaks. Tol ajal hoiti inimesi, ei rünnatud. Vastupidi – tuli vaadata, et see, kellest kirjutasid, riigi rataste vahele ei satu. Et kaaslaste pilke alla ei satu.

Mulle ei ole seda keegi õpetanud, aga ma tundsin, et nii tuleb teha. Inimesi tuleb hoida. Eks need lood, mis kirjutasin, veidi ilutsevad olid, aga neil oli inimese lõhn juures. Ma ikka katsusin kirjutada tõtt.

Imelik, nädal tagasi, kui 40aastane venelane mulle tõtt rääkis sellest, mis Venemaal sünnib, ma ka mõtlesin sellele, et kui need mõtted avaldan, siis kas tal ei teki oma riigis pahandusi. Ta arvas, et ei teki, sest ta ei sõltu enam Vene riigi kultuurirahadest.

Meil Eestis ka elatakse Kulka toetustest. Mina ei tunne seda, et ma siis pean peaministrit selle eest kiitma. Et ma oma riiki armastan nagunii… see ei ole enam see vahekord, mis oli nõukogude ajal.

Meil jah on üks Eesti riik. Teda tuleb hoida.

Nii on. Ma olin siis Edasi lehes tööl, kui Ülo Vooglaid parteisse astus. Kutsus mind ka. Ütles, et läheme, paneme seal korra majja. Küsisin paari kuu pärast, kas said midagi teha, ta vastas, et „kurat, ei saa”. Jah – teha ei saanud midagi, aga tegemata sai jätta.

Kõige hullem oli nõukogude ajal see, kuidas inimesi raisati. See mure on mul ka praegu. Hästi söönud ja hästi riides inimesed, riigipead ja valitsusjuhid, tulevad ja tulevad, räägivad televiisoris ja sealt ei tule ühtegi uut lauset, komakoht liigub ehk.

Angela Merkel julges öelda, et multikulti kaputt. See oli julge samm. Mida ta muidu uut ütleb?

Kas me ikka peame…

Ma ei tea, kas peab nii palju teiste riikide asjadesse sekkuma. Kogu see maailm on nagu taskurätik tagataskus. Iga riigi valitsejad peaksid ennekõike tegelema oma maa asjadega.

Maailmal peaks laskma areneda. Oma teed minna. Nüüd tahetakse kõik teistsugune ära kaotada ja ühetaoliseks teha. Aafrikas Euroopa toitu süüa ei ole ju enam huvitav. Eripärasust tuleks hoida.

Mis asja parandaks?

Üks on kindlasti see, et tuleb lõpetada raiskamine. Kilekottidest see algab, aga inimese elu ja aja raiskamine…? Aja raiskamine. Kui palju meil on kõiksugu direktoreid ja presidente ja katusorganisatsioone. Meil kehtiks nagu mingi Jaapani katuste astmeline süsteem. Ikka inimese raiskamine. Pole tööjõudu ja teistpidi pole tööd ka. Mingi arvutuse järgi ei töötavat meil üks kolmandik noortest. Ja arutatakse, kuidas töötajaid mujalt sisse tuua. Ma ei ole küll kuulnud, et arutataks, kuidas meie noored tööle saaksid. Peaks arutama seda, kuidas neile muutuks huvitavaks tööle saada, kuidas neile muutuks huvitavaks koolis olla. Seda seadustega ei kehtesta. Kuidas saab olla, et 15aastast poissi mitte miski ei huvita?! See ei ole ju võimalik.

Lasteaiast tuleb peale hakata. Töörõõmu maitse tuleb suhu saada kahe-aastaselt.

Seletage palun?

See tunne, et ma olen kasulik, ma toon need taldrikud lauale. Ilus serviis, viskab maha… no ei viska. Laps paneb täpselt asju tähele. Ta tahab.

Ma ikka imestan, see elu, mida te olete elanud, need ajad ei ole olnud kerged. Ja teis pole grammigi kibestumi(u)st?

Aga miks peaks? Hoopis hea meel on, et olen sellest põlvkonnast, kes on saanud elada niimoodi, kolmes riigis. Muidugi olin väga väike, kui oli Eesti aeg. Sain selles elada kaks aastat, sellest ma ei mäleta suurt midagi. Aga need sealsed ideed tulid kaasa. Õpetajad olid eestiaegsed vene aja alguses. Midagi, mis hea ja õige, ei ole võimalik läbi lõigata. Kõik kestab.

Me oleme läinud mu meelest väga mustvalgeks riigiks, sinise oleme ära unustanud… varjundid.

Selle taga on see õnnetus, et inimesed mõtlevad kahendsüsteemis. Kas on hea või on halb, aga elu on nii lõpmata mitmekesine. Olen oma lastele rääkinud, et kui millegi kohta hinnangut annate, leidke kümme elementi ja siis vaadake, kuidas see võiks olla. Kui asi on ainult hea või ainult halb, siis ta on ju tasakaalust väljas. Just nii püüti aga elu kujutada nõukogude ajal. Inimene on isiksus siis, kui temas on nii head kui halba. Pätt ja pühak on äärmused. Et kedagi hukka mõista… sellest ma olen ammugi lahti saanud. Igaüks tuleb oma ülesandega siia ellu. Mis on tema kohus, mida ta tuleb siia tegema. Võibolla tulebki kurja tegema ja seda kogema.

Nii ei saa ju tõesti midagi ega kedagi hukka mõista.

(Naerdes) Ei saa. See oleks rumal. Kogu see ahistamiste jutt…

Miks just see kogu maailmas võimendub?

Ma arvan, siin on see naiste kättemaks. Mehed ei vasta naiste nõuetele. Sellest ei ole aru saadud, et mees ongi teistsugune olend. Kui ta kogu aeg miilustab ja räägib naisele, kuidas ta teda armastab, musikene ja muu… see on midagi võltsi siis ju. Inimest tuleb vaadata ka tema oleku ja tegude järgi, mitte ainult selle järgi, mis ta räägib just. Samas naised ootavad sellist sõnalist tähelepanu. Ootavad, et neile kingitakse lilli.

Muide, kuidas te suhtute põllult lillede murdmisesse?

Ma ikka murran neid. Siis ma olen ta välja valinud. Võibolla siis inimest ei tohi ka abikaasaks võtta. Murrad ta ju ka ära teiste hulgast… Lill kasvatab uue õie, lill tahab, et teda märgataks. Kas te olete kunagi tähele pannud, mina küll olen: lähed üle niidu ja vaatad jalge ette, et mitte astuda suurte puhmaste peale. Vaatad ühte õit ja näed, kuidas ta ennast sirgu ajab, üksinda teiste hulgas.

Tunneb ära.

Minu pilk puutub teda ja ta on ülendatud sellest.

Ma, jah, usun ka selliseid asju.

Olen oma arust kuulnud rohima minnes, kuidas sosistatakse: mõrtsukas tuleb, mõrtsukas tuleb… Inimesed elavad isiklikku ängi millegipärast teiste peal välja. Ometi on palju-palju, mida märgata.

Mind mesilased enamasti ei nõela?

Ihastes mul oli vana kompostikast, selline kolme-nelja-aastase põhi seal. Ühel ilusal päeval koputasin prügipange kasti vastu tühjaks ja kus siis tulid herilased. Neid oli mustmiljon. Küll mul olid siis jalad all, paar nähvi sain ka. Ma ei teadnud, et nad seal on. Tore on neid vaadata, eriti neid, kes maa sees elavad. Tuleb nagu pisike helikopter ja poeb maa sisse varju. Imelised eluvormid on olemas.

Loodusega on nii, et kõik on tsükliline. Kui me, eestlased siia tulime, kasvasid siin tammikud. Suured ponnistused looduses asju parandada… kui inimene hakkab parandama, siis läheb asi hullemaks. Nii on tihtipeale. Jäta rahu, lase vaikselt areneda, hoia, ära kahjusta…

Nii on ühiskonnas ka. Looming ju ka elab oma elu, loojast sõltumata. Teie luuletus „Teisel pool vett” (Luuletus ilmus esimest korda 1972. aastal kogus „Siinpool Toone voolamist”) sai hoopis teise tähenduse, kui Urmas Alender Estonia laevaga koos hukkus.

Mul oli jälle üks laps sündinud, olin laste vang. Mõtlesin, et lähen huvitavale koosolekule kirjanike liidus. Lähen kultuursete inimeste sekka, saan natuke vaimu ka. Seal vennad kaklesid, ei mäleta seda, mis teemaks oli. Tulin veidi pettunult koju ja mõtlesin, et küll on palju vett inimeste vahel. Tavaliselt tuleb tüli möödarääkimisest, mitte põhimõtetest. Lumi oli mantlikrae peal sulamata veel, kui kirjutasin püstijalu selle luuletuse. Ega ta ei ole värsitehniline kõrgklass. Ta tuli nii, nagu tuli. Ja eks sellega läks samuti, nagu oli. See oli Alendri saatuse laul. Alguses arvati, et see on ilus armastusluuletus, mida ju ka on. „Ma kuulsin, sa hüüdsid, seal teiselpool vett…”

Mäletan, kuidas ma ei saanud kaua aega kuulata Georg Otsa laulmas, kui ta suri.

Miks?

See tegi mulle haiget. Ja valu tegi just see, et olin ta viimasel kontserdil, lahkumiskontserdil Tartus. Saal oli tühi. Oli kohutav ilm, tormas, inimesed ei tulnud välja. Tal oli silm kinni kaetud ja ta talutati lavale. Ta laulis: „Ja möödas kõik ja mis sa teed…”. (Tundub, et me mõlemad kuuleme korraga seinakella tiksumist korteri vaikuses.)

Gustav Ernesaksa viimasele kontserdile kutsus linnavalitsus Tartu eliidi, jagas neile piletid. Nad kõik ei tulnud, saal oli pooltühi. Rõdule ei lastud kedagi, sellepärast, et seal pidavat parkett kriuksuma. Aknad tehti pärani lahti. Rahvas oli välja ümber maja ja kuulas. Ernesaks laiutas käsi ja ütles: „Vanasti, kui rahvas veel kontserdil käis…” Sellised asjad teevad haiget.

Nüüd eliit tuleb, kui kaamerad on kohal.

Et pildile jääda. Eks see nii on. Kui sa pildil ei ole, oled meelest. Aga kas peab meeles olema? Ei pea ju. (Ma vaatan taas raamatukappi Lehte Hainsalu toas, kus üks enam kui meetri pikkune riiul on täis tema kirjutatud raamatuid, luuletusi, romaane…)

Eesti vabariik saab 100.

Meie president nüüd rääkis Sirbi lugejatega. Ma temast pean väga lugu – pehme, naiselik mõtlemine. Sirbi lugejad mõtlevad tema kõnet edasi. President lõpetas oma jutu, tõdedes: „Ja mis meil siin siis on? Kultuur, keel, loodus – muud ei ole.” Seda tuleb hoida. Mõtlesin edasi, et aga miks ta ei räägi inimesest? Meie kõige suuremast loodusvarast. Imeline Eesti inimene. Sain aru, et inimene ongi kultuur, keel ja loodus. Kui inimene minetab looduse ja kultuuri, ta laguneb ja polegi enam inimene.

Inimeseks saab olla ühiskondlikust formatsioonist olenemata. Teie ju olete olnud. Viltu samuti võib kasvada kõigest hoolimata.

Jah, ka ürgkogukondliku korra ajal kasvati viltu. Nii on. Inimene ise teeb valiku, ise valib elu. 1963. aastal ilmus Loomingu raamatukogus Aleksandr Solženitsõni raamat „Üks päev Ivan Denissovitši elus”, Lennart Meri ja Enn Sarv tõlkisid selle. Seal kümneks aastaks Gulagi vangilaagrisse mõistetud sunnitööline pesi taskuräti puhtaks ja asetas sellele peale leiva.

Sellistele asjadele peame mõtlema, mitte sellele, kuidas kihutada 240 km tunnis läbi lõhestatud looduse, kuidas lõigata mets eurodeks ja dollariteks, kuidas Emajõe vesi väärindada kasumiks tselluloositehases. Ja kes need suurprojektid kinni maksab, need saare sillad ja sadamamaanteed ja meretunnelid? Ja kas neid üldse vaja on – 50 aasta pärast?

Teie looming on ajatu.

Selline tunne on, et ikka veel ei ole saanud kõike öeldud, mis vaja. Jah, kirjutamine on elamise viis. Mina elan eesti keeles. Mina olen kutuur, keel ja loodus.

Lehte Hainsalu: Saja-aastane Eesti

Eesti 100 tuleb Pärnu peale,

siin see Endla rõdult välja hõigati.

Uhke pidu tuleb Pärnu peale,

endastmõistetav see kõigiti.

Eesti 100 tuleb Tartu peale,

see on meie rahvusluse kants.

Uhke pidu tuleb Tartu peale,

Toomelt alla vaba sabatants.

Eesti 100 tuleb Narva peale,

kaks siin kindlust risti-põigiti.

Uhke pidu tuleb Narva peale,

see on arusaadav kõigiti.

Eesti 100 tuleb Võru peale,

siin ju sündis Kalevile poju.

Uhke pidu tuleb Võru peale,

et see poeg on ükskord jõudnud koju.

Eesti 100 tuleb Eesti peale,

juubeldavad lapsed, vanad, noored.

Uhke pidu tuleb Eesti peale,

aga Tallinn riisub kõigelt koore.

Ilmus, pisut teiste aktsentidega, Maalehes, pildistas Argo Ingver