„Armastus on kõige all. / Tema kannab isamaja, / raskusi, mis eluks vaja. / Armastus on kõige all.”… Pärt Uusberg kirjutas selle Hando Runneli luuletuse muusikasse. Kirjutas lausumiseks ja laulupeol sai see ühendkoori esituseks loitsuks. Sõnal on kaal!

Mul on mälestuspilt jonnivast Hando Runnelist. Pärdi ema Urve Uuseberg oli asja organiseerinud nii, et tema Riinimanda koor laulis Tartu kirjanike maja saalis.

Ta oli Hando Runneliga kokku leppinud, et too kõneleb ja koor laulab tema luulele loodud laule. Ja siis oli nii, et koor oli üles rivistatud ning publik ennast kuulama sättinud, aga Hando Runnel keeldus kabinetist saali kõnelema tulemast. Kontserti ei saanud ka alustada, sest koorjuht Urve rääkis luuletaja Handoga. Ma ei tea, kas Urvegi mäletab, mis ta jutus määravaks sai, mis psühholoogitarkusega ta klassiku ikkagi koori ja kuulajate ette tulema meelitas. See on mul küll kindlalt meeles, et Urve pedagoogitarkus oli viia kokku noored lauljad ja elav klassik.

Mu meelest läks ikkagi nii, et enne laulis koor ja siis sai sõna luuletaja. Pahur Runnel porises, et teda pannakse lolli olukorda. Ütles, et ükski kõneleja ei saa sõnade mõjuvuses võistelda kooriga. Kooris öeldud, lauldud mõtted jõuavad kuulajateni mõjuvamalt. Isegi jäävalt.

See lugu, mida siin meenutan, juhtus 2006. aastal. Ema Urve sõnul lõpetas Pärt siis gümnaasiumi ning osales ka sellel Tartu kontserdil ja kohtumisel.

Lauldud sõna ja kõneldud sõna. Ma kuidagi olen uhke selle üle, mida kõnelesid noored sel laulupeol, laulude vahepeal. Seepärast tahaks, et kõneldust saaks loetud mõtted. Äkki oleks neid võimalik avaldada, raamatuna. Noorte mõtted 2023. aastal „Püha on maa” valguses. Et need mõtted ei kaoks surnud sõnalärmi sisse. „Ilus, ilus, ilus on maa, / ilus on maa, mida / armastan,” lõpetab Hando Runnel raamatu „Punaste õhtute purpur” 1982. aastal.

Ilmus Maalehes peale laulupidu.