Kraabin terava noaga värskeid kartuleid koorest puhtaks. See nõuab aega ja ma tunnen, kuidas aeg liigub. Mõtlen, kas kiiremini ei saaks, ja õnneks mõtlen kohe ka selle peale, mis ma teeksin siis, kui saaks. Vastus on, et ilmselt kõõluks arvutis. Ma ei mäleta, et minu isa oleks kunagi niimoodi kartuleid puhastanud. Ema mäletan seda tegemas. Isa ühmas alati, et selliseid kartuleid kõlbab ka koorega süüa.

Samas ei ole mõte kartuleid puhastades mitte puhastamise juures – see käib automaatselt nagunii –, vaid hoopis kunstnik Ants Laikmaa juures külas. Kujutan ette stseeni, kuidas tema ema –siis oli ülemöödunud sajand – lõi Vigala rahvarõivad selga, läks Pärnu ja šokeeris seal saksikut seltskonda muu hulgas korraliku saksa keelega.

Läinud pühapäeva õhtul Taeblas Ants Laikmaa kodumuuseumis hakkas lõppema teist suve mängitav etendus „Üksikud heledad laigud”. Neli näitlejat vaid – Indrek Ojari, Külli Reinumägi, Raimo Pass ja Kristjan Lüüs – mängivad ajahüpetega kollaaži me suure kunstniku elust.

Näidend ja mina oleme just jõudnud sinnamaani, et mõista, kui üksi oli suur kunstnik vanana. Veel on Laikmaa maja terrassil Friedebert Tuglas, meeles on seal olnud Marie Under ja Aino Kallas. Mudel, nagu Laikmaa nimetab modelle, Rosalie selg veel välksatab lahkudes.

Et mitte lõpetada nukral toonil, on lavastaja ja autori Erki Aule soovil vana Laikmaa äkki taas noor poiss ja puhub vend Bernhardiga karjamaa servas vilesid, tehes järgi linnuhääli.

Ja äkki on taevas täis – päris, mitte lava – hääli. Suur parv hõbehaigruid tegi seal kummalisi lennuvigureid. Siis haigrud kadusid ja taevapilti jäi üks lind, arvatavasti merikotkas. Ta kääksatab, ei hakka parve haigruid taga ajama. Laotab tiibu ja kaob.

Uku Masingul on luuletus, kus ta ütleb: „Tüdinud talumast nõõtamissõnu ja sõimu.” Hõbehaigruparv ütleb sõna sekka: Jäta meelde.