Arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula on Eesti Teatriliidu ja Eesti Arhitektuurimuuseumiga koostöös saanud valmis tähelepanuväärse koguteose „Eesti teatrimajad. Kaskedega küünidest tänapäevase teatriarhitektuurini”.

Vastse raamatu autor tsiteerib Peter Brooki, kes on öelnud, et teater kujutab endast kahte ruumi, kahe sissepääsuga. Üks on publiku uks, teine näitlejate oma. „Seal on kaks maailma. Pimedas istuvad inimesed kiikavad teise maailma. See on illusioon. Selleks nad teatrisse tulevadki.” Karin Hallas-Murula ütleb, et tema kirjutab selles raamatus, kuidas arhitektid neid maailmu eri aegadel ruumiliselt ja vaimselt ühendada on püüdnud.

Alguses olid amfiteatrid

„Antiikne amfiteater on jäänud tänini demokraatliku teatri ja mitte ainult teatri, vaid ka parlamendi ning suurte konverentsisaalide ruumilise ülesehituse aluseks,” ütleb Karin Hallas-Murula mahuka raamatu esimeses peatükis. Antiiksed amfiteatrid mahutasid 10 000–17 000 vaatajat.

Täna tekitab Eestis skandaali Kinoteatri telesaate keelamine, aga 1812. aastal, nagu uuest teatriraamatust lugeda saab, keelati Tartus teatritegemine üldse ära. Põhjuseks see, et tekkisid üliõpilasrahutused. Keeld kehtis 55 aastat. Taas võis Tartus teatrit teha ja näha 1867. aastal.

Teater algab puhvetist

Mulle meenub, et olen ise kirjutanud sellest, et inimesed, publik ei lähe sageli vaatama mitte konkreetset lavastust või näitlejaid, vaid läheb Draamatearisse, Estoniasse, Ugalasse või Endlasse. Et see pole hea. Karin Hallas-Murula kirjutab: „Teatri ehitamine on alati suursündmus, mis algab hoone koha valikust linnas.” Autor lisab paradoksi, et teatrimaja on materiaalne ja kinnistub oma aega, näitekunst on pidevas arengus ja käib ajaga kaasas.

Rääkides teatrikultuurist, mis praegu ei puuduta seda, mis tehakse lavadel või tänastes black boxides, siis eks teatrimajad ehitati uhked ikka sellepärast, et inimesed saaksid, argipäevariided piduriiete vastu välja vahetada. Et oleks selline koht. Siin muidugi ei saa ma kirjutamata jätta moe muutusest. Samas, kui ma 59 aastat tagasi hakkasin teatrites ja kontsertidel käima pea igal õhtul, siis mul ilmselt ei olnud selleks, et minna, eraldi kingi ja ülikonda. Veel vähem aega, et ennast sättida. Ja minusuguseid oli veel. See tarkus küll – küllap sain selle lavakoolist – oli kaasas algusest peale, et teatrisse minnes jäta kalossid garderoobi. Nõnda et lisaks puhvetile algab teater ka garderoobist. Kui publikule mõelda, vähemasti.

Ühe ootamatu, aga täpse võrdluse teatrimajade olemusest toob Karin Hallas-Murula kirjutades: „Ükski ametnik ei nimeta oma bürood koduks, aga teatrimaja nimetatakse koduks tihti. Nagu perepildid koduseinal või riiulitel, on teatrikoridori seintel näitlejate pildid – väike, kuid tähendusväärne seik. Ministeeriumi koridorides ametnike pilte ei ole.”

Saksa teatrimajad

Võtan nüüd raamatu põhjalikust teatrimajade ülevaatest välja kaks, mida raamatust sõltumata olen pidanud ja pean Eesti ilusamateks teatrimajadeks. Need on tänane Eesti Draamateater ja Vanemuise teatri väike maja. Raamatust selgub, et mõlemad on 20. sajandi alguses ehitatud Saksa teatrid.

Saksa teatrite ehitamisel oli kindlasti kultuurilisele eesmärgile lisaks ideoloogiline, raske öelda, aga ehk oli see järjekord isegi vastupidine. Tänane Eesti Draamateater sai valmis 1910. aastal, viis aastat tagasi oli olnud massiline mõisate põletamine. Teater valmis südalinnas. Samas oli arhitektuurikonkursi tingimuste osas nõue kasutada teatri fassaadidel kohalikku looduskivi. „Tallinna paas oli kergesti kättesaadav ja odav,” kirjutatakse raamatus. Teatri mahutavus oli 600 inimest ja pidi olema 2 rõdu. Konkurss kujunes sajandi alguse arhitektuurivõistluste suurimaks, kokku esitati 61 projekti Soomest, Austriast, Saksamaalt, Peterburist ja Riiast. I preemia said arhitektid Aleksei Bubõr ja Nikolai Vassiljev Peterburist. Nende võidutöö nimi oli „Eine vierblättrieges Kleebatt”(neljaleheline ristikhein). Karin Hallas-Murula kirjutab, et võistlustööde hulgas oli peajagu teistest üle Helsingist tulnud töö, mis omistatakse arhitekt Saarinenile, aga see oli liiga suur ja nii kalli hoone ehitamine ei olnud Eestis võimalik.

Tartu Saksa Teater, tänane Vanemuise väike maja avati 19. oktoobril 1918. Arhitektuurikonkursi tähtaeg oli 1.veebruar 1909. Võitjateks said Berliini arhitektid. Ehituse alustamine venis. Tartu linnaarhitekt sai ülesande teha võiduprojekti silmas pidades uus, mõnevõrra väiksema mahuga projekt. Väikese Vanemuise maja stiili ütleb autor neobidermeierik. „Neobidermeier oli loomult kammerlik stiil ning sobis niisugusena Tartu väikelinna teatrile suurepäraselt.” Lisaks muule kiideti ajakirjanduses selle teatri akustikat ja öeldi, et saalis on kõik soovitavad eeldused kunstilise naudingu saamiseks. „Headust suurendab veelgi asjaolu, et saalis pole ühtki kohta, kus lavapilt mõjule ei pääseks,” kirjutavad kaasaegsed.

Mahukas pildimaterjal

Raamatu „ Eesti teatrimajad” on kujundanud Andres Tali. Muidugi on esindusraamatu kujunemisel tähtsus ka raamatu mahul, aga kunstnik Andres Tali näitab taas oma meistriklassi. See, kuidas ta on suutnud eksponeerida mahukat pildi- ja projektimaterjali, on vaatamisväärne. Pakub naudingut. Lisaks veel ka valitud kirja suurus ja šrift, mis teevad lugemise mugavaks. Kõik on tehtud äärmiselt vaataja- ja lugejasõbralikult.

Me leiame sellest lisaks eelnimetatutele raamatust teatrimajade lood Narvast, Valgast, Pärnust, Viljandisi ja Kuressaarest, väga põhjalikult on käsitletud Estonia teatrimajaga seonduv. Juttu on sellest, kuidas teatreid ümber on ehitatud. Eraldi on peatükk 1980. aastate ehitamata jäänud teatritest – Estoniast Tõnismäel ja Vanalinnastuudiost vanalinnas. Teatriehitusest uues Eestis, kus vanadesse majadesse tekivad uued teatrisaalid ja -ruumid – Von Krahl, Tartu Uus teater,Theatrum, Kanuti Gildi saal, NO99. Juttu on ka Vaba Lava saalidest Tallinnas ja Narvas. Raamat lõpeb sellega, mis praegu pooleli – Linnateatri kvartal, mis valmimas, ja taas kord Estonia.

Raamatu lõpus on väike leksikon, kus seletatud teatriarhitektuuri ja lavatehnika terminid.

Eraldi:

Eesti teatrisaalide kohtade arv

Estonia – teatrisaal 800 kohta.

Vanemuine – suure maja saal 676 kohta, väikese maja saal 440 kohta.

Eesti Draamateater – suur saal 426 kohta, väike saal 146 kohta.

Viljandi Ugala – suur saal 540 kohta, väike saal 155 kohta

Pärnu Endla – suur saal 573 kohta, küün 120 kohta

Rakvere teater – suur saal 411 kohta, väike saal 108 kohta.

(„Väljavõte raamatust Eesti teatrimajad”)

Ilmus Maalehes. Raamat on soodsama hinnaga müügil Teatriliidus, Tallinnas Uuel tänaval.