Ivar Põllu sai 50aastaseks, lavastab Tallinnas Noorsooteatris „Alice imedemaalt” ja räägib hullumeelsete ideede ja otsingu vajalikkusest teatri- ja kultuurimaastikul. See väldib tema jaoks mugavust, mis tapaks kunsti.

Kohman kuidagi nii, et nekroloogi peale on sul vara mõelda, aga… ja jään sinna aga peale toppama. Ivar lõpetab mu lause välkkiirelt: „Aga peab valmis olema.” Ma siis täpsustan, et kumba ta tahaks: kas et rõhutataks tema muusikuteed „Genialistides” või pigem Tartu Uue Teatri loomist ja lavastamist? Ivar on mõnusalt eneseirooniline, öeldes, et otsustama peab nekroloogi kirjutaja või see, kes selle tellib! Ja kui ei tellita, siis nekroloogi pole.

Kuidas sa oma vanusesse suhtud?

Neist, kes tulevad praegu teatrisse, olen poole vanem. Ega me ise ju täpselt ei tea, kuidas teised meid näevad. Kas sa ise noorena nägid 50aastaseid? Ei näinud ju. Kui ma olin 25, siis viiekümnesed ei olnud küll mingiks eeskujuks. Nad olid aktsepteeritud, kuid siiski mõttetud vanainimesed. Kui ma läksin Endlasse 1999, Aare Laanemets oli 50, täiesti vana kaader. Jüri Vlassov ka… Nad olid täies elujõus, aga mõte käis ikka kuidagi nii, et las nad ka teevad, aga see ei loe. Et las nad teevad, aga see on mineviku muusika. Nii ma siis mõtlesin.

Nii suhtungi, et mingi kaadri jaoks olen ma ilmselt vana. Ehkki ma ise ei tee vahet enda ja nende vahel. Ja ma ise end vanana ei tunne. Illusioone ei ole.

Kuidas sa läinud suve Narva-Jõesuus kokku võtad? „Hungerburg”?

See oli meil väga auahne katse teha lavastust, mis on suurem kui elu. Põhimõtteliselt me tegime kultuuripealinna programmi viie päeva jooksul. Etendusi oli iga päev pea 60, pluss kinoseansid, näitused, kontserdid ja tuurid. Oli raske ja huvitav.

Tuli see välja?

Me lõime omamoodi ökosüsteemi, omamoodi risoomse terviku. See oli meie maksimum, mis me suutsime teha. Tervik oli hea, paljud osad oleksid saanud olla üksikuna ka paremad. Tervik mõjus. Kui mõelda, et tegemist oli prototüübiga ning sellist festival-lavastust võiks korrata, siis teeks seda kindlasti mitu teatrit koos. Õppetund oli see, et sellist asja ei saa teha üks väike organisatsioon. Piirid tulid ette. Isegi meil.

Publikut oli parasjagu, et kõik oleks lahe. Kuid selleks, et oleksime nulli jäänud, pidanuks publikut olema palju rohkem. Oli see vast sõit, saab nüüd ütelda!

Pääru Oja ütles avalikkusele kuidagi nii, et kuidas saab olla, et kamp plikatirtse otsustab, mis mahus ja mida Lembit Peterson teatris teeb?

Seda saab kohe vaadata sellest seisukohast, et plikatirtsud peavadki vanemate meeste üle otsustama. Miks see peaks vastupidi olema?

Ma ei tea muidugi, mida Pääru silmas peab. Kas kultuuriraha jagamist? Võimalikult palju püütakse otsuseid algoritmile anda, mulle tundub. Plikatirtsud annavad hinnangud, aga otsuseid teevad algorütmid.

Sellega olen nõus küll, et ennast tõestanud lavastajad nagu Peterson või Karusoo, kui teatri piiridesse jääda, ei peaks osalema turul, ei peaks konkureerima jõngermannidega. Mingi rahvuslik väärikus võiks olla, kõik ei pea minema algurütmide otsustada ja avatud konkursile.

Kui palju Ivar Põllu lavastab, seda ütleb algoritm?

Tegemist on ju arvutustabeliga. Kui statistiliselt raha jaotada, siis valitseb algoritm. Komisjonid annavad hinnangud, millest saab samuti number, osa tabelist. See võib tunduda õudne, aga me ise oleme ka suuresti algoiütmipõhised, aga lihtsalt meil on ka emotsionaalsed otsused.

Samas, keegi ei otsusta, kui palju keegi lavastama. Pigem otsustatakse seda, kui palju toetusraha võiks anda. Lavastada võib ikka nii palju kui tahad, aga raha juurde ei tule, ei toetusi ega vist ka publikut.

Ega te ka õhust ja armastusest ei ela enam ammu ja õhinapõhiselt teatrit ei tee.

Seda enam ei jaksa jah.

Me sinuga esimest korda kõnelesime 2014. aastal ja siis sa ütlesid vastasutatud Tartu Uut teatrit silmas pidades, et kuna meil eelarvet ei ole, siis ei saa meilt ka midagi nõuda.

Et oleme seepärast otsustamisel vabad? Ju ma siis nii mõtlesin. Praegu on meil eelarve ja ega ma ikkagi ei tunneta erilist tsensuuri või nõudmisi, mis meilt eelarve nõuaks. Pankrotti ei tohi minna lolli peaga, inimestel on ju pered, eksole, see on vist ka tsensuur?

Selleks, et eelarve tekiks, tuleb hästi läbi saada kultuuriministeeriumi „plikadega”?

Ma seda ei ole küll tundnud. Et peaks. Võib-olla siis, kui ma püüaks kõikidega paremini läbi saada, oleks ka teatril palju paremini, aga ma ei ole tajunud, et sellepärast, et kõikidega läbi ei saa, mul midagi halvasti oleks. Ma arvan, et meil on riigis sellega päris hästi.

Ma ei ole veel nii kaua tegutsenud, et ma mõtleks, et minu tegutsemine teatrisfääris oleks midagi sellist, et kui olen pea 17 aastat lavastanud, siis pean lavastama igavesti. Sellist illusiooni mul pole, et Uue Teatri toetamine on Eesti põhiseaduslik eesmärk. Veel ei ole. Võib-olla kümne aasta pärast on.

Me tegutseme täies teadmises, et riik doteerib oma sihtasutusi ja siis pudistab natuke raha teistele ka. Sama hästi me võime kahe aasta pärast sellest ilma jääda, sest uuemad teatrid on lahedamad ja mul pole midagi kobiseda. Riigil ei ole kohustust meie eraettevõtlust toetada. Ja meil ei ole kohustust seda igavesti teha.

Sa oled elu jooksul oma elukutseid vahetanud. Kuidas tunned, äkki oledki liiga kauaks lavastama jäänud? Seda teatakse vähem, aga sa alustasid hoopis koos oma vennaga kunstnikuna, tegite Pärnus näitusi?

Ma pean ennast siiamaani kunstnikuks. Ma võin teha ükskõik mida, mis parajasti sobib, aga ma olen seda tehes kunstnik.

Ilus. Alustasid kultuuris kunstnikuna…

…ja siis me tegime muusikat ja sealt see kõik jõudis teatrini. Mõnes mõttes… kui ma lavastasin viis aastat tagasi ooperi „Emajõe ööbikud”, siis ma tundsin, et kõik need asjad, mida ma oskan, said kokku. See ongi ooper. Minu eriala. Seni on see muidugi ainus ooper. Nii et võibolla oli see lihtsalt ilus eksitus. Aga jah, kõik eelnev ja järgnev, mida ma olen teinud, kujundusgraafika, muusika… see kõik saab teatris kokku.

Sinu lavastustes?

Ma ei mõelnud praegu nii. Seal ka, aga ma mõtlesin teatrit. Uus Teater on ise lavastus. Me oleme seda nii vaadanud. Ta kasvab, muutub, areneb. Uue Teatri elu on nagu lavastus. Iga lavastus kasvatab seda teatrit. Mõni mürgitab, kärbib ja närvutab, aga see on ka muutus. Mida me veel teinud ei ole? Me otsime uusi vorme, lavastuste järgnevus on ka omamoodi kestvuslavastus. Ühel hetkel see saab otsa, varem või hiljem.

See, et kindlapeale peaks midagi muud tegema – loomulikult see mõte käib aeg-ajalt läbi. Kas peaks hakkama Eesti romaani päästma? Keegi ei kirjuta minu põlvkonna romaani, ikka veel, eks ole. Aga võib-olla on huvitavam just mitte ära põgeneda, kui esimesed mõtted otsa saavad või igav hakkab. Jääda ja süveneda. Praegu on taas väga huvitav, just kirjutada ja lavastada. Ja hirmu ei ole.

Maalikunstniku ja muusikuna sai esimene koor ära riisutud ja minema mindud. Teatris on võimalik sügavamale minna. Ikka veel.

Mis see sügavamale tähendab?

Mul on siin veel palju õppida.

Tead sa oma uusi töid ette?

Praegu tean kolme lavastust ette. Ja kui juhtuks nii, et üks neist jääks viimaseks, ma oleks sellega ka rahul. Teen alati viimast lavastust, ütlen viimast lauset. Kõike mida teed, tuleb teha täie armastusega, nagu viimast korda.

Olen aastate lisandudes aru saanud, et tiitel pole tähtis, tähtis on inimene seal tiitli taga.

Tiitel on ikka tähtis, et ei ole parim näitleja või parim lavastaja. Enamus inimesi ikka vaatab, et see on noor lootustandev lavastaja, see vana etableerunud lavastaja… Sahteldamine käib ühiskonnas ju kogu aeg.

Mina olen näiteks etableerunud lavastaja.

Ise mõtled selle sildi välja.

Seda öeldi mulle juba 10 aastat tagasi.

Jah, sa võiksid küll olla, kasutada hüvesid, mida lubab tegemiste nimekiri, aga sa ei oska.

No miks ei oska, olen juba lavastanud Tallinna Linnateatris ja Läti Rahvusteatris, kas see pole etableerumise märk? Nüüd lavastan Noorsooteatris, see on mingi seltskonna jaoks kindlalt teatud etableerumine. Äge lavastaja peab ikka püherdama poris.

Mulle meeldib enda teekond ja praegu just Noorsooteatris lavastada. Oleks tulnud juba varem, aga pidevalt tuli midagi vahele.

Mis sul turvalisuse vastu on?

Ei olegi midagi turvalisuse vastu, aga manduda ei tahaks. See piir on ilmselt peen.

Kümme aastat tagasi mulle tundus, et Uus Teater kindlasti ei tohi olla turvaline paik. Iga teatriorganisatsioon kipub mugavuse poole arenema. Ei tahaks järgi anda esimesel võimalusel ette teada vakku vajumisele. Ei maksa kõikides asjades jäljendada teisi. Aga meelega hullu panna, tekitada väga ebaturvalist keskkonda ja inimesi lõhkuda, seda ka ei tahaks. See tundub kuidagi vanamoeline. Boheemlane ei pea surema katusekorteris. Kunstiinimene ei pea kindlasti kannatama. Loominguline töö ei pea kindlasti olema vastuolusid ja konflikte täis. See on mingi vanaaegne vastuolulise geeniuse paleuse vari. Geeniusi ei ole enam. Vastuolud pole enam cool.

See on nüüd kunstniku pilk?

See on administraatori pilk. Olen ju ikkagi ka administraator teatris, bürokraat. Aga äärmiselt halb bürokraat, pidevalt mõtlen ümber. Ma olen ikkagi vastuoluline multibürokraat.

Mis eristab iseõppinud lavastajat, kelleks sa ennast ütled, päris lavastajast?

Eristab see, et ühel on kaasasündinud võrgustik ja teisel ei ole. Sellel, kes tuleb teatrikoolist, on tugev koolkond ja võrgustik.

Kui me räägime üliõpilas-korporatsioonidest, siis näeme ju kuidas nende liikmed üksteist toetavad ja kui on valida, siis valitakse ikka inimene oma korbist. Põhimõtteliselt üks korralik tõsine kool on samamoodi korporatiivne asi. Eesti teater hoiab kokku koolipõhiselt. Kui sa tuled väljastpoolt, siis sul ei ole ju seda. Astud mustade saabastega puhtasse ruumi.

Sa räägiks nagu kellestki teisest, oled palju teatripreemiaid saanud lavastamise eest.

Ma ei ütle ju, et kõik kiusavad mind, mul on kõik hästi, ehkki võõristust on olnud aastaid. Ka minu eriala ehk teatriteaduse inimeste poolt. Ma pole päris õige lavastaja ka kriitikute meelest. See selleks. Kui tuled väljast, siis oled võõras ja pead ennast rohkem tõestama. Kasvõi need, kes on õppinud näitlejaks või lavastajaks väljaspool Eestit, kusagil mujal teatrikoolis, neil ei ole kerge laua äärde saada.

Miks sa üldse lavastama hakkasid?

Ma olin aastaid teatrikriitik. Ja mul oli selline lugu, et teater, mida ma nägin laval, ei olnud enamasti see, mida ma oleksin tahtnud teatris näha, ehkki olli ka vapustusi. Ja ma mõtlesin, et mida ma vingun kogu aeg, ei saa ju ka arvustuses kirjutada, kuidas ma tahaks, et teater oleks, see on eriti nõme. Parem proovin, kas suudan paremini. Või et mis see üldse on. Kui ei tule välja, ei ole mõtet ka vinguda. Ma isegi ei mõelnud nii, et kas teen paremini või kehvemini, vaid mõtlesin, et kas niimoodi saab teha, nagu ma tahaksin näha. Kas ma siis ise tahan näha?

Kuidas sul koolis matemaatikaga oli?

Mulle väga meeldis matemaatika. Ma armastasin matemaatikat, aga matemaatika mind ei armastanud.

Mida see tähendab?

Minust ei saanud inseneri nagu mu isa oli.

Lewis Carroll, „Alice imedemaal” autor oli matemaatik ja loogik. Tema raamatute kohta on öeldud, et nad on matemaatilise struktuuriga. Tabad sa oma lavastatavas loos matemaatilist struktuuri?

Muidugi, aga ma pigem nimetaks seda muusikaliseks struktuuriks. Muusika ja matemaatika on tegelikult üks. Ma olen teinud ka lavastusi, mis on lausa matemaatiliselt üles ehitatud. See on teaduslik ülesehitamine, kasutad mingeid plokke ja kordusi. Väike osa kordub suures ja suured struktuurid on olmas ka väiksemates, need on ju kõik matemaatilised mudelid. Minu jaoks matemaatika ehk siis muusika on struktuuriteadus.

Teater on ka väga struktuurne. Kogu ümbritsev on väga struktuurne, selle märkamiseks tuleb sissepoole või kaugemale minna.

Kas sa oma uues lavastuses kasutad nukke ka?

Jah, muidugi. Nukkude kasutamine tundub väga põnev. Ja ometi on mul legaalne võimalus seda teha.

Kuidagi on läinud niimoodi, et „Alice imedemaal” on lavastatud nagu pöörast seiklust kuskil mujal. Et oled oma hallis maailmas ja satud pöörasesse maailma läbi küüliku uru. Meie “Alice’i” maailm pole üldse seosetu, kõik on loogiline ja samas fantastiline.

Meil on kogu imedemaa Alice fantaasia. See pole unenägu, kuhu ta satub. See on tema maailm ja ta vanematel on raskusi selle ohjeldamatule fantaasiale järgi jõudmast. Kõik, mida Alice näeb, muutub mänguks. Ja siis tuleb üheks hetkel see situatsioon, kus su sisemine tsensor ütleb, et ära mängi, sa teed ennast lolliks. Lavastus räägibki sellest, kuidas mängumeelses inimeses tekib sisemine tsensuur, et saada täiskasvanuks. Täiskasvanute maailma peegeldus, suureks kasvamise lugu.

Mis su oma lastest on saanud?

Poeg on täiskasvanu ja tütar on varsti täiskasvanu. Nad otsivad oma teed.

Teatri ligi nad ei ole tulnud?

Pigem on nad boheemitsemist nii palju näinud, et nad hoiavad teatrist esialgu kaugele. Kõik võib muidugi ringiga tagasi tulla, aga esialgu peab vastanduma oma vanematele. Et leida ennast üles, tuleb kõigepealt ikka vastanduda. Me läbisaamine on samas väga tore.

Kuidas sul oli?

Ma ise hakkasin üldse millestki aru saama kusagil kolmekümneaastaselt. Enne seda oli ainult üks suur ärevus ja ringijooksmine. Aeg ja juhtumused olid ka teravamad. Selles mõttes on meie lapsed ikka palju palju targemad ja rahulikumad ja peaaegu ideaalses rahumaailmas üles kasvanud.

Kas sa kurb ka oled vahel, maailma pärast?

Et kuidas see kõik nii halvaks on läinud? Mind ajab ohkama küll, kui asjad lähevad halvemaks – kuid pigem sellepärast, et kuidas ma ei näinud, et enne oli hästi. Miks ma siis arvasin, et kõik on halb. Kuidas ma ei saanud aru et enne oli hästi, miks see on arusaadav alles siis, kui nüüd on halb?

Ja seetõttu otsin argipäevas alati seda, mis on hästi, sest tean – kõik saab minna palju halvemaks. See on minu viis oma tumemeelsusega hakkama saamiseks. Kas meil on kõik halvasti? Meil on veel pikk tee käia.

Oma elu saan ise elada. Heaks saan elada tänase päeva, selle hetke, mida ma praegu elan ja hiljem (kuidas) mäletan. Ja hea uudis on see, et see on täiesti minu võimuses. See on ikka seesama elamise intensiivsuse ja fookuse küsimus ja vastus, millest oli teatri tegemise juures ka juttu.

„Laskumine orgu”

Ivar Põllu

Ma seda dramaturgiat päris üksi ei kirjuta, kutsusin kaasdramaturgiks Katrin Ruusi, kelle novelle ma väga hindan. Ta puhastatud jahedat stiili. Me tunneme üksteist juba paarkümmend aastat, ja muide ta mängis minu esimeses lavastuses „Endspiel”, Tõnu Tepandit, kes oli etendusest eemaldatud joomise tõttu. Tuli alles lõpus punases kleidis lavale ja laulis. Kuna “Laskumine orgu” tuletub Madis Kõivu ja Vaino Vahingu romaanist “Endspiel. Laskumine orgu”, siis päris kena kaar, eks.

Kevadlavastus „Laskumine orgu” on vabas õhus. Me oleme raamiks võtnud aasta 1985, aga kindlasti eksime selle raudse raami vastu. Aastake siia-sinna, kaheksakümnendad Tartus, enne fosforiidisõda ja muinsuskaitsepäevi ja suurt ärkamist.

Ma siis ei elanud Tartus ja kindlasti palju vastu eksin, aga see õhkkond pärast seitsmekümnendate teatriuuendust oli pigem masendav. Vahing avaldas viimase päeviku aastast 1984 ja ütles, et edasi läks asi nii nõmedaks, et ei ole midagi avaldada. Olen kuulnud ka hoiakust, et aina rohkem räägiti inimnäolisest kommunismist ja ilmselt oleks järgnev (ehk siis minu) põlvkond juba olnud palju lamedam kui eelmised. Aga noh, me saime hoopis teistmoodi tormilise nooruse, ehkki oleks saanud ka hoopis teisiti minna. Ja meie tormiline põlvkond on saanud nüüd eesti ja tartu kultuuris nomenklatuurseks.

See kõik minu silmis haakub järgmise aastaga, kus lõpeb Tartu kultuuripealinna programm, kuhu on ka kogu jõud sisse pandud. Justkui sama seis, et mis nüüd edasi saab, kõik on möödas? Rahad on otsas. Siurut veel ei ole. Riia rong ei hakkagi käima. Rail Baltic läheb meist kaarega mööda, kui ta üldse tuleb. Mis nüüd edasi saab?

Samas, kui mõelda, kes kõik 1985. aastal Tartus elasid ja mida nad tegid – Uku Masing, Juri Lotman, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Jaan Tooming, Linnart Mäll – meie mõistes hiiglased, eks ole. Ja kes olid juba tudengina sel ajal ringi liikusid nende hiiglaste varjus.

Lavastus toimub Tartu Keskpargis, kuhu plani kohaselt kerkib Siuru, mille mulla all on II maailmasõjas purustatud majade keldrid ning mille kohal kõrguvad pärast krundi tasandamist istutatud puud (millest osa läheb paratamatult sae alla, kui majaehituseks läheb)Nii et kõnekas koht. Publiku jaoks on kõrvaklapid kolme eraldi helikanaliga. Lavastus on kolmes vaatuses. Ja iga vaatust saad vaadata erineva heliga, kas siis kanalit vahetades vaatuste vahel või vaatuste sees. Kuuled ja fokusseerid erinevaid tegevusliine, vahetades kõrvaklapi kanalit. Saab üht ja sama lavastust vaadata kolme teed kaudu.

Me elame ju paralleelselt nii paljude lugude sees. “TAPTY1985. Laskumine orgu” ongi selline tihendatud pilt ühest ajastust ühes kultuurses kinnises provintsilinnas. Mida saab vaadata iga publikuliige oma eelistuste järgi heli (ja seekaudu fookust) valides.

Genialistid olid kui üks kontsert

Ivar Põllu

Seda kõike nüüd uuesti läbi elades ja kokku saades patsutasime üksteist, et vägev reis oli. Meil oli halbu ja häid laule. Osa laule olid kahtlased. Kui tegime uusi laule, siis ega me ei mõelnud, et see on nüüd täiuslik laul. Me tegime peaaegu lõpuni välja kõik laulud osaks kontserdi tervikust. Et meil on vaja sellist laulu ja siis sellist. Kiiremaid laule oleks vaja ja mõnusaid laule. Kõik laulud paigutusid süsteemi ja kui laule juurde tuli, siis tervik muutus. Sõltus, kuidas me kontserdi kokku panime, aga iga kontsert oli omaette etendus.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.