“…Räestu köögiaken, kus sel talvel igal
õhtul, kui seal olen, on põlend see lamp.” Kirjutab Lauri Sommer.
„Kevade samme on juba tunda, isegi päike mõnedel hetkedel…“ jätab Lauri Sommer paar nädalat tagasi meelega lause pooleli. Kõik selge sõnadeta.
Lauri, milline on sinu suhe teatriga, küsin seda sellepärast, et su kirjutamine on mu kujutluses sarnane näitleja tööga osa loomisel? (Sisseelamine)
Olen kunagi mõne aasta teatriteadust õppinud, aga see teoreetiline lähenemine ei istunud mulle. Tegin kaasa ka paaris etenduses, aga lavatunde olen kõige selgemalt kätte saanud muusikuna. Kuna elan mujal, siis ei satu eriti etendustele. Meeldinud on sellised äärepealsed asjad, nagu Viljandi Invateatri Karlanda tykk „Võlupuu“, Krabi kylätiatri võrokiilne jant „Kiiksu kohvik“ ning Taago Tubina hea teksti ja erakordse ruumi koosmõjus tekkinud „Kogujad“. Kirjanik ja tema tegelased, näitleja ja rollid – eks nad ole onupojad või vahel isegi vennad. Sisseelamise tõttu on kõik inimesega tegelevad kunstid paratamatult sarnased, aga tulemus vormistatakse erinevalt. Raamatu käsikiri käib läbi palju muutusi (nagu tegelaskuju intensiivses prooviperioodis) ja jääb kaante vahele kindlas sõnastuses, kuid iga väärt raamat räägib eri vanuses lugedes ise juttu. Näitleja võib sama rolli etendustel pidevalt teisendada. Tema töötab rohkem nähtavaga, kirjanik kujuteldavaga.
Ega sa pole kirjutanud mõnd näidendit juba või plaaninud kirjutada?
Olen kyll mõelnud, aga pole veel proovinud. Selle juurde käib väljund, omane teema ja see, et tunneksin näitlejaid, kellele kirjutan. Mu lemmiknäidend on vist ikka veel Becketti „Krappi viimane lint“… ja muidugi Järveti esitus…
Kuidas valmis raamat “Yksiklased”? Saad sa seda kirjeldada või on see nii isiklik, et sest ei sobigi avalikult rääkida?
Raamat on kolme hingelise sideme tulemus. 1991 avastasin Masingu kirjasõna ja Drake´i laulud. Seto maailm on osake päritolu, mis huvitanud kogu aeg, aga aktiivsemalt olen sellega tegelnud ehk kymnendi. Enamasti kyynal põles selle pildi ees, kellest parasjagu kirjutasin. Darjale ostsin Petserist pisikese käsitsi maalitud ikooni. Kui olin Nick Drake´i loo käsikirja lõpetamas ja ta surma kohal, ilmus talvisesse tuppa äkki koerliblikas, lendas ringi, istus mu randmel ja nagu vaatas arvutiekraani, et mis seal öeldakse. See sobib seto rahvausuga, et kadunute hinged tulevad liblika või kärbsena tagasi, kui neid ootad, hoiad ja nõu on vaja.
Milline on sinu jaoks loominguline seisund, kuidas selle leiad? Mis sind inspireerib tingimusteta?
Maavaikus, omased paigad ja inimesed.
On sul kirjutamiseks mingi kindel aeg, kuidas tekib mõte, kas paned selle kohe kirja või seedid, loed juurde, kuulad muusikat, näed sa vaimusilmas pilte, millele otsid vastet sõnades?
Iga jutuosa valmimiseks on mingi kindel sisemine aeg, mis tuleb ära tunda.
Kui palju sa jätad sõnade taha?
Sellele võib iga lugeja juba ise vastata.