Lauri Sommeri esimene proosaraamat „Kolm yksiklast“ kirjeldab vaimuvabadust. Ses raamatus on koos kolm eraldi lugu, päriselt elanud inimeste lood. Need inimesed ei ole kunagi kohtunud, nad elasid erineval ajal, ja ometi on peategelased omamoodi vennad ja õed. Sommer kirjutab nad kokku saama nii, et see avab ukse lugejale, ikka sinna vaimuvabaduse ahtasse maailma.
Tegelased – kirjaniku vanavanaema, külaravitseja Darja elab Setumaal, kummalise väega muusik Nick Drake Londonis ja Raikküla juurtega luuletaja Uku Masing Tartus. Kirjanik jutustab oma lugusid sellise sugestiivsuse ja detailitäpsusega, nagu ta oleks ise elanud neid eelnimetatud inimeste elusid. Kirjutab nõnda, et tema tegelased lugeja pähe jäävad ja unenägudesse tulevad.
Kui Sommeri metamorfoosid toimuks laval ja teatris ja ta oleks näitleja, siis oleks ta teatris ka suurmeister kohe, nende kolme osa eest. Lisaks osatäitmisele on kirjanik aga neis lugudes kunstnik, heli ja maitsete meister, sõnakunstniku staatusest rääkimata.
Kaks kirjandusinimest, Tõnu Õnnepalu ja Jan Kaus, on raamatu üles leidnud ja sellest ka kirjutanud. Õnnepalu Varraku raamatublogis: „Tõelise kirjanduse tunnus on minu jaoks see, et tema viimase lehekülje keeramise järel tekib tuppa suur vaikus. See vaikus on elav ja tahaks, et ta veel kestaks. Vahel jääb kaja sellest hinge veel päevadeks.“ Nii see tõesti on. Ka tõelise teatri tunnus on vaikus pärast eesriide sulgumist. Pauside vaikusest etenduse sees rääkimata. Lauri Sommeri raamatus ei ole ülearust müra.
„/—/ Sommeri taotlus on tõsine ja kõikehaarav, see on vahend ühe põhjapaneva maailmatunnetuse kinnitamiseks ja kuulutuseks,“ kirjutab Jan Kaus Sirbis.
Vahva on mõista, kuidas kirjandusinimesed Õnnepalu ja Kaus kasutavad Lauri Sommeri raamatu iseloomustamiseks hääd teatrit iseloomustavaid väljendeid. Ümberkehastumine ja sisseelamine. Siin muidugi võib hoopis olla nõnda, et teatrist kirjutajad kirjandusest kirjutajatelt oma keele on laenanud.
Nii ka saab ja peabki ütlema, kui osa elusaks mängitakse, et näitleja poeb teise inimese nahka. Kirjanik Lauri Sommer teeb proosaraamatus koguni kolm sellise suurusjärgu rolli, millist seni kirjandusmaastikul, seda võib ju ka lavaks nimetada, ei ole näinudki. Ta poeb oma tegelaste nahka nõnda, et kui ei teaks, siis arvaks, et kirjutaja on tegelaste kaasaegne. Lauri läheb küll ajas tagasi, aga ühtlasi kirjutab sellest, mida tunneb, siin ja praegu. Millegi seletamatu pärast on minevikust kirjutatud raamat tänapäevas valu piiril lugejat kõnetav ja ehk isegi ajast ees, nagu ta raamatutegelased seda kindlasti oma ajas olid.
Lauri Sommer kirjutab nii, et see, millest ja kellest jutt, on tajutav lausa füüsiliselt. Ma lugedes tunnen kuidagi nii, et Sommeri tegelased on elusamad minust. Nad ütlevad, et ole ka. Nad ei tee seda kurjalt, ütlevad, ole vaba.
Ehk ma siin panen terminitega puusse, aga see võiks mu lugemiselamust kirjeldada. Romaan „Sada aastat üksildust“ ja ehk ka Bulgakovi „Meister ja Margarita“, Ervin Õunapuu novellid ja „Olivia“ liigituvad mus maagiliseks realismiks, Sommer lisab sellele täna nii moes oleva eluloo ja “dokumentaalsuse”. Seega on see, mida mees teeb, mu jaoks dokumentaalne maagiline realism.
Ma olen teatris tehtud imetegusid viimastel aastatel jaganud “kolm õlut kõhus” rollideks, mis tihtipeale ei ole sugugi igavad, ja näitlejaisiksuse loodud osadeks, kus tekstiraamatus oleva üleskirjutatud tegelase omadustele lisanduvad teda mänginud näitleja parimad jooned ning tarkus. See on haruldane ja enamasti nii hea, et tekibki see lavavaikus. Viimase puhul on laval inimene, kes sisemiselt laetud, omade väliste maneeridega, lõhnade ja värvidega, see on nii, et ei tee vahet, kas laval on mängumeister, kes teeb järjekordset tööd hästi, või on seal uus inimene, kellel on teda mängiva näitleja sarmi ja tarkuse kvintessents lisaks.
Vaat, Sommer kirjutab just nõnda oma kangelastest, et see kvintessents on kusagil kogu aeg tunda.
Autor ja tegelased elavad raamatus hingesidet. Ja see side on nii üles kirjutatud, et lugeja hakkab nägema. Kirjutamise väega mees on Sommer. Kas see on kaasasündinud või arendatav, mine tea, aga Sommeri kirjutatus on midagi sellist ka kindlalt, mis meelteväline tundub olevat. „Kolm yksiklast“ on meile tulnud nüüd pärisemalt kui kunagi varem. Saage nendega tuttavaks.