Keele hoidmise võtmesõnaks on saanud nüüd stooritelling. See sõna kõlas taas kolmapäeva hommikul Vikerraadios, kui tutvustati ajalehti: „Edu saavutamiseks hotellinduses tuleb kindlasti tegelda sellise asjaga nagu sisuturundus ja stooritelling, see on võtmesõna…” Tänases Maalehes ütleb professor Rein Taagepera oma mullusuvist mälupilti kirjeldades: „Mulle tundus, et terve Eesti on muutunud Välis-Eestiks.”

„Keel on kompromiss selle maailma lõputu mitmekesisuse ja meie vastuvõtuvõime, meie teadmise piiratuse vahel. Me peame maailma lõputu mitmekesisuse kuidagiviisi suruma ühte koodi, millega me saame opereerida,” rääkis Jaan Kaplinski Ööülikoolis 2000. aastal. Läks veel mõni aasta ja ta avaldas oma venekeelsete luuletuste kogu, mis pälvis tähelepanu.

Peeter Volkonski vana-armeenia keelest tõlgitud ja hiljuti ilmunud, 10. sajandi munga Nareki Grigori „Nutulaulude” raamatu esimene tiraaž on raamatupoodidest juba otsas. Just selle raamatu tõlkija viis mu ülikoolilinnas Tartus kohvikusse „Smile”, mille avas sesse linna elama asunud armeenlaste perekond. Meid teenindanud peretütar kohmetus, kui Peeter temaga armeenia keeles rääkida üritas. Tema tahtis näidata, et oskab eesti keelt, Peeter, et on kodus armeenia keelega.

Ma ei tea, kas meil on kohvikut „Naeratus”, aga tean, et kui avaksin kõrtsi „Ulõbka”, siis võib tulla skandaal ja ajutine edu on tagatud.

Eestlaste linnastumisega ja maaelust taandumisega on me keelest kadumas paljud ilusad sõnad. Õigemini ei ole neil pealekasvava põlvkonna jaoks enam tähendust. Luuletaja Lehte Hainsalu, kes on kaunis eesti keeles luuletusi kirjutanud juba üle kuuekümne aasta, rääkis, et paljud lapsed ei tea enam, mida tähendab sõna kaev – vesi tuleb kraanist.

Mu oma kümneaastatagune kogemus on, kuidas Lihula kultuurimaja ees seletasin 20aastasele viisakale intelligentsele noormehele, mis on vokk.

Mõtlemise keel kaob ja suhtlemise keel tuleb asemele. Mulle tundub, et mõtlemine on keele-eelne. Linn on kiire ja kiirus omakorda nõuab kohtlemist. Kohtlemiseks piisab suhtlemiskeelest. Kui aga kaob oskus mõtteid keelde tõlkida, mis kõik siis kaob…

Ma pole proovinud kandideerida tööle panka, mis paneb seina sisse raha. Üks, kes proovis, rääkis, et kõigepealt tuleb teha videointervjuu. Arvuti esitab küsimuse ja kandideerija vastab. Küsija küsib ja vastaja peab vastama inglise keeles.

Suurema osa oma elust Kanadas elav professor Rein Taagepera ütleb: „Keegi ei kärata peale, et „Speak English!” või „Govorite po-russki”, vaid võõras keel tuleb naeratades sisse.”

Stooritelling (ingl storytelling) tähendab eesti keeles lugude jutustamist. Meie keel on tõesti tellingutes ja ehitab ennast ise. Keele säilimine sõltub tellingute tugevusest ja meie mõtlemisvõimest.

Liigeldi-loogeldi, kiira-käära, sikk-sakk, suri-muri, kiki-miki… sink sale proo. Kuidas seda ütelda suhtlemiskeeles?