Moraalist saab rääkida ilma moraali lugemata. Äsja 90aastaseks saanud Ülo Vooglaid on kultuuri öelnud kõlbeliste arusaamade süsteemiks. Kas suveteater ulatub sesse süsteemi?

Soovitasin Maalehes enne 2025. aasta suveteatrihooaja algust vaadata kuut etendust. Nüüd, kui kõik nähtud ja enamgi veel, saan öelda, et õunte pealt vaadatud valik läks täkkesse. Kõiki kuut ei jätaks soovitamata ka pärast vaatamist. Kuue seas siis kolm tippetendust ja kolm ütleme, et vajalikku lugu, ikka selleks, et maailma paremini mõista.

Nähtud kolm tipplavastust, mis ületasid reateatri headuse, olid Tartu Uue teatri Tartu kesklinnas tulevase Siuru keskuse asupaigas mängitud „TAPTY1985. Laskumine orgu”, Tapa raudteejaamas mängitud „Süütu” ja „Vereliin” Saueaugu talu kunagises lehmalaudas. Need olid kolm vormilt erinevat, aga inimese sisulisi väärtusi otsivat-hindavat lavastust. Ja neil kolmel on peale hingepuudutuse veel üks ühine omadus, mis lavastused lendama pani: neis sündiv muusika. Muusika nii otseses kui kaudses tähenduses. Tartu Uue teatri lugu võib võrrelda suurvormi, sümfoonia ja ooperiga, „Süütut” kammermuusikaga. „Vereliin” oli väikevorm, asetan ta Arvo Pärdi muusikamaailmaga ühte ilmingusse.

Küsin endalt ja ka teistelt, kes neid kolme nägid: kas tegu on klassikalise teatriga? Minu vastus on jah. Vaatamata vormilisele erilisusele on neis lavastustes olemas kõik vana psühholoogilise sõnateatri tunnused, pluss otsingulisus. Ometi on see, mis sündis, uus ja liigutav, mõtteainet andev kauemaks kui hetked pärast etendust.

Verelliin

Mainitud tippkolmiku kahest lavastusest olen juba varem kirjutanud, nii et praegu peamiselt kolmandast, mis ühtlasi pani mu teatrisuvele punkti: Margus Kasterpalu lavastus „Vereliin” Saueaugul.

Olen seda ennegi kirjutanud, et minu jaoks sünnib see, mida saab nimetada puhtalt eesti teatriks, just Saueaugul. „Vereliin” on parim näide selgitamaks, miks nii arvan. Esiteks on Saueaugu teatritalul oma juured ja vereliin. Eesti oma. Kui soovite, siis animistlik, kõigel on hing, ka Saueaugu lauda ustel. See kooslus, mille taluperemees Margus Kasterpalu oma lähedastega sinna on loonud, ei pretendeeri maailmateatri globaalsusele ja see annab seal tehtavale oma ainulaadse eripära. Teeb väikesest teatrist suure.

„Vereliin” on iiri lugu. Saueaugul saab mingil imemoel sellest äkki Eesti oma. Sõnumi sügavus sõltub juurte pikkusest. Tõnu ja Pääru Oja ei mängi iirlasi, mure järjepidevuse jätkamise pärast on meie eestlaste mure. Küsimus, kas me oleme väljasurev rahvas, on ammu kõneks. Laval seda otse välja ei öelda. Kes saab aru, tunnetab, see mõistab – nii oli see, arvan, esitatud-mõeldud. See valu…

Miks iiri lugu kõlab kui eestlaste oma? Mu meelest sellepärast, et isa ja poeg Ojad koos lavastaja Margus Kasterpaluga on leidnud meid puudutava tonaalsuse. Isa mäletab ja räägib vanu lugusid edasi. Vana-, vana-, vana-, vana-, vana-, vanaema lugu on edasi rääkides legendiks muutunud, poeg väga ei taha seda kuulata, ta jaoks ei ole see nii tähtis – tühja neist legendidest! Isa ja poja mängus on tähtis see, et poeg on saja-aastane, isaga võrreldes kohati nagu saja-aastane poisike. Isa vanust ei öelda, aga ju siis paarkümmend aastat vanem. Põlvkondadevahelist mittemõistmist õhkub meeste mängust, isade ja poegade vahelist rivaalitsemistki. Ja kihvt on seegi, et isa on mõistvam ja leebem, maailmale ikka meeldida tahtev, aga ka jonnakam oma soovis, et vereliin ei lõpeks. Et kuskil oleks inimene, kes seda järjepidevust edasi kannaks. Muide, vereliin on ka see, et lood edasi kanduksid ja ei ununeks. (Just see, mida on Merle Karusoo oma töödes teinud vahest alatest lavastusest “Olen 13-aastane” 1980.aastal. MM). See paneb sisemiselt nutma kui poeg Pääru isale ütleb: „ Kas pärand tähendab seda? Et kõik seisavad valvel ja kummardavad minevikku? Et kõik järeltulijad meenutaksid Manus Calveyt samasuguse kirgega kui sina? Seda ei juhtu, paps. Seda ei saa juhtuda. Kogu lugu…! Nii need asjad on. Nii et, anna andeks.”. valusust võimendab see, et laval ei ole mängult isa ja poeg vaid päriselt ka.

Dialoogid nagu laul

„Ai-aa. Ai-aa,” kordavad isa ja poeg erinevaid emotsioone väljendades nagu refrääni. Mulle kõlas see nagu meie rahvalaulude „alleaa, alleaa”. „Vereliini” on tänaseks piisavalt arvustatud, aga on jäetud kirjutamata, et isa ja poja dialoog muutub lauluks. Rütmid vahelduvad ja tunded ja pisikeses saalis on iga tundevirvendus, mis näol või hääles, kui peo peal. Ja tundetoone neil näitlejatel jagub. Isa ja poeg – ja see on ju nii inimlik – justkui tahavad üksteist üle trumbata, et kumb on kõvem mees ja õigem eestlane, algteksti järgi muidugi õigem iirlane. Ja siin on kuidagi tunda saja-aastase poja tarkus. Välja lööb „noorema” mehe kasvatus. Ta teab, et isa enam kauaks pole, ja hoiab oma pessimismi kinni, jõudu tagasi, annab isale järele, tunnistab isa pisut naiivset elupilti. Sõna otses mõttes kannab teda kukil.

Ja liikumine ses loos – kui vaadata n-ö suurt pilti – mängitakse tantsuks. Tantsuks mitte aurukatla ümber, vaid tabureti ümber, ja selles tantsus käiakse läbi terve ilm, küll surnuaiast kirikusse, mitte vastupidi, et leida vereliini. Vägevad näitlejatööd isalt ja pojalt.

Väga täpselt liigub pillimees, Janek Lutsoja selles inimeste juurte rägastikus oma sfäärilise muusikaga. Ja siis muidugi Maria Teresa Kalmeti kaksikosa, vanaeit Sal surnuaial muutub kauniks ingellikuks olendiks, kes ilmselt igal mehel vähemalt unistustes on olemas ja kes mehed oma unenäolise kohalolekuga nooreks tagasi muudab. Ses kakskosas on peidus ka emakujuju. Lootus ja lootusetus ühes. Ja siis teadmine, et elu lõpus pole muu tähtis kui kestva armastuse olemasolu. Muu ei loe.

Ja muidugi väikesed detailid, mis suureks muutuvad. See, kuidas Pääru Oja tegelane, kelle kätest üks enam ei liigu, ühe käega tikku süütab ja piibule tuld paneb, või see, kuidas ta keele hammastega kitarrist helisid välja meelitab, seda oli valus ja puudutav vaadata. Saad aru nii mängitava mehe kui ka mängiva mehe sisust. Muide, lavastuse kunstnik Rebeca Parbus on kitarrikastiks lavale suure surnukirstu ehitada lasknud, sümboolne ju seegi. Muusika algus ja lõpp on elu algus ja lõpp.

***

Kõiki kolme mu selle suve teatris saadud suurt elamust iseloomustab nõrga lüli puudumine. Kõik asjaosalised teevad oma tööd pühendunult ja professionaalselt. Näitlejaid heast teatrist kirjutades tavaliselt kiidetakse. Lavastajadki saavad oma osa, aga nende kolme puhul mängib kaasa iga detail, grimm, kostüüm, lavakujundus, valgus ja selle muutused, muidugi muusika.

Ja nagu teate, kett on just nii tugev kui on tema nõrgem lüli. Nii on neil etendustel, mida ma nii kõrgele ei tõsta, puudusi, mõnel midagi on liiga palju, mõnel midagi liiga vähe, kuskilt minnakse kergema vastupanu teed… See ei tähenda, et neis lavastustes poleks helgeid hetki ja mõtteainet. Jah, muidugi õnne peab ka olema!

Vaatasin ka üle, mida kirjutasin lavastustest, mille „Vereliini” kõrvale tippu panin. Tunnistan, et seda, kuidas oma vaatajamuljeid vahetult pärast esietendusi sõnastasin, ei muudaks ka täna.

„Laskumine orgu” „Tartu Uue Teatri suvelavastuses „Tapty1985. Laskumine orgu” on koos nii mastaapsus kui intiimsus. Näiteks on näidendis olulisel kohal NSV Liidu peasekretäri Konstantin Tšernenko ja Eesti geeniuse Uku Masingu matused. Mastaapseks teeb lavastuse mõtte haare ja mängupaiga, lava suurus. Intiimseks see, et näitlejad tulevad aeg-ajalt vaatajaile üsna lähedale ja lavastuse heli tuleb kõrvaklappidesse nii, et lähemale häälega enam ei saa.”

„Ivar Põllu lavastajaandekus toetub muusikalisele absoluutsele kuulmisele. Tal on meisterlik oskus tajuda rütmide ja energiate vaheldust ja ta on selgeks saanud – nii palju, kui seda saab üldse selgeks saada – vaimse energia dirigeerimise oskuse.”

„Süütu”„Priit Põldma autorilavastus „Süütu” muudab Tapa jaama katedraaliks. Lavastuse põhipaatos on, et elu koledustest võib meid päästa poeesia. Meisterlikult on ühendatud dokumentaalne ja unenäoline. Väikese teatri Nuutrum suur lavastus.”

„Lavastaja esitab oma lavastusega suure küsimuse: kas meid ümbritsevas maailmas oli eile ja on täna üldse võimalik puhtana elada, nii-öelda süütuks jääda…?”

Kerge vaadata

Küllap on see tingitud ümbritsevast inforuumist, aga märkan endas, et mu jaoks on hea etenduse kriteeriumiks saanud see, kui on kerge vaadata. See on sama inimestega. Kui on kerge suhelda, on hea olla. Siin palun kergust mitte segi ajada kerglusega. Seda tunnet võib ehk illustreerida sellega, et sulle antakse ja ei taheta midagi vastu. Jah, selle kohta võib öelda ka tingimusteta armastuse akt käivitab suheldes soovi olla sama hea, olla omakasupüüdmatu.Hoolida.

Teatrinäite saan ka tuua, vaatasin Narvas Vabaduse festivalil Mari-Liis Lille lavastust „Sisekliima” kaks korda. Oli selline võimalus ja see ei väsitanud, andis hoopis jaksu juurde.

„Sisekliimat” alles hakatakse mängima. Ma ei tea, mida teevad Tartu Uue teatri omad, kas nad mängivad oma hitti ka järgmisel suvel või on siis seal platsil juba ekskavaatorid. Margus Kasterpalu ütles kindlalt, et „Vereliini” mängitakse ka järgmisel suvel. „Süütut” on Jaanus Nuutrel ja trupil samuti soov Tapal veel mängida, aga seal olid takistuseks mingid plaanid, et algab selle vana jaamahoone fassaadi remont.

Kõik ei ole rahamaa, mis hiilgad!

Ilmus Maalehes. Vereliini pildistas Rebeca Parbus.