Kurjale saab vastu vaid kurjaga. Aitaks vaid surmanuhtluse taaskehtestamine.
Kaks päeva tagasi tõukas jässakas jõmm Raplas Maxima poe seinal oleva pangaautomaadi ees seisnud kaks vanaldast meest õlaga eest. Urahtas midagi arusaamatut, kui mehed arglikult protestisid, võttis raha. Urahtas veel ja läks kiire sammuga minema ‒ juhtumit pealt näinud naised alles kogusid ennast, et hurjutama hakata. Jõmm istus lähedale pargitud auto rooli, aga ei tormanud sellega kuskile, vaid hoopis hakkas telefoniga rääkima.
See juhtus just sel ajal, kui Tartu kesklinna peksmine ajalehtede esikülgedele jõudis. Ilmselt just seetõttu jäi üsna tavaline elumehe-ülbus silma ja meelde.
Ma ei tea, kumb on suurem ülbus, kas see, kuidas igat masti riigiteenrid minu maksuraha enda hüvedele kulutavad, või see, kuidas lapsepõlveta pätid tänaval ülbitsevad. Või on ühed mustad mõlemad? Ühtmoodi üsna karistamatud ka. Pean kuriteoks ja kurjategijateks ka neid kes on haiglatest ja ülikoolidest teinud teenindus asutused. Eestis nii ei tehta,
Karistamatuse haigus
Karistamatuse tunne iseenesest on mu meelest muutunud nii üldiseks, et raskemate juhtumite puhuks tuleks kas või ajutiselt Eestis taas kehtestada surmanuhtlus. Kui me seda ei tee, lokkab süüdimatu kuritegevus edasi ja ilmselt hakkab levima omakohus. Tähtsad otsused sünnivad me riigis väga aeglaselt, kuid praegu tuleb tegutseda väga kiiresti. Rumalaid taltsutab vaid karistuse hirm. Meil pole aega passida!
Pühapäeval, kui sõbraga lindudele pesakaste tegime, mõtlesin Ervin Õunapuu novellile „Õnnepäev”, aastast 1998. Lugu on selline, et ema, kes koos pojaga prügikastidest süüa otsib, loeb ajalehest, et surmanuhtlus on ära kaotatud. Otsustatakse tappa viis inimest, et asi oleks kindel ning pääseks sooja kongi ja prii söögi peale mitmekümneks aastaks.
Umbes samasse aega jäi Eesti politsei suur koondamine. Koos reklaamikampaaniaga „Politsei ‒ amet kogu eluks!”. Piirivalve lõhkumine ja politseiga ühendamine oli veel ees.
Mõni päev tagasi Ülo Vooglaid ütles, et üheski Eesti ülikoolis ei õpetata enam klassikalist filosoofiat. Ma ei teadnud seda ‒ paljude teaduskraadide küljes see sõna ju ripub. Meil tahetakse koolidesse sisse viia hoopis sõjaline õpetus. Sellest, et esimestest klassidest peale lapsed maailma mõtestamise juurde juhatada, ei räägita. Kuigi just filosoofiateemad peaksid inimeseks saamisel olema toeks, et osata teha vahet, mis on halb ja mis hea. Karistamatuse ajastul õpetus, et keera vasak põsk ette, kui paremale põsele löödi, ei toimi. Süort ja sõjaline õpetus on head asjad muidugi, aga eestlaste oma hoidmiseks sellest ei piisa. Näiteid on tänavad täis. Ärgata tuleb ja ärkvel olla..
Surm kui hirm
Ma ei usu, jah, kurjategijate ümberkasva(ta)misse. Andestamisse usun. Rangelt religioossetes riikides raiutakse tänase päevani vargal käsi, kurjategijaid loobitakse kividega surnuks ja tehakse muid julmasid tegusid ‒ teiste hirmuks! Paraku näitab elu, et mingi hirm on taas vajalik ka meil, et see omasid kaabakaid ja mujalt tulnuid taltsutaks.
Tartule mõeldes tuleb pähe, kuidas me vanim ülikool koos vanima ajalehega Postimees just praegu kärarikkalt kuulutavad, et on nüüd selle linna korvpalliklubi suurtoetajad. Loodan, et õlletehasel jätkub oidu oma sponsorraha kulutada selleks, et lastele jälle klassikalist filosoofiat õpetataks.