Tõtt öelda ei üllatanud mind looduskaitse seltsi kokkutulekul Vana-Vigala lauluväljakul mitte see, millest avalikul esinemisel rääkis erametsaliidu juhatuse esimees Ando Eelmaa, vaid see tigedus, mis selle jutu ühe ja valdava osa kuulajatest tagasi peegeldus.
Ando Eelmaa jututeema oli formuleeritud nõnda: „Metsamajandajate ja looduskaitsjate ühisosa võimalikkusest tänases Eestis”. Muu hulgas ütles Eelmaa, et nafta asemel hakatakse kogu maailmas juba lähitulevikus kõike tegema puidust. Ütles, et täna majandatakse Eesti metsi paremini kui kunagi varem ja, pakkudes numbrilisi võrdlusi, et Eestis on kasvavat metsa rohkem kui oli nõukogude ajal. Ütles veel, et tuleb liikuda lokaalselt looduskaitselt looduse totaalse kaitsmise juurde. Saan sellest erinevusest aru nii, et kui me loodust kaitseme vaid seadusega kehtestatud kaitsealadel, siis sellest ei piisa, vaid kaitsta tuleb – kasutades suuri sõnu, aga muud moodi pole enam ju võimalik – planeedi Maa kogu ökosüsteemi.
Üks Siberis praegu põleva metsamassiivi epitsentris olev mees kirjeldas pilti, kuidas üsna lahja ja põlengust räsitud karu tule eest inimeste juurde abi otsima põgenes.
Ma tean tänu armsale Ene Rämmeldile, kuidas Pariisi linna inimesed kuumalainet taluvad, aga ma ei tea mitte midagi sellest, kuidas elavad kuumalaine küüsis teised elukad peale linnadesse elama asunud inimeste. Kuidas elavad prantsuse vihmaussid?
Mõtlesin, miks mind kummitab see ütlemine – karud saavad aru. Kustkohast see minusse on saanud ja mida see tähendab? Ma ei ole veel looduses karuga kohtunud. Google andis teadmise, et „Karud saavad aru” on Ellen Niidu 1971. aastal ilmunud lasteluulekogu pealkiri. Seal sees ka luuletus, kus Kati ilma karuta on justkui ilma aruta.
Inimestega olen ma oma pika elu jooksul üsna sagedasti kohtunud ja paljudega ka kokku saanud. Aga ma ei saa aru, kuidas loodust enda jaoks tingimusteta armastavad inimesed saavad olla kurjad nagu kurja tegijad. Ma küll tahaksin, kui aastaid antakse, kanda puidust tehtud särki ja aluspesu. Kui nafta- ja plastmassiaeg lõpeb.