Eks ta ju vara on kuulutada, et just neid lavastusi tuleks suvel vaadata. Aga mis teha, kui maailm tormab. Lavastajad, kelle tulevastest töödestkirjutan, ei ole pealiskaudsed tormajad. Neid kolme ühendab soov parema maailma järele.

Jutt siis lavastaja ja dramaturg Priit Põldmast, filoloog ja lavastaja Margus Kasterpalust ning lavastaja ja dramaturg Urmas Lennukist. Just nende meeste maitse ja varasemad teatritööd lubavad loota teatrielamust ka nüüd. Nende tegemisi iseloomustab suur teema ja puudutav lugu.

Karl Ristikivi. Luulekogust “Inimese teekond”:

“Sing me a song of a lad that is gone,
say, could that lad be I?
–
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
–
Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.
–
Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.
–
Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu… Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.”

„Süütu”

Priit Põldma Maalehe lugejaile: „Karmid ajad. Haprad inimesed. Unes ja ilmsi olek lähevad sassi, nii uskumatuna tunduvad mõlemad. Ja ometi on selle keskel võimalik kas või hetkeks kokku saada, üksteist hoida.”

Unenäosaagaks liigitatud lavastust mängitakse Tapa raudteejaamas. Esietendus on 7. juunil. Lavastaja ütleb, et nad vaatasid mängupaika otsides ringi nii Lääne- kui Ida-Virumaal, sest loo prototüübid on pärit sealtkandist ja sündmustik leiab aset ühes Virumaa nimetus tööstuslinnas. „Tapa raudteejaam on väga mõjusa atmosfääriga ja sõlmjaamana muidugi ka ajalooliselt tähenduslik. Otseselt me seda oma lavastuses ei käsitle, aga 1949. aasta märtsiküüditamise ajal läksid esimesed küüdirongid teele just Tapa jaamast.”

„Süütu” loo taustaks on ingerisoomlaste saatus – kuidas nad Teise maailmasõja ajal ja järel oma kodudest ilma jäid ja kuidas osa neist Eestisse sattus. Ja siis kuulutas Nõukogude võim ingerisoomlased ohtlikuks elemendiks ja rahvavaenlasteks ning hakkas neid Venemaale küüditama. Väljasaatmisest pääsemiseks tehti meeleheitlikke pingutusi. Üks võimalus siia jääda oli abielluda kiiresti mõne eestlasega. Ühel tõestisündinud fiktiivabielu lool „Süütu” põhinebki.

„Mul endal on tunne, et praegusel kohutavalt heitlikul ja hirmutaval ajal on isiklike ja rääkimata lugude jutustamine üks väheseid võimalusi mingit pidet leida, perspektiivi avaramana hoida,” ütleb Priit Põldma.

Eraldi võiks loomingulisest trupist esile tuua Kaisa Kuslapuu, tuntud ansamblist Lonitseera.

„Süütu”

Osades Grete Jürgenson (Tartu Uus Teater), Lee Trei (Eesti Noorsooteater), Sander Roosimägi, Aarne Soro (Ugala), Robin Täpp, Kaisa Kuslapuu

Autorid Madis Kõiv ja Sulev Keedus

Dramatiseerija ja lavastaja Priit Põldma

Kunstnik Kristjan Suits

Kostüümikunstnik Jana Wolke

Muusikajuht Kaisa Kuslapuu

Valguskujundaja Laura Maria Mäits (Ugala)

Etenduse juht Inge Kaseleht ja Chris Marlen Kuningas

Heliinsener Raido Linkmann

Valgus- ja helitehnik Margus Ruhno

Tehnik Andrus Kivila

Projektijuht Getter Marii Kalvik (Rakvere Teater)

„Vereliin”

Margus Kasterpalu Maalehe lugejatele: „Meie valisime „Vereliini”, sest see on isade ja poegade ootuste, pettumuse, mõistmise, leppimise ja andestamise lugu mitte ainult isadele ja poegadele, vaid ka neile, keda nemad ja kes neid armastavad. Sellised lood teevad maailma paremaks.”

Lavastust mängitakse Saueaugu teatritalus. Esietendus on 17. augustil.

„See on üks isevärki iiri lugu isadest, poegadest ja keerulistest suhetest nende vahel. Olen seda 10 aastat tagasi korra lavastanud ja tuli mulle meelde, kui Tõnu ja Pääru Oja Saueaugul „Meeletut” tehes leidsid, et peaks ikka veel midagi koos tegema. Tekst oli tuttav ka Tõnule, sest Laur Lomper (Tõnu Oja kirjanikunimi) selle tõlkis.” kirjutab lavastaja.

Ja jätkb: „See Mark Doherty näidend „Vereliin” laseb ennast jutustada korraga kolmel eri moel. Esiteks sõnaline kiht, kus absurdimaigulist lühikeste nihestatud repliikidega dialoogi veavad beckett´likus laadis tegelased – isa ja poeg –, kes on otsimas poja võib-olla et kunagi kusagil sündinud poega, kelle olemasolu oleks kinnituseks, et vereliin ei katke. Nendes rollides ongi siis Tõnu ja Pääru Oja, kelle vereliin (isa ja poja vaheline keemia) lisab lava-vereliini isa ja poja suhete kujutamisse (loodetavasti) veel ühe vürtsika nüansi. Kujutage ette:

ISA: Mitut suve sa nüüdseks näinud oled?

POEG: Selle aastaga kokku sada

ISA: Sada… See on tubli iga… Vähemasti ilus number… Ja mina?

POEG: Sa pole meile kunagi üteld, paps

ISA: Minu meelest peaks olema rohkem

POEG: Ausalt ütelda peaks jah, paps

ISA: Aga mu veri on kehv ja kontidest järel paljas puru

POEG: Ah, aasta või teine on sul veel ees

ISA: Sittagi! Aasta! Ma loen juba minuteid. Eile õhtul ma arvasin, et

olen surnud… Oh, Jeesus… minuga saab kõik läbi… kogu lugu…metsa viimane puu…

POEG: Läheb sul sellest meel paremaks?

ISA: Läheb!

Teiseks siis muusika. Tegelikult ongi see algusest lõpuni nagu terviklik ballaad, mida jutustab oma akordioniga Isa Rice, külapreester, kes teab kõike sündidest ja surmast. Muusik, akordionist Jaak Lutsoja loob läbi kogu lavastuse kõlava heliteose, mida ise laval (isa Rice´i rollis) ka esitab. Tekstiga vaheldudes ja põimudes hakkab muusika kõlama ballaadina – lüroeepilise jutustusena veresidemest, legendidest ja kirest.

Ja kolmandaks liikumine. Kuidas liiguvad kaks meest, kes püsivad vaevu püsti, sest üks on saja-aastane ja teine on tema isa ja neil on kahepeale kolm jalga ja kolm kätt ning ainult nii palju võhma, et edeneda ettevõetud teekonnal 20 cm tunnis… kui on tugev pärituul, aga minna on kaugele? Ja milleks nad äkki on võimelised, kui surnuaial kohatud vanaeit Sal (Maria Teresa Kalmet) muutub unenäos nooreks, armastatud naiseks nende mõlema minevikust? Saame näha.

Vereliin

Autor ​Mark Doherty

Lavastaja Margus Kasterpalu

Kunstnik Rebeca Parbus

Valguskunstnik Priidu Adlas

Koreograaf Tiina Mölder

Helilooja Jaak Lutsoja

Laval Tõnu Oja, Pääru Oja, Maria Teresa Kalmet, Jaak Lutsoja

„Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu”

Urmas Lennuk Maalehe lugejatele: „Metsavendade varjud on rasked, aga kui me neid ise lahti ei mõtesta, teevad seda meie asemel „nemad”, kes isegi ei püüa seda kõike mõista, mida mets varjas.”

„Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu” mängitakse Pikavere vanas vallamajas. Mängukorrad mais ja juunis.

„Metsavendade saatust on Eestis peegeldatud enamasti kangelaslikust küljest, aga ka metsavendade hulgas oli vastuolulisi isiksusi. Kuidas jääda inimeseks, kui sinu vastas seisab vägi ja võim? Ükski inimene pole ajalugu ise, vaid ainult väike muster selle käisevarrukal.

„Arkaadia teel” tegevus toimub 90date aastate alguses. Loviisa on põgenenud juba 50 aastat oma mälestuste eest, et kaitsta tütretütar Ritat, keda ta ema asemel kasvatanud on. Ühel päeval ristub Loviisa Arkaadia tee Johannese omaga, kes nõuab vastuseid oma vanaisa kohta. Loviisa peab valima.

„Kunagi kõnnime kõik Arkaadia teedel, parem asume sellele teele puhaste kingadega.” kirjutas Urmas Lennuk.

Arkaadia teel. Metsvenna pruudi lugu

MÄNGIVAD (Terje Pennie (Ugalast), Jaune Kimmel (Rakvere Teatrist) ja Agur Seim

Kirjutab ja lavastab Urmas Lennuk

Kunstnik Riina Vanhanen

Helikunstnik Feliks Kütt (Endlast)

Valguskunstnik Märt Sell

***

Selline omavahel kokuleppimata triloogia eelolevas suves. On mida oodata.