Esietenduse publik võttis Peep Maasiku lavastuse „Ma armastasin sakslast” Olustvere mõisa küünis ülisoojalt vastu. Tegemist on armastuse looga ajal, mil maailm muutub. Lavastuse üks mõtteid, mis jõudis, oli ehk, et maailm muutub kogu aeg. Armastus põrkub vastu veel kehtivaid vana maailma reegleid, uus ei ole veel valmis…

See „Ma armastasin sakslast” algab sellega, et Oskar (Franz Malmsten) naeratab. Naeratab nii, nagu naeratavad võitjad. Ja kõik läheb teisiti.

Tõtt öelda mõtlesin veel enne etendust, mängisin mõttega, et sakslasesse armumine on tänaseks ju normaalsus ja dramaturgilise konflikti tekitamiseks peaks praegu rääkima hoopis loo „ma armastasin venelast”. Aga seda mõttekäiku pole kandnud ei A. H. Tammsaare, ei dramatiseeringu autor Elmo Nüganen ega ka lavastaja Peep Maasik. „Ma armastasin venelast” oleks ilmselt üks sootuks teine lugu ja näidend. Seal ei oleks midagi pistmist seisusliku ebavõrdsusega, mis „Ma armastasin sakslast” loos tugevalt kohal on. Venelase armastamise loos oleks ehk selle asemel teemaks armastus agressorriigi kodaniku vastu ja võimendatud hoopis suurriiklik geneetiline šovinism. Pärast etenduse nägemist olin veendunud, et Tammsaare lugu ületab rahvusliku kuuluvuse piirid.

Ma armastasin parunessi

Maapoiss saadetakse linnaülikooli õppima. Paruni lapselaps arvab, et peaks ise raha teenima ja hakkab koduõpetajaks. See on „Ma armastasin sakslast” etteantud olukord. Situatsioon muutunud maailmas, kus kaks erinevast keskkonnast noort üldse kokku saada võivad.

Ja nende kahe kohtumised tekitavad vaatajate peades küsimusi. Näiteks: kuidas vahet teha armumisel ja armastusel. Millal ühepoolsest tundest saab vastastikune? Ja see mõte ka, vähemasti minus, et vastamata armastus enamasti jääb enam meelde kui vastatud armastus. See jääb piinama, küsimus, mida ma valesti tegin? Kuidas oleks pidanud käituma, et kõik oleks olnud teisiti? Muidugi on need ehk vana paruni eas eestlase mõtted. Ja tegelikult on selles räägitud-näidatud suure armastuse loos sees see täna uskumatuna näiv tõde, et armastajad isegi ei suudelnud kordagi. Nad jalutasid, nagu minugi põlvkonna omad omal ajal.

Koolitatud puud

Olustvere mõisa suur küün selle armastuse loo mängupaigana toob paratamatult meelde me rahva paljuräägitud 700aastase orjapõlve, selle, kuidas meid mõisates peksti ja peksti ja lõpuks rahvaks peksti. Ilmselt on see lavastaja Peep Maasiku soov mängida seda lugu just sellises keskkonnas, mitte Olustvere mõisas, mis ju teemade ja intiimsuse poolest tundub esimesel pilgul sobivam olevat. Aga suur ruum annab armastusloole oma suurema mõttemõõtme.

Peep Maasik on ka lavastuse kunstnik. Üks kujunduselement on noored puud, mis kasvavad pottides. Koolitatud puud? Koolitatud armastajad? Kas armastust saab õppida?

On mõned stseenid, kus näitlejad oma mõtteid puudele räägivad, mitte inimestele… Siiski ei ole looduse hoidmise teema siin nii rõhutatud, et tooks sisse mõtte praegusest ajast ja uuest noorest põlvkonnast, kelle deklareeritud loodushoid valitseva keskealise põlvkonna omast palju erineb, aga silma see siiski jäi.

Armastus – valede allee

Mul on ikka see teadmine olnud, et armastus on igasuguste riiklike formatsioonide ülene. Armastus ei küsi diktaatoritest ega sõdadest. Jah, muidugi on igal ajal reeglid ja igal ajal ei hooli armastus nendest. Nii ka selles loos.

Esialgu, kui lugu algab, on mul üsna raske harjuda sellega, kui lihtsalt Saara Piusi Erica ja Franz Malmsteni Oskar oma tunnetest räägivad. Ootasin vist suuri emotsioone ja üleelamist, aga dialoog ja monoloogid antakse edasi üsna argiselt. Sinna juurde kuulub muidugi eelmise sajandi algusele omane viisakas kõnepruuk, mis magedaks minna ei lase. Parunessi verega Erika heidab viisakust Oskarile isegi ette. Üldse on selle lavastuse põhjal tunne, et sakslannad – või äkki naised üldse – tahaksid meestes näha reeglite unustamist ja häbitutki intsiatiivi.

Mõte läks sellele, et uus näitlejate põlvkond mängib nii, nagu mängivad Franz Malmsten ja Saara Pius. Väiksemate väliste tunnusteta. Mängib, nagu teeks filmi või seriaali, kus kaamera kõik pisivirvendused kinni püüab. Mingi eriline loomulikkuse taotlus ehk selles mängulaadis. Kui esimese hooga mõtled, et see on ehk pinnapealsus, saad loo kulgedes, kui mängu tuleb teine põlvkond, vana Parun (Lauri Saatpalu), et see on ja sellega rõhutataksegi põlvkondade erinevust. See erinevus mõjub vaadates täpsena.

Franz Malmsteni Oskar meenutas aastatetagust Juhan Viidingu mängitud Hamletit. Meeles on, kuida Viiding, Shakespeare n-ö püha värssteksti esitas lihtsalt, nii, nagu oleks tegu argipäevaste rütmistatud köögijuttudega. Ometi see mõjus ja ei võtnud ära mõtete suurust. Ja kui veel enne teda oli meelesmängitud Ants Eskola Hamlet, siis oli erinevus mäekõrgune. Nüüd tean, et ei üks ega teine olnud vale, hoopis kandis oma aja tavasid ja harjumusi. Ja nii Saara Pius kui Franz Malmsten on nii head näitlejad, et on ilmselt suutelised mängima, kui vaja ja on hea näitejuht, ka mõnes teises võtmes.

Vanad on noorte taustsüsteem

Igatahes hakkas noorte armastajate suhtlemine mu jaoks mõjuma just Lauri Saatpalu mängitud, võib öelda ka, et klassikaliselt hästi mängitud vana paruni taustal. Muutuv aeg, kus erinevad ellusuhtumised ja erinev arusaamine vabadusest koos eksiseerivad ja teineteist mõjutavad, mõjus.

Mu jaoks oli vägev näiteks see, et lapselaps Erical oli eesti keelt rääkides aktsent, ta nägi rääkides ja sõnu otsides vaeva, aga vanal parunil polnud seda raasugi. Samas ei mõelnud noored armastajad seisusevastasest abielust. Vana parun aga käis selle välja üsna loogiliselt ja muide ka tänapäevaselt. „Ajad ja olud on vahepeal muutunud, aga see, et mina olen parun ja et minu lapselaps on otseteed minu verest, seda ei saa ju mingisugused ajad või olud muuta.” Parun küsib Oskarilt otse, mida ta saab tema lapselapsele pakkuda peale suure armastuse, ja selgitab asju nii, et Oskar peab vastama: mitte midagi. Ja seepeale ütleb Parun: „Kui te tõesti minu lapselast armastate, siis unustage, et ta on paruness, ja loobuge temast. Leppige palja armastusega. Igatahes mina teen kõik, mis minu võimuses, et seda abielu ära hoida.”

Alles palju hiljem, kui selle armastuse loo traagika on jõudnud Erica noorelt surmani, saab Oskar teada, et parun on lapselapsel tegelikult lubanud temaga abielluda. Erika kirjutab Oskarile: „Vanaisa vaikis ja ütles lõpuks: „Laps, ma luban sul minna, kui sa minu loast kellelegi ei räägi, ka sellele, kelle juurde sa lähed.“ Ma andsin pühaliku tõotuse ja lahkusin kodust lõõritades, kohver käes.” Ma selle „kohver käes” siia sellepärast rõhutusega kirjutan, et see stseen, kuidas Erika tuleb Oskariga kohtuma, kohver käes, teil kaduma ei läheks.

Oskari valu peegeldus enam noormehe ilmetes kui sõnades. Franz Malmsten tunnistab lavastuse lõpus Parunile, et oli valmis Erica eest oma elu andma. Ja Parun ütleb: „Võib-olla oleksite pidanud mulle seda siis paremini ütlema. Siis oleks ta ehk praegu elanud.”

Veel üks tsitaat tollest lavastuse ajast, mis kõlab kokku meie praeguse ajaga ja taas ütleb seda vana Parun: „See’p see ongi tänapäeval, et pole enam midagi kindlat, kõik on juhuslik …”

Mingi see teadmine kinnitus seda lavastust vaadates, et armastus elab ka siis kui ta traagiliselt lõppeb. Vast nii, et päris armastus viib elu edasi, või nagu paruniverega Erika seda ütles, ma tahan areneda.

Ilmus Maalehes. Pildistas Kevin Kohjus