Krito Viidng 2017 märtsis. Fotod: Sven Arbet

Kristo Viiding (32) on hetkel vabakutseline näitleja. 2006. aastal sai ta lavakoolis Panso preemia. 2016. aastal sai Eesti Draamateatri meespeaosa Suure Antsu ehk kolleegipreemia Beni rolli eest lavastuses „Väljaheitmine”. Sama osa tõi 2017. nominatsiooni Eesti teatri aastaauhinnale meespeosatäitjate seas.

Kristo Viiding 2006.aastal kui sai Panso preemia. Foto: Priit Simson.

„Mulle vist kõige rohkem meeldib teatris, kui lava ja publiku vahel on kosmos, pimedus, tähistaevas… lumm laval, nõnda, et unustad kõik muu peale mängu. Ja siis see jõuab ka inimesteni,” ütleb Kristo.

Mu meelest puudub Kristos igasugune isekus. Neli aastat tagasi, kui ta mängis külalisena Rakveres Mait Jooritsa lavastuses „Suvi ja suits”, mõtlesin, et näe, ometi üks mees, kes oskab laval pintsakut sama elegantselt kanda nagu Jüri Krjukov. Kelles ka mu meelest välist isekust polnud. Just see on aga üks, mis kujundab inimesest isiksuse. Isiksus omakorda on see, mis mistahes ümberkehastumisele laval annab oma nähtava erijoone. 

„Viola hakkab alati kaasa rääkima, kui saab aru, et räägitakse tähtsatest asjadest,” ütleb Kristo Viiding muiates. Viola istub Kristo süles ja kuulab, kas räägime tühjast-tähjast või tähtsast. Nii kulgebki me vestlus ta 7kuise tütre häälitsuste saatel. See on omamoodi muusikaline kujundus, mida võib lugeda ju ka nii, et mida teie ka teate, mehed. Kristo naine Maarja on ka selles loos tugevasti sees, seekord sõnadeta rollis, aga ta on kohal, siin ja praegu.

Kuidas sinu sõpruskonnas on, millest te omavahel räägite?

On oht, et me ikka ainult teatrist räägime. Kui seltskonnas on teatrist kaugemal olev inimene, siis võib ta ennast küll eemalejäetuna tunda. Enamasti, jah, me räägimegi teatrist.

On see see, et olete pühendunud oma tööle?

See, et minust sai teatriinimene, tundub vahel hoopis kummaline. Ma ei tule sellisest perekonnast, kus kultuuri jalajäljed ees. Minu ema ja isa ja vennad on hoopis muu eriala inimesed.

Samas on mu pere jaoks see, et olen näitleja ja mul läheb hästi, suur sündmus. On eriline asi. Ongi, kui mõelda nii, nagu mõtleb mu ema – näiteks, et saan mängida ühes tükis koos Ita Everiga…

Üllatav ikka. Ma hakkasin raamatuid nii lugema, et sain aru, mis seal on, alles sõjaväes. Me koolipoistena, kui emakeeleõpetaja meid teatri viis, katsusime krõpsupakid põue panna, mitte ei läinud jälgima, kuidas laval sünnib kunst.

Usun, et miski sind ikka pidi ka lapsena mõjutama.

Kui, siis ikka kino. Mäletan, kuidas vaatasime kogu klassiga meie filmi „Ma olen väsinud vihkamast”. Siis tuli „Trainspotting” ja nii ta lahti läks…

Kas su perekonna kultuurihuvi on kasvanud siis koos sinuga?

Ei. See on ikka enne olnud. Tahtsin oma jutuga öelda, et pean iseennast lihtsaks, mitte oma perekonda, kus kasvasin.

Olen sealtsamast, kust mu pere ja nemad on läinud muud teed. Mulle tundub siiani üllatav, et mul läks teisiti.

Keskkoolis mind peeti ikka ka mässumeelseks tüübiks. Võib-olla see mus varjatult oli ka, see mässumeelsus… Ma ise ei arvanud nii, et räppari riietes tundidesse tulek on mäss. Mulle lihstalt meeldis.

Mind ka saadeti kaheksanda klassi eksami eel kolm korda juuksurisse… Sina pole lasknud oma karjääril tavapäraselt kulgeda. Oled vahele astunud, muule lisaks oled kaks korda Draamateatri näitlejapalgalt omal soovil lahkunud.

Mõlemal korral on lahkumine olnud seotud õppimisega. Esimene kord läksin kinokooli magistrandina Portugali oma diplomifilmi tegema ning teine kord Peterburgi Lev Ehrenburgi juurde.

 Olid nii-öelda igavene üliõpilane?

Jah, Venemaal sai see mõõt täis, ise nimetan seda akadeemiliseks üledoosiks. Ma ei osanud enam kooli heaks asju teha.

Pärast lavaka lõpetamist sundis filmihuvi ikka edasi õppima. Jüri Sillart siis soovitas ka, et õpi, mees. Magistriprogramm Arvo Iho õpilasena kestis kaks aastat ja siis kolmandal olin Portugalis, neljandal aastal lõpetasin diplomifilmi Eestis.

Ajapikku võeti mind Draamasse tagasi. Siis mängisin aasta-kaks kuni tundsin, et vahendid saavad otsa… Niisiis otsustasingi Ehrenburgi juurde ennast täiendama minna – näitlejana ja lavastajana.

Kuidas neid minekuid ikka teisiti nimetada kui mäslevaks.

Imelik, ma ise tajun hoopis, et olin lavakoolis ja pärast seda ikka selline „viieline“, ses mõttes, et huvi õppimise vastu oli suur.

Muidugi ma ei sobitunud Inglise Kolledži rangesse süsteemi, kus tuli iga päev viigipükstega koolis käia. Olin raskestikasvatatav pigem. Õnneks ikka lõpetasin, võtsin ennast kokku.

Sõjaväest sa ei mõelnud ära viilida?

Ei kordagi. Ma ise tahtsin minna. Mulle meeldis. Kuid sain seal aru, et patsifism on meie tee. Kuigi mu esiisad olid Vabariigi aegu kõrged ohvitserid on siiski igasugune militaarsus minu hinges toimuva vastu. Enne sõjaväge… ma olin ju Ameerika heroilisi sõjafilme näinud, vendlus, laibaplaadiketid, sõjakultuur oli veres. See oli mu kohus sõjavägi läbi käia.

Ma sain seersandiks Tapa Suurtükiväegrupis. Meid õpetati haubitsa meeskonna ülemateks. Kui aga sihtmärgialale sõidutati ja ma nägin, mida me oma mürskudega korraldanud olime… Enne oli mõnu, anna ainult tuld, tuld… mürsud teele… kes kiiremini saab, teeme vennasmeeskonnale ära! Ja siis näed neid männipuid, neid kraatreid, see oli lihtsalt kohutav, korjata neid kilde ja aru saada, kuidas need inimesi pooleks teeksid. Saada aru, milleks sind on treenitud.

Ma kordusõppustest olen aususega pääsenud, kirjutasin Peastaapi kirja, et olen patsifist ja ei soovi rohkem osa võtta. Mind ei ole pärast seda enam kutsutud.

Lavakool?

Jah, ma seepärast sõjaväest rääkisingi. Pärast Inglise Kolledži ja ajateenistuse süsteemidest läbitulekut oli lavakas tõeline vabaduse kants. Tundsin, et õpin ülikoolis, mis on tegelikult nagu näitering. Astud mängust mängu, tantsid, siis teed Tõnu Tepandiga häält õua, õua… totaalses vabaduse miljöös. Ma seda väga soovisin. Ja tahtsin õppida – sellest ka see „viielise“ tunne.

 Mida Peterburis õppimine sulle andis?

Läksime ju kolmekesi koos Jaak Printsi ja Hendrik Toomperega. Ma arvan, et see muutis meid. Totaalselt. Ilma seal käimata ei oleks sellist „Väljaheitmist” ja muid asju, mis veel ees. See oli ühine katsumus. Me Heinziga vennastusime seal ja kuna meil oli see ühine kogemus, siis „Väljaheitmise” proovisaalis mõistsime teineteist poolelt sõnalt. Usaldasime.

Samas, kui oleksime sinna pikemalt jäänud, ei oleks paljusid asju, mis on täna, kõigele lisaks ka mu „Libahundi” Margust. Pärast Piiterist tulekut olin pool aastat teadlikult n.ö. töötu, siis hakkasid alles uued tööd. Mul oli aega mõelda.

Kuidagi on olnud nii need viimased kolm aastat, et teen ühte tööd ja ei tea, mis saab pärast seda. Uus aken avaneb protsessi jooksul.

„Libahunt”, jakuut Sergei Potapov avas meis kõigis varjatud võimed ja pani meid endasse uskuma. Seda lavastust tuleb vaadata nagu koomiksit, jaapani anime‘t ja samas on ta eepiline lugu, eesti oma antiiktragöödia – seega mängida tuleb ka teisiti kui ollakse harjunud. See lavastus meile enestelegi üllatuseks teeb kogu aeg arenguhüppeid.

Missugused lavastajad su jaoks on noor Hendrik Toompere ja jakuut Sergei Potapov?

Nad mõlemad usaldavad enda tugevat omamaailma. Ja mõlemad suudavad lavastades oma intuitsioonil põhinevaga kogu trupi kaasa võtta.

Kui palju näitleja su arvates peaks olema kursis igapäevasega, sellega, mis õhus on?

Peab ja vägagi. Aga ta peaks oskama valida. Peaks seda vastu võtma nii, et igapäevase kõrvale mahuks ka igavikulist. Tuleb ettevaatlik olla, et oma aju üle ei koormaks, infost võib kiiresti saada müra.

Aga kaasas peab olema.

Oled öelnud, et Venemaale minnes sa pelgasid seda maad?

Ma lausa kartsin. Mitmesugused hirmud olid. Sinna minek tunduski ainuvõimalik selle hirmu ületamiseks – et aru saada ja sellele otsa vaadata, mitte põgeneda.

Ja kas see muutis midagi?

Meeletult. Sain aru, kui lahus on see kunstisfäär, kus meie viibisime, kui palju see erineb poliitilisest, nn. Putini Venemaast ja sellest pildist, mida kujundab meedia. Esile tõusis russkaja duša, see kurikuulus vene hing.

Päris venelane annab oma külalisele hinge tagant kõik ära, ta jaoks on tähtis inimene, seda ma seal, eriti teatris küll tundsin. Meil, Eestis see enam tunda ei ole, kõiges on vaja bürokraatiast läbi murda. Jah, üleliigset bürokraatiat on ka Venes, aga kui seal teatriilmas ikka naeratati, oli inimene kindlalt esiplaanil.

Ma arvan nii, et kui ma ise püsin avatud, saan kiiremini ligi sellele, mis on positsiooni taga. Ja positsioonide taga on enamasti Inimene.

Palju muutis ka see, et sain keele suhu. Lahkusin sealt koolist nii, et minu tee on minna, oskasin äkki rääkida oma tunnetest ja usun, et kõik said minust aru.

Kuigi oleme siin kasutanud märksõna „mässumeelne”, arvan sellega ühes hoopis seda, et oled väga hästi kasvatatud.

Mind ongi väga hästi kasvatatud. Ma usun headusesse. Ilmselt see on mu kasvatuses sees, et tuleb hea olla. Jah, ma võin vahel olla ka väga egoistlik, aga tahaks elada sellises maailmas, kus kõik üksteise vastu head on. Vähemalt võiks ilm liikuda sinna suunda. See on mu jaoks tähtis. Püüan seda järgida kõikides oma töödes. Me oleme kõik olnud lapsed, väikesed, heausklikud. Liiga ei tohi teha.

Headus on kahe otsaga. Šamanistlikus maailmapildis on nii, et sama palju kui maailmas luuakse headust, sünnib juurde ka kurjust. Ma ei tea, kas selline üleni hea maailm on üldse võimalik. Aga mina teisiti ei oska.

Viola?

Just, ma tahan oma tütrele pakkuda sellist maailma, kus alati on armastav ja toetav vanem juures. Tahan olla talle olemas, kogu aeg. Mitte visata teda vette, et siis karastub.

On sul soovi vahetada oma vabakutselisuse staatus töö vastu repertuaariteatris, kus justkui on asi kindlam?

Olen vabakutselisusega harjunud, sest see on kuidagi asjade loomulik seis. Ma ei tea, mis oleks, kui oleks teistmoodi. Repertuaariteatrile on omane teatav mugavus, mis on ohtlik. Minuga on nii juhtunud ja ma ei tahaks seda uuesti enese külge. Ma olen hetkel oma elu kutsele pühendunum kui kunagi varem.

Süsteemis olev inimene ikka otsib vaheldust. Ja siis ta ei ole truu.  Repertuaarisüsteem on, peaks olema nagu abielu, et pühendudki sellele esimesena. Tuulutama lähed siis kui enam muudmoodi ei saa ja su kaasa ka nõus on. Ma näen aga täna palju seda, kus väline muutub olulisemaks, tähtsaim muutub sussilohistamiseks. See pole õiglane süsteemi suhtes, kes sind toidab.

Ja teatris peab ikka riski olema. Kui väga kindla peale tegemiseks läheb, kaob teater sealt seest ära. See on repertuaariteatrite oht, aga ma usun, et see ei pea nii olema. Vaim ei pea seisma.

See on vastutuse küsimus.

Mulle tundub, et teatri esmane ülesanne – see kõlab küll kuivalt, aga las olla – on publiku harimine. Meil, teatritegijatena on suur vastutus. Sellepärast ma usun ka, et me ei saa ennast asetada elevandiluust torni, vaid peame olema kursis päevapoliitikaga.

Meil on vastutus rahva ja riigi ees teha aktuaalseid asju nii, et see oleks ka näitlejatele südameasi. Rääkida sellest, mis on. See vastutus on suurem kui ma seda praegu näen.

Mulle üldse ei meeldi odav meelelahutuslik teater, mida meil ka palju on. Liiga palju on meelelahutust meelelahutuse pärast, raha pärast. Ja kassatüki tegemine on tegijate teadlik otsus. Võiks ise mõelda ja teha nii, et teised ka mõtleksid sealt edasi. Mulle tundub, et see on teatri asi olnud aegade algusest peale – mõtestada ümbritsevat. Et rituaal ärataks ellu vajalikud vaimud ja me saaksime tervemana edasi minna. Et mehed saaks minna jahile teadmise ja kindlusega, et nad on seal edukad. Et nad on laetud, mitte, et laeks ennast ümbritsevast mürast veel suurema müra abil maha.

Kas see, et sa enamasti ei osale seriaalides ja reklaamides, on su põhimõte?

Pigem ma väldin, jah, selliseid odavaid sutse. Tean, et panus, mille sinna asetan, ja tasu ei ole tasakaalus.

Võtsin vastu ühe pakkumise. See pole veel eetrisse jõudnud. Lavastas Triin Ruumet, kirjutas Indrek Hargla. Teemaks on Merivälja objekt, millel on otsene seos mu vanaisaga. Tema oli esimene geoloog, kes sinna läks. See teema on minuga eluaeg kaasas olnud ja siis, kui see sellisel moel minuni taas jõudis, ma ei kahelnud. Enam ei olnud oluline, kui palju mulle makstakse, vaid see, kellega koos seda teen, kuidas teen ning kas ma saan sellesse oma osa anda ja kaasa rääkida. See oli äge tegemine. Ma jälgin sisemist äratundmist sellistes asjades.

Uku Uusberg hakkab Draamateatris lavastama Tšehhovi „Ivanovit”. Kas sa ka mängid?

Jah, meil oli pikk öö sellest rääkides. „Libahundiga” tuleb sügisel Hiina turnee ja pidin Ukule ütlema, et ma ei saa, sest olen ennast juba ära lubanud. Ma ei taha oma sõna murda. Siis leidsime kompromissi, et saan teha mõlemat. Ma selle üle olen väga rõõmus.

Kas sul on oma kindel lavastamise soov?

Sellega on nagu kõige muuga maailmas – kui sul on pakitsus põues, siis pead selleks ka ettevalmistatud olema. Ma selle pilguga loen, vaatan maailma, teen märkmeid… et kui midagi, siis milliste märkide abil.

Filmitegemine ja küllap ka teatris lavastamine on uue maailma loomine. Et oma mõtted välja kuulda, tuleb selleks aega võtta. Ma väga ses suhtes ennast ei piina, öeldakse ju, et inspiratsioon peab sind leidma töötades.

Ma võtan aega koos tütrega põrandal püherdada ja see on õnnestav inspiratsioon. Vaata Violat, ta saab kõigest aru.

Mida Viola su jaoks tähendab?

Kui laps sünnib, siis algab ka sinu elu otsast peale. See on nagu uue keele selgeks õppimine. Sa saad uue elu juurde, lapsega on niisamuti. Lapsega sinu enda maailm algab otsast peale kõikide nende värvidega, mis sul siiamaani on kogunenud, väärtused saavad täiesti uue perspektiivi. Enam ei ole tähtis isiklik heaolu, vaid sinu lapse heaolu. Tema tulevik. Enam ei ela nii, et pärast mind tulgu või veeuputus. Toon lihtsa näite: meil on käsil maakodu katuse vahetus ja ma mõtlen materjali valides sellele, et see katus oleks kunagi ka Viola katus, et see kestaks.

Mõtlen ka sellele, kuidas olla eeskujuks. Pean ära tundma, mis mu hinge puudutab, oma inimesed, oma teema… ja nendega tegelema nii, et hing põleb.

***

See jutt on räägitud teatri RA.A.A.M kahe külalisetenduse vahel. Kristo tuli just Belgradist, kus trupp sai „Libahundiga” festivali peapreemia. Mõni päev pärast intervjuud lendas ta kaaslastega Jakuutiasse, et seal mängida „Libahundi” kaks etendust.

Kaugete sõitude vahel mängis ta Draamateatris ka „Väljaheitmist”.

 

UkuUusberg:  Kristo on oma andelaadilt valge.

Kristo on minu jaoks oluline kaasteeline olnud nüüd juba 13 aastat. Koolis saime me sõpradeks juba sisseastumiskatsete ajal duši all. Seejärel olime kursusevennad ja sealt tänaseni garderoobikaaslased. Kuigi ta on vabakutseline. Kristo on oma andelaadilt valge. Ta on sõbralik ja armastav kõige suhtes, mis hingab. Ent pidetuse eest kaitsevad teda ta suured valikud elus, tal on Maarja ja neil on Viola.

Kristo näitlejana töötab alati tervikuga, püüab alati kuulda tervikut ja asetab end alati terviku teenistusse. See on äärmiselt kiiduväärt. Ta istub ja vaatab, kui mängitakse ka neid stseene, kus tema ei osale. See pole alati iseenesestmõistetav. Kristo uurib tervikut mu meelest just sooviga, et osata seal sees oma hetki viibida võimalikult sügava allkirjaga. See on ilus omadus. Isegi kaval. Näitlejana on ta olnud mu kui lavastaja jaoks täiesti asendamatu kaasamõtleja.

Ma soovin talle palju häid mõtteid märkmikku ja meile mõlemale ka tulevikus ühiseid kirkaid hetki! Ja mu meelest on Kristo kui avangardse filmilavastaja käekirjas ka alati midagi päris unikaalset. Ootan huviga, mis ta teeb teatrilavastajana.

 Belgrad Jakutsk

 R.A.A.A.M. võitis oma etendusega “Libahunt” Belgradi teatrifestivali peaauhinna!

Lavastus “Libahunt” osales 13. märtsist kuni 17. märtsini SLAVIJA rahvusvahelisel teatrifestivalil Belgradis. 17. korda toimuva SLAVIJA festivali programmis oli 8 lavastust Bulgaariast, Venemaalt, Iraanist, Valgevenest, Kasashtanist ja Serbiast. Festivali lavastusi hindas rahvusvaheline zürii ja festivali ainuke auhind, peapreemia skulptor Nikola-Kolja Milunovici pronksist Don Quijote otsustati anda R.A.A.A.Mi lavastusele “Libahunt” (fotol trupp koos auhinnaga). Zürii liige Angelina Rosca tõi esile lavastuse sõnumi aktuaalsuse ja lavastaja leidliku ja ülimalt profesionaalse klassikatõlgenduse ning mõjuva ja nüanssiderohke näitlejate mängu.

“Libahundi” esietendus oli 8. juulil 2015 Viinistu katlamajas ja nüüdseks on osaletud viiel festivalil.
Järgmised etendused on juba 25. ja 26. märtsil 9000 kilomeetri kaugusel, “Libahundi” lavastaja Sergei Potapov kodulinnas Jakutskis, kus osaletakse festivalil «Желанный берег». Juuni alguses on “Libahunt” kutsutud Nauruse festivalile Kaasani ja septembris toimuvad külalisetendused Hiinas.

 

 Koos Märt Meosega Jakutskis.