Neile, kes tahaksid, et vabariigi presidendi sünnipäevavastuvõtu kontsert oleks nagu naabrimehe saunapidu „sünnipäevalaps, sa võta veel üks naps”…

Papist majad, mis kerkisid vabariigi aastapäeva kontserdi lavastuses ooperiteatri suurele lavale, viisid mu mõtte me riigis aastatega ülesehitatud Potjomkini külale. Seda siia kirja pannes sain aru, et küllap paljudele ei ütle see mitte midagi. Tuleb seletada, et 18. sajandi vürstist kindral Potjomkin lasi keisrinna Katariina II Venemaa ringsõidu tarvis ehitada teede äärde papist külasid. Makette, et keisrinnal jääks mulje, kui tihedalt on maa asustatud ja kui hea on Venemaal elada.

Kas keegi mäletab veel, kuidas protestiti Estonia teatri vastu ehitatud Solarise keskuse vastu? Ehitati protestist hoolimata. Mina mäletan, kuidas kasutati lobajuttu, et kerkib kultuuritempel. Ka seda räägiti, et las arhitektuuriliselt kole maja kesklinnas teenib enda ehitamise tasa, siis teenib natuke kasumit ka ja siis lammutatakse maha. Et teha korralik.

Väikesed kastid linnaservas

Sealtsamast pappkastide sajust Estonia lavataevast jooksis mõte ka Peeter Tooma lauldud ja Ameerikas sündinud protestilaulu juurde „Väiksed kastid linnaserval”. See laul räägib eelmise sajandi kuuekümnendate Ameerikast. Seal on papist külad tehtud „tiki-taki”. Ka ülikoolides käinud inimesed on „tiki-taki”, lapsed tehakse „tiki-taki” ja elu ongi „tiki-taki”. „Orav rattas kiirustab,” laulis Peeter Tooma Nõukogude Eestis. Pete Seeger laulis seda Ameerikas, kus „tiki-taki” tähendas ühetaolisust.

Läks pisut aega mööda, oli aasta 1969 ja seesama Peeter Tooma laulis „Viimse reliikvia” filmis Paul-Eerik Rummo sõnadele kirjutatud laulu „Põgene, vaba laps”. Tuletan esimest salmi sellest meelde: „Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last,/ üht vaba last,/ kes midagi pole kuulnud heast/ ei heast, ei kurjast/ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust,/ kuid püüdjail on vaja just vaba last./”.

Päev enne vabariigi 99. sünnipäeva vilksas ajakirjanduses uudis, et vabariigi valitsus kiitis kuusikute raievanuse langetamise heaks. Keskkonnaminister Marko Pomerants kommenteeris otsust nii: „Julgen väita, et tegu on võit-võit olukorraga. Kuusikuid saab raiuda, kui nende puidul on väärtus, ja teisalt saame jätta järgnevatele põlvedele elurikkuse eesmärkidel säilitatavat kasvavat salu- ja laanemetsa.” Tiki-taki.

Ma siin isegi ei sea kahtluse alla otsust. Kellegi jaoks ta on õige nagunii. See aga, milline on olnud ja on hetkel me riigi rahva vastuseis sellele, taolistele otsustele, on enneolematu. Rahvas häälekalt justkui hoiab oma metsa ja see justkui ei loe tuhkagi. Oma sellist käitumist ja otsust nii seletada ei osata, et see kohale jõuaks. Ma näen siin viga selles, et ministeeriumites ja noh, igal pool on hordides PR-inimesi. Nad teavad ehk, mis on kommunikatsioon, aga ei pruugi teada, mis tähendab inimese meel ja hing.  Ülo Vooglaid räägib aastakümneid kompetentsuse printsiibist.  Tiki-taki. Kahjuks.

Akadeemik Hans Trass suri hiljuti. Just samal ajal suri keegi maailmakuulsus ja see sai meie portaalides suurt tähelepanu. Professor Trass oli loodusekaitsja ja bioloog.

Vaata oma maad

Mäletan, kuidas mu agronoomist isa imestas, kuidas on võimalik, et Eesti riigis lubatakse viljakandvale maale ühetaolisi papist külasid ehitada. Ma suuri protestimisi selle vastu ei mäleta. See isa ahastus ja rõhutus haritud viljakandva maa raiskamise pärast on ja jääb meelde. Ülivõimsate põllumajandusmasinate vastu, mis maad raiskavad, ei protesti enam keegi. Harvesteride vastu küll. Minu lapsena istutatud mets veel igatahes raieküps ei ole, ei seaduse järgi, ei muidu. Sellega läheb aega. Mõtlen tegelikult, et õnneks.

Siiri Sisaski aastapäevakontserdil lauldud laulu tekst ei jõudnud läbi televiisori arusaadavalt minuni. Süüdi ei olnud lavalaest kukkuvad kastid. Tagantjärele tark olles: laulu sõnumi oleks aidanud kohale jõuda subtiitrid. Uku Masingu tekstile mõeldes oleks nende kasutamine õigustatud olnud ka ilma seekordse helipraagita. Aga noh – tiki-taki, rahvusringhääling. Ja olen siin irooniline, märgates, kuidas maksumaksja raha eest Eurovisioonile laulu otsides ja otsimist „Eesti lauluks” nimetades hoopis hoolikamad ollakse, hoopis pühendunumad. Uku Masing kirjutas läinud sajandi kolmekümnendatel: „Vaata oma maad, sina käpetu sugu,/ veereb häda küll põsil, uuristab paled,/ ikka aga sa sõnad: Sest pole lugu/ väga kaunid on lääne võluvad valed./”

Valdur Mikita pealkirjastas eelmise nädala ajalehes oma tundliku mõistusele kutsumise loo: „Läänemeresoomlase viimane karje”.

Rapla maavanem Tõnis Blank kõneles oma tõenäoliselt viimasel vabariigi aastapäeva maavanema vastuvõtul piiridel olemisest ja ristteedest. Tõtt öelda see isegi vabastas pisut muutuste painest ja hirmust, et kõik liigub paratamatult allamäge. Vastuvõtt toimus muide kunagises kommunistlike partorgide koolimajas. See ehitati siis, kui Stalin elas. Seekord juhatati kutsutud saali mööda kitsaid tagatreppide keerdkäike. Teades stalinistliku arhitektuuri suurejoonelisust, kontrollisin, kuhu viib uhke paraadtrepp, ja sattusin kööki. Kehtnas on ammu edukas ametikool, kus õpitakse ka restoranide kokaks.

Kunagises suures koolisaalis oli lava valgustamas neli prožektorit. Kaks, ma usun, Stalini-ajast ja kaks pidulikuks puhuks kusagilt laenatut. Pidupäevakontsert ka jäi lahjaks, mõeldes, kes kõik just Rapla maakonnast oleksid võinud seda maavanema viimast vastuvõttu ja Eesti 99. sünnipäeva austada.

Maakonna tippauhinna „Rapla redeli” sai põllumees, Kehtna Mõisa OÜ juhatuse esimees Märt Riisenberg. Vähesed teavad, et 2017. aasta Raplamaa kultuuripärli sai veebruari algul helilooja Pärt Uusberg, samal tunnustusõhtul „Raplamaa rikkus” sai elutööpreemia Ülo Vooglaid.

Tontide turu retseptid

Haldusreform Raplamaal kaotab ära Raikküla valla ja Kaiu valla, mõlemad  liituvad Rapla vallaga. See tähendab seda, et elame varsti Siiri Sisaskiga ühes vallas. Tema Kuimetsa taga metsas ja mina Pakamäe naabruses asuvas Raela külas. Ülo Vooglaiuga, näe, ühte valda ei saa, Kohila jääb vallana alles. Küll võib juhtuda, et riik meid sundühendamise käsuga kirjastaja Sirje Endrega ühte patta paneb, kohustades juurukaid ühinema mitte Kohila, vaid Raplaga. Miks mul on tunne, et kui juba lõhkumiseks läks, siis oleks võinud käsukorras teha ühe suure Raplamaa ja korras. Ei oleks hilisemaid sebimisi ja sekeldamisi ja raha raiskamist. See teooria, et kui tervet ei jõua, siis tee pool, siin ei toimi. 100-aastane riik ei tohi olla alaealine.

Rapla maavanema vastuvõtt oli tuntavalt korraldamisraha puuduse märkidega, aga seda uhkem oli me maakonna kvaliteedimärki tajuda presidendi ballil: Riho Sibul Purkust pärit, Mick Pedaja Kehtnast, Pärt Uusberg Raplast…

Ja Siiri Sisask laulmas Lipal kasvanud ja õppinud Uku Masingu luuletust. Otsisin sellegi teksti üles. Masing ise seda ei pealkirjasta, Siiri küll: „Kuristi kohal”. Kurist= kuristik. Luuletus on pärit Masingu „Roheliste radade raamatust”, kus luuletused 1926-1934. See raamat alustab kirjastuse Ilmamaa kuueköitelist Uku Masingu luuletuste koguteost. Esimene köide ilmus 2000. aastal. Lauldud luuletuse leiate 37. leheküljelt. Selles on muu hulgas read: „Kuidas need abitud rohtu otsivad hommikul õhtul,/ tontide turudelt ostvad nende retseptide järgi,/…/”.

Luuletused me veebiväljaannete uudiskünnist enamasti ei ületa, saati siis Masingu omad. Andrus Elbing teeb seda: „Mo fänn, mo söber, mo vend!/ Lihtsalt nii kuradi valus on elada,/…/. Ta on Beebilõust ja on vangis. Küsimus on, kui paljud sedasama vabaduses tunnevad? Ehk pole ka ülearune mõelda, mis põhjusel?