Julia Augi uuslavastus „#ярусский/#maolenvenelane” on dokumentaalteater, mis uurib kaasaega. On aus, julge ja asjakohane. Kui küsin, mis peamise järelduse ta ise tegi seda lavastust tehes, ütleb Julia Aug: „Mitte keegi ei integreeri kedagi, kui inimene ise ei taha integreeruda.”

Kas see on anekdoot või käesolevat hetke iseloomustav mõistujutt, peab otsustama iga lugeja ja kaasamõtleja ise: „Hallipäine professor küsib noorelt auditooriumilt: „Kuidas te arvate milline on kõige halvem rahvas maailmas?” Noor meesüliõpilane tõuseb püsti ja vastab üliviisakalt: „Aga miks te esitate russofoobilisi küsimusi?””

Mu meelest erineb „ярусский” lavastus varasematest Julia Augi doklavastustest Eestis („Minu Eesti vanaema” (2019), „Ema, kas meie kass on ka juut?” (2021) ja „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” (2022). MM) selle poolest, et kui neis varasemates oli alati olemas mingigi kasvõi poeetiline kujundlikkus, mis nägi väljapääsu, siis seekordses lavastuses Julia lootust sisse ei lavasta. Näiteks ühes stseenis, kus arutletakse selle üle, et Venemaa vabadus on teistsugune kui läänemaailmas, ütleb sellest rääkiv naine: „Tehisaju lõi Beatles´ite viimase laulu. Vana maailm sureb oma parima bändi muusika saatel.” Ja telekas siis on see John Lennoni vana laul uues kuues. Kirjeldatud stseen näitabki, kui kihiline on see Narva ja muu Eesti venelaste juttudest kokku pandud lavatekst.

Muide, siis või pärast mõtlesin AIist ja selle võimalustest ka nii, et kas tehisaju ei oska meile juhatada teed tagasi, mõnda õnnelikumasse aega. Praegu juhatab ta meid teistele planeetidele elama. Ja küsimus jääb, et kas on õige minna elama Marsile, selle asemel, et oma planeet korda teha.

Globalist

Muiates tunnen, et mu jutt kisub üleliia globaalseks, aga selline see lavastuse järelmõju ju on. Mis siis, et lavastuses on stseen, kus noor venelanna kirglikult jutustab, kuidas ta oli juba valmis mehega voodisse minema, aga siis selgus taksojärjekorras, et see mees armastab vabadust – Palestiina vabadust! Seksuaalsuhe jäi ära. Ja noor naine lisab: „Tegelt ma ei räägi ju poliitikast, vaid seksist. Sellest, kui keeruline see kõik praegu on. Nagu käiksid miiniväljal.” Lavastuse venelaste seltskonnas on kokku lepitud, et sellel õhtul poliitikast ei räägita.

Selles lavastuses on palju puudutavaid lugusid, ka lugu sellest – laval loetakse seda uudist nutitelefonist –, kuidas Moskva naine kirjutas oma tütre kaheksa-aastase klassikaaslase peale kaebuse politseisse. Naise sõnul õhutas koolitüdruk oma sotsiaalmeedias levitatud klippidega russofoobiat, sest neis figureeris Ukraina lipp.

Jah ja veel tilk traagikat: vanemad venelased elavad Narvas, nende kaks last Londonis.

Kasutasin just sõna traagika, aga seekord pole Julia Aug lavastades rõhunud välisele traagikale, ta ei võimenda ka sisemist traagikat. Traagika on igapäeva osa ja argipäev. Seda elatakse. Need dialoogid, olukorrad ja lood on elu ise, pisut isegi justkui köögilaua jutud, söögi kõrvale jutud.

Kummaline asi nede köögijuttudega. Meilgi räägiti nõukogude ajal need kõige tähtsamad jutud just köögis, praegu on õhus hirm, et eesti keel muutub köögikeeleks ja tänasel Venemaal ei julgeta enam isegi köökides tõtt rääkida. Julia Augi lavastust vaadates ja kuulates ikka torkas pähe, kas neid venelaste lavalt räägitud jutte me ise julgeksime avalikult rääkida?

Taustadest

Intervjuud, mille põhjal lavastuse tekst sündis, tegi Andres Popov, kelle esimene keel on eesti keel. Ta ema on eestlane ja isa venelane. Julia Aug ütles, et neli-viis venelast otsustasid Andresega rääkida eesti keeles, et ta neid paremini mõistaks. Intervjuusid oli olnud raske saada, venelased ei julgenud neid anda isegi siis, kui neile lubati garanteerida anonüümsus. Ja sõlmiti isegi leping, mis seda kinnitab. Enamus intervjuudest on tehtud Tallinna venelastega, siis Narva venelastega ja ka Kohtla-Järve venelastega. Julia Aug ütleb, et jättis lavastusest välja kõik märgid, mis oleksid võinud lasta kõnelejaid identifitseerida. Töökohad ja selle, mis vaade koduaknast avaneb, muu hulgas.

Lavastuse on muusikaliselt kujundanud Ardo Ran Varres. Tema sõnul kasutas ta Venemaalt Ukraina sõja pärast emigreerunud muusikute tänast muusikat. Julia Aug lisas, et see muusika on tehtud nende poeetide sõnadele, kes emigreerusid pärast Venemaa esimest revolutsiooni.

Identiteet

Lavastuse identiteeti väljendab mu jaoks ehk kõige enam selle viimane stseen, mis tekstiraamatus pealkirjastatud „Hirm sööb hinge seest”. Ma ei hakka teile rääkima niipalju sisust kui vormist ja vormistusest. Identiteedist rääkiva saate külalised tulevad telestuudiosse, mustad koroonamaskid ja mustad prillid ees. Ja siis noormees – mu meelest võiks teatrivaataja selle näitleja nime Karel Käos ja näo meelde jätta – ütlebki sama, mida lavastaja Julia Aug, kui lavastusest räägime: „Ma integreerin ennast vägisi Eesti ühiskonda, eestikeelsesse keskkonda. Sest kui sul endal pole tahtmist integreeruda sellesse keskkonda, siis ei integreeri sind sinna keegi. Sul peab enda sees see tahtmine olema. Ilma selle tahteta sa sinna ei satu.”

Viiteks ehk siin ka see, et selles stseenis öeldakse üsna mitmeid asju tänases Eestis valitseva kahepalgelisuse kohta, kaasa arvatud see, et ka siin ei tohi kõike rääkida, mida mõtled. Varro Vooglaidi ei olnud selle lavastuse teksti kirjutamise ajal veel ETV Esimeses stuudios jõhkralt katkestatud.

Kuna tegu on teatriga, siis taas tuleb imetleda meie näitlejaid. Need tekstid ja lood on üles ehitatud nii, et on kaks noort ja kaks vanemat tegelast. Vanemaid mängivad Liina Tennosaar ja Raimo Pass, nooremaid Loviise Kapper ja Karel Käos. Liina Tennosaar muide kasutab mu jaoks eriti peenelt aktsenti, räägib puhast keelt ja siis napilt eksib. Kui palju selliseid intelligentseid eesti keelt oskavaid venelasi – nii vanu kui noori, ka juhtivatel kohtadel avalikult esinevaid – on tekkinud juba ammu me hulka.

Ja nii ütlebki noor mees telestuudios (muide, ma isegi mõtlesin sellele, et see ongi nüüd vist võimalik vaid kujutluses, teatris…): „Väljend „ma olen venelane” iseenesest tähendab ainult minu rahvust. Rohkem ei peaks politseinikud ega teisedki inimesed selles midagi nägema. See, et ülejäänud mõtlevad midagi sinna juurde, võimalik, et mõtlevad isegi õigesti – see pole tähtis. Meil on seadus, kus seisab kirjas õigus öelda, et ma olen venelane, ma olen ukrainlane, ma olen eestlane. Kõik.”

Jäägu viimaseks mõtteks sellest lavastusest siin siiski see sõjavastasus, et raha, mis on vere pealt teenitud, kaob. Arvan, et see kaob tähendab siin seda, et ei too õnne.

* Teater R.A.A.A.M. i produtseeritud lavastust „#ярусский/#maolenvenelane” mängitakse 26.veebruaril Ravere teatris ja 27.veebruaril Eesti Rahva Muuseumis.

Ilmus Maalehe Veebis. Pildistas Ilja Smirnov.