Näitleja ja lavastaja Katrin Pärna elu on täis paradokse. Temast sai näitleja, sest ta vihkas Tartut – linna, kus on nüüd üle kahekümne aasta elanud ja vägevalt loonud. Pärn ütleb, et tõelise teatriarmastuse avastas ta alles siis, kui oli valmis teatrist loobuma. Ja oma isast tunneb ta praegu rohkem puudust kui lapsena.

Me jutuajamise jooksul üllatab vana tuttav Katrin mind üha uute elu- ja mõttepööretega. Näiteks kui tihedast töögraafikust kuuldes küsin, kas ta autot juhib, saan vastuseks, et jah, 20 aastat, aga kohe ka tõdemuse, et ehk ei tahagi ta enam saada kirjanikuks nagu kooliajal, vaid hoopis rallisõitjaks. Suured autod teda ei paelu, pigem kiired.

Katrin muidugi naerab selle jutu taustaks.

Sa oled Tallinna tüdruk ja nüüd Tartule hoopis truuks jäänud. Ma kujutan ette, et vabakutselisel näitlejal oleks Tallinnas hoopis rohkem mänguruumi.

Jah, ma olen absoluutselt Tallinna tüdruk, Tallinnas sündinud ja kasvanud. Ma olen ilmselt Tartusse pidama jäänud sellepärast, et siin saab rahulikumalt oma asja ajada. Tallinnas tundus olelusvõitlus suurem.

Ma ei taha end kuskil tõestada, et olemas olla. Tahan lihtsalt rahulikult teha asju, mis mulle meeldivad. Kuigi viimasel ajal ma tunnen, et Tartu hakkab kuidagi ahistama. Tahaks mere äärde.

Miks siis ometi Tartu?

No on lugu, mida mul meeldib rääkida – minu väike eluiroonia –, miks minust näitleja sai. Selle põhjus oli, et ma vihkasin Tartut.

Kui ma keskkooli lõpetasin, siis… Ma olin selline palju lugenud, tark ja ninatark tüdruk, kujutasin endale ette pigem akadeemilist karjääri tulevikus. Mu mõte oli minna õppima arheoloogiat. Arvan, et mitte üldse teaduse enda pärast, vaid mind paelus mõte, et käin üksipäini mööda maailma, otsin aardeid ja olen Indiana Jones. Tahtsin saada Indiana Jonesiks. Tegelikult samal ajal ka kirjanikuks.

Aga mõte Tartusse tulemisest oli niivõrd ebameeldiv, et ma lihtsalt ei saanud tulla siia ülikooli.

Huvitav küll, millest see?

Ma palun vabandust, et nimetan nimesid, aga see oli mu jaoks nii-öelda Matti Miliuse ja Aleksander Mülleri (Tartu boheemluse kunagised reljeefsed tunnusnäod, esimene neist oli tuntud kui kunstikoguja, teine muusik, näitleja ja kirjanik – M.M.) linn. Ma olin veits snoob, minu stiil ei olnud nii-öelda märsilohistajad. Ja tol hetkel ma Tartus muud ei näinud.

Ma lasen sul oma lugu kohe edasi rääkida, aga siin pean enda sisse tooma, ma olen Tartus sündinud…

…minu ema ka.

Mülleri Sassi ja Miliusega viis elu mind üsna tihedalt kokku. No nemad muidugi ei kuulunud tüüpiliste märsilohistajate hulka…

Ega need olidki hoopis suvalised üksikud episoodid. Mul oli Tartus armas sugulane, kellel ma külas käisin, ja sattusin ka Illegaardi (Tartu kultuuriinimeste kõrts – M.M.), kus oli siis alati purupurjus emb-kumb. Nii nad said tol ajal minu jaoks selle linna märgiks.

Äge, ma olen ju ka kasvanud neid tundes ja neis hoopis muid kvaliteete nähes. Uskunud, et just see õhkkond on minust teinud selle Mikomäe, kes ma olen.

Jaa, ka mul on mitu armast sõpra, kes nii mõtlevad ja neist väga lugu peavad. Ja neil on kindlasti õigus. Aga see oli see pilt, mis mulle tol ajal Tartust avaldus.

Ja meie sinuga oleme ju pikki aastaid oma juhuslikel kohtumistel hästi läbi saanud. Seda snobismi ei näe mina kuskil.

Eks see ole järelikult elu jooksul ära kadunud.

Mis koolis sa Tallinnas käisid?

Nõmme gümnaasiumis. Ma olin selline keeruline kuju. Arvan tagantjärele, et eks ma pidanud ennast teistest paremaks. Aga – see oli selles mõttes imeliku käänuga, et mulle tundus, et see, mis mind paremaks teeb, on, et ma tunnen rohkem kui teised inimesed. Valu. Mitte et mulle on rohkem antud või lubatud, vaid vastupidi.

Hakkasin Hermann Hesset lugema, kui olin 12aastane. Viieteistkümnendaks eluaastaks olin läbi lugenud kõik, mis temalt eesti keeles oli ilmunud.

Minu suured kangelased ja eeskujud kirjandusest olid imelikud vanad üksikud mehed. No mida on 13aastasel tüdrukul samastuda paganama Harry Halleriga „Stepihundist”? Absurd! Aga mulle tundus, et ma olen samasugune. Maailmas üksiklane. Kuigi see ei olnud füüsiliselt kunagi nii. Mind on eluaeg ümbritsenud väga palju tähelepanu. Häid sõpru ja armastavaid inimesi ka.

Nojah, minu ellu tuli Hesse „Stepihunt” siis, kui olin ehk mõni aasta vanem, aga ajaliselt ikka olin sinust ees.

Minul juhtus nii, et Hesse oli kõige ees, sinna tulid otsa igasugused eksistentsialistid ja muu selline kraam. Kui me keskoolis pidime lugema Remarque´i, siis see tundus mulle nii primitiivne, nagu loeksin kriminulli, mis pole kunagi olnud minu žanr.

Kui ma olin 25–26, lugesin „Stepihunti” uuesti ja siis see tundus mulle täielik joga. Selline maneerlik ja ilulev, liiga palju suuri sõnu. Samal ajal lugesin uuesti ka Remarque´i ja see oli hoopis väga heaks läinud vahepeal. Võin teda lugeda siiamaani iga kell ja ta ei ole mulle kunagi enam vastu hakanud.

Sellised huvitavad hüpped. Olin ise ka maneerlik teismelisena. Sellepärast, et pidin justkui olema kogu aeg keegi teine. Mitte see, kes ma päriselt olen. Selleks, et üleüldse põhjendada oma eksistentsi. Sest seda, kes ma päriselt olin, ma ei näidanud kellelegi. Ei julgenud. Selle teemaga ma ilmselt tegelen siiani.

Ma ei lase sul edasi rääkida, sestpean küsima: kas see, et sa oled Eino Baskini tütar, sind ka kuidagi vaevas?

Ei teagi. Mind narriti vahel küll, aga pigem sellepärast, et mul isa ei olnud. Seda ma mingil määral elasin üle, aga ka mitte väga. Mäletan, et tol ajal tundus: emast on mulle küll. (Katrini ema on näitleja ja nüüdne poliitik Malle Pärn. – M.M.)

Oli mingeid sosinaid ja lõpuks, kui teada sain, kes isa on, tuli see minuni mingi ringiga. Kui ma siis ema käest küsisin, kas sellega on nii, siis ta ütles jah, ja umbes sinna see kõik jäi. Ma, jah, ei mäleta – mis ei tähenda muidugi midagi –, et mul oleks olnud väga vaevusi ühes või teises suunas. Mul… jah. Praegu ma tunnen küll isast puudust, rohkem kui lapsena.

(Pikk paus.)

Pärast pikki aastaid sain isaga tuttavaks ja sõbraks ja kui ta ära suri, siis ma elasin seda ikka väga üle. See omakorda tõi mu teadvusesse selle, et ei peagi asjadest üle saama. Kuskil ei ole seda kohustust, et sa pead üle saama millestki, kellegi surmast, mingist kaotusest, mingist halvast asjast. Ei pea. Sa võid lihtsalt õppida elama sellega.

Jah, see on sinuga kaasas. Ma tean seda…

Kuidagi Baskini surm tõi selle tõsiselt mu teadvusesse. Tundus nii raske sellega leppida ja ma sain aru, et ma ei peagi. Mul ei ole selleks mingit kohustust.

Vaat siis nüüd, kuhu me jõudsime. Tegelikult jäi sul ütlemata, kuidas just Tartu sinust näitleja tegi?

Aa, õige jah. Kuna ma Tartut ei sallinud, siis ma läksin kõrgkooli Tallinnas. Ja kooli, kuhu teised mul soovitasid minna. Mul oli vene keele õpetaja ja klassijuhataja Maritsa, kellega me olime koolis sõbrad ja oleme siiani…

…jälle pean sind katkestama. Kas see õpetaja on Maritsa Lens? Rapla tüdruk, paar aastat ehk minust noorem. Tundsin teda kunagi ja me sobisime ka, ma arvan.

Just. Ta on Raplast. Tema nokkis mu üles kuskil 9. klassis, on olnud mu sõber ja kooliajal kindlasti ka kaitseingel.

Ta, ma tean, vedas oma õpilasi kirjandusõhtutele, näitustele ja teatrisse.

Siiamaani veab. Tal oli kunagi ka teatriklass, kust on näiteks Juhan Ulfsak. Ta on see inimene, kes õpetab kõik noored luuletusi lugema. Mina sattusin ta huviorbiiti ka selle pärast, et oskasin hästi luuletusi lugeda, isegi vene keeles. Isegi, kui ma aru ei saa.

Mul on funktsionaalne keeletaju, ma küll ei räägi vene keelt, aga kui võtan venekeelse luuletuse ja eestikeelse tõlke, siis ma saan aru, kas on hea tõlge või ei ole. See on võib-olla ka, arvan, Maritsalt. Aga tema lihtsalt kuulis, kuidas ma lugesin klassis Pasternaki luuletust, ja tuli küsima, kas ma ma ei tahaks minna luulekonkursile. Hakkasin käima ja võitsin ära kah. Tema oli ka see, kes mulle keskkooli lõpus ütles: mine lavakasse, mis sa lolli mängid. Läksingi. Sain sisse.

Siis?

Siis kolm aastat hiljem tegime Ingo Normetiga Tartus Vanemuises diplomilavastusi, tegime proove ja ma hoopis armusin sellesse linna. Jõlkusin Toomemäel, oli ilus sügis, päike paistis. Käisin palju ka Vanemuise lavastusi vaatamas, mulle metsikult meeldis see teater siis. See trupp. Ja kui Ain Mäeots mulle neljandal kursusel pakkumise tegi, siis ma ütlesin kohe, et loomulikult, absoluutselt jah.

Seitse aastat hiljem ma tulin Vanemuisest ära, aga Tartust ma, näe, siiski pole ära kolinud. Kuigi ma mängin selle mõttega kogu aeg.

Ikka mängid?

Jah, aga praegu mul on lapsed, kes käivad siin koolis, neil on sõbrad, muusikakoolid ja trennid, imelised õpetajad muusikakoolis. Momendil ma ei lähe kuskile.

Palju sul lapsi on?

Kaks ja siis on selline koer, näe, Ungari vizsla. Ütle tere. (Ei saa aru, kas Katrin ütleb seda koerale või mulle – M.M.) Ta on muidu üleni punane, aga nüüd täiesti halliks läinud, kolmeteistaastane. Lapsed on 14 ja 11. Kihvtid tüübid mõlemad, ilusad ja andekad poisid. Väga ägedad tüübid. Minu lemmikud. Koer ka.

Kuhu sa nad paned, kui sul teatris tööd on?

Vaata, mina erinevalt oma emast ei ole üksikema. Saladus on seal. Minu lastel on statsionaarne ja hea isa.

Jah, kuna sa oled võimukas naine, siis mees allub sulle ka?

Ei tea midagi, ta on suur, laiaõlgne mees. Temaga ei tasu väga hüppama hakata. Ja mina ei ole pooltki nii võimukas, kui sa arvad.

Ma olen laste käest küsinud – neil ei ole seda tunnet, et ma olen kogu aeg ära. Kuigi ma töötan väga palju, olen kuidagi suutnud jätta mulje, et olen kohal. See ongi vist tunde küsimus, seal on see trikk. Kui see välja arvata, et mul on pisut labiilne iseloom, arvan, et olen täitsa okei ema. Selline kohusetundlik ja range ka.

Mida see labiilne tähendab?

Stabiilse vastand. Ma võin olla pisut ettearvamatu.

Ettearvamatult rõõmus ja naerusuine oled küll iga kord, kui kohtume. Kuidas sa kurb oled?

Ma mäletan korda, kui käisin isal külas juba päris hilisel ajal ja ta istus, dressipüksid jalas, oli vana ja väsinud mees. Ma polnud teda mõnda aega näinud ka. Vaatasin, et ta on jupi vanemaks ja viletsamaks jäänud. Aga siis järgmine kord, kui kohtusime, oli ta oma läikivas ülikonnas. Sakala majas oli pidu ja tema säras, laulis, tantsis.

Selle geeni ma olen võib-olla temalt pärinud. Mul kipub olema nii, et kui ma olen maas, siis ma ei näita ennast. Ehk et kurb olen ma peamiselt üksi. Aga kurbus on minu sõber ka. Ma olen temaga eluaeg elanud.

Näitleja, jajah inimese, peamine omadus, mis teda väärtustab, on tundlikkus, kaastundlikkus. Kui seda kõike teeseldakse, siis see pole päris.

On üks asi, mille pärast ma olen lavakunstikooli peale päris pahane olnud. Ega ma siiamaani tea, et sellega oleks midagi ette võetud ja kas sellega saab midagi ette võtta…

Noor inimene võetakse sinna kooli ja esimene ots tegeldakse kogu aeg sellega, et maha kraapida kõik kaitsekihid, et jõuda tuumani, tundlikkuseni. Aga kuidas ennast uuesti üles ehitada, seda keegi ei õpeta. Kui siis juhtub nii, et oled natuke tundlikum kui keskmine inimene, siis sealt tuleb päris palju probleeme.

Arvan, et see on ka põhjus, miks osa näitlejaid läheb katki. Ma olen seda omal nahal tundnud. Ma armastan enda kohta öelda, et mul ei ole nahka. Olen väga sitke ja väga kannatlik, aga nahka ei ole mul üldse. Ja ma olen aastate jooksul endaga palju tööd teinud, et seda nahka natukenegi kasvatada – või õigem oleks öelda, tekitada endale tervislikke mehhanisme enda tervendamiseks, ülesehitamiseks.

Oled mõelnud ka, et läheks teatrist üldse minema?

Kui Vanemuisest lahkusin, siis mõtlesin, et ma ei tea, mis must saab. Kõik küsisid, kas ma lähen kuskile teise teatrisse või kuhu. Ma vastasin, et lihtsalt siit ära. Ja siis mõtlesin, et võib-olla minu näitlejakarjäär lõpeb siinkohal ära. Võib-olla ma ei saa vabakutselisena hakkama. Ma ei oska ennast müüa või pakkuda. Ja mul on selline viga, et ma ei saa nii-öelda teatud punktist allapoole kummardada. Ma ei kavatse allahindlust teha ei endale ega neile töödele, mida ma teen.

Aga see ei hirmutanud mind. tundus, et kui pean uue ameti õppima, siis on nii. Mul on piisavalt andeid ja huvisid, saan hakkama küll.

Olid siis kui vana?

Kolmkümmend saamas. Aga siis tuli Ivar Põllu ja ma olin kümme aastat kogu naha ja karvadega Tartu Uue teatri laval. Ja siis hakkasin juba lavastama ja…

Paradoksaalne, et armastuse teatri vastu ja ka usalduse iseenda kui näitleja vastu leidsingi tegelikult alles siis, kui ma oma peas olin valmis sellest maailmast loobuma.

Õnneks ei ole ma pidanud midagi tegema, mis mulle ei meeldi või mille pärast oleks piinlik või paha. Midagi väga veidrat pole pakutud ka.

Ütlesid, et sulle meeldib üksi olla. Kuidas?

Ma oma tundlikkust maha keerata või ennast välja lülitada ei oska. Mul on lapsest saadik olnud selline asi, et näen ja kuulen umbes 358 kraadi. Õnneks vanemaks saades see natukene halveneb. Aga kui üritan kodus kirjatööd teha, siis ma kuulen kogu aeg kõike: koer tahab seda, lapsed seda… Lõpuks jätan oma asjad kõrvale ja teen kõik teistele ja siis olen ise hästi pahane, et ma nii teen.

Targemaks saades olen hakanud kirjatööks minema kusagile mujale. Või kirjutan kohvikutes, sest melu, mis mind otse ei kõneta, mind ei puuduta ega sega. See pigem inspireerib. Vaikust ma ei vaja, aga ma vajan üksi olemiseks seda, et ümberringi ei oleks kedagi, kes must midagi tahab.

Sa ütlesid mulle hiljuti pärast „Eriku ja Anna” etendust Elvas Lendteatris, et sealsel väikesel laval on argipsühholoogilist mängu mängida palju keerulisem kui suurel laval veiderdada.

Jah, aus mäng on ikka raskem kui lihtsalt veiderdada, lolli mängida.

Miks üldse Elva ja väike harrastusteater äkki?

Elva Margus ehk Margus Möll kõikide Marguste maailmast tegi mulle mõned aastad tagasi ettepaneku, et tuleksin ja lavastaksin nendega suvelavastuse. (2021. aastal tuli Lendteatris välja suvelavastus „Kuningal on külm” – M.M.) Läksin nats pika hambaga, et ma ei tea, harrastajad, vana hea snobism lõi kuidagi välja. Aga ikkagi olin valmis katsetama. Ja seal oli hoopis nii tohutult kihvt.

See punt inimesi, kes on selles teatris või tegutseb teatri ümber, on nii tohutult inspireeriv kamp. Nad on nii ägedad, et kui esietenduse peol üks näitleja ütles, et ära meid kunagi maha jäta, ütlesin ma, et ma võin vist isegi lubada, et ei jäta. Ja olengi tagasi läinud kogu aeg. Ja nüüd hakkame koreograaf Janek Savolaisega taas seal suvelavastust tegema.

Olen kuulnud, Shakepeare´i „Suveöö unenägu”, aga ei saa saru, mis lavastajaid huvitab selle näidendi juures.

Ma ka ei tea. Aga ma olen tähele pannud lavastades, et kui asi ikka väga raske ei ole, siis see mind korralikult käima ei tõmba. Ma muudkui loen seda ja seni veel ei tea, mis võlu sellel näidendil on, aga ma kavatsen selle teada saada ja äkki siis teistele ka näidata.

Mängima hakkavad harrastajad?

Jajah. Asjad juhtuvad ka proosalistel põhjustel. Ühel hetkel oli kulkalt n-ö proffide jaoks raha küsimise tähtaeg möödas ja siis mõtlesin, et ah, las olla nii. Ja ma olen ammu sellest aru saanud, et misasja, need pole mingid harrastajad, nad on sama profid nagu…

Ma tahan öelda, et tean mitmeid profinäitlejaid, kellega on oluliselt kehvem töötada kui nendega. Nad on andekad ja inspireerivad, ma ei tunne nendega töötades üldse, et peaksin kuidagi nii-öelda aeglasemalt ja selgemini rääkima. Ma ei näe väga palju vahet. Pealegi, ükskõik, mis puudujääk produktsioonis võib ka olla või tulla, selle teeb tasa, et ma olen inimeste keskel, kes mulle meeldivad.

Ma armastan seda mentaliteeti, et kõik on võimalik. Lähed Elvasse, räägid Margusega ja ta ei ütle mitte ühegi asja kohta, et ei, seda ei saa. Ma ei näe mõtet, miks teha midagi, kui sa ei armasta seda sajaga. Ja ma võin endale lubada seda, et teen asju, mis mulle meeldivad. Töötada inimestega, kes mulle meeldivad.

Mul on õnne olnud, et kohad, kus ma olen töötanud, on kubisenud sellest energiast, millest räägin. Ka Tartu Uues teatris alguses, kui midagi polnud, tundus ometi, et kõik on võimalik. Inimesed arutasid, kuidas me seda saavutame, mitte kas saavutame. Ja siis lähed mõnda suurde riigiteatrisse, kellel on ometi nii palju võimalusi, raha ja ressurssi… Väga kiiresti öeldakse seal, et ei, seda me ei saa ja toda me ei saa. Et ega me ei ole mingi projektiteater, et saaksime selliseid asju teha. Huvitav.

Kui palju sa nende nii-öelda harrastajatega oled näitejuht?

Olen päris palju vist. Mingites olukordades olen kindlasti väga nüansitäpne. Täpselt see pilk, see pööre, see rõhk – ära tee teisiti, muidu see mõte või pilt ei tule välja… Ja ma armastan detaile, eriti sellised, mida ainult mõni publikust märkab. Ja mulle meeldib analüüsida ja urgitseda. Ning kui mu ees on inimesed, kes mind inspireerivad, siis see masin läheb tööle, muidu ei pruugi.

Ma olen ka selline ettenäitaja tüüp. Olen kuulnud, et see olla ka isast.

Eraldi:

„Erik ja Anna”, puhas vanakooli teater

Katrin Pärn

Kui Lendteatri juht Aire Pajur kutsus mind „Erikus ja Annas” koos Helgur Rosentaliga mängima, siis see koht, Elva väike ja intiimne lava, tundus mulle selle tüki jaoks just õige. Ja seal majas olla on tore, sest seal on rahu ja vaikus ja armas pererahvas.

Jaaguga (lavastaja Jaak Allikuga – M.M.) me pole varem kokku puutunud. Ma seda Jaagule rääkisin ka – arvasin, et ma ei meeldi talle näitleja ega lavastajana, ehmusin, et kuidas ta nüüd tuleb ja teeb tüki minuga. Aga selgus, et meil mõlemal olid oma eelarvamused teise suhtes ja tegelikkus oli hoopis muu. Nii et meil oli hoopis üle mõistuse tore prooviperiood.

Kohtasin ka vaatajat, kes ütles saali poolt seda, mida mina tunnen, kui ma laval olen – et küll on tore istuda saalis ja kuulata-vaadata lugu, mis kulgeb ilma igasuguse kärtsu, mürtsu ja efektideta. Videot ei ole ja laserid ei sähvi. Lihtsalt puhas vanakooli teater. Selline päris. Saab naerda ja nutta ja laval päris tundeid vaadata.

Katrin Pärn

Sündinud 20. mail 1977 Tallinnas.

Lõpetas 1996. aastal Tallinna Nõmme gümnaasiumi ja 2000. aastal Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikooli, kus 2008. aastal omandas magistrikraadi. On end etenduskunstide alal täiendanud Berliini kunstiülikoolis.

Aastail 2000–2007 Vanemuise näitleja ja lavastaja.

2007. aastast vabakutseline näitleja ja lavastaja. Muu hulgas mänginud Tartu Uue teatri ja Lendteatri tükkides ning teleseriaalides ja filmides.

Lavastusi koos koreograaf Janek Savolaineniga

„Meister ja Margarita„ (2015 Vanemuises).

„Naksitrallid„ (2017 Vanemuises).

„Seitse venda ehk Uurali kajakas” (2018 ERMi teatris).

„Klaabu” (2019 Vanemuises).

„Teravmeelne Hidalgo don Quijote La Manchast” (2019 Vanemuises).

„Kuningal on külm” (2021 Lendteatris).

„Naksitrallid 2: rotid ründavad” (2022 Vanemuises).

„Nukitsamees” ( 2023 Lendteatris).

„Kunksmoor ja kapten Trumm” (2023 Vanemuises).

„Luikede järved” (2023 Lendteatris).

Ilmus Maalehes. Pildistas Argo Ingver.