Suvi (Inventuur) 2013/3
Klassika ja kooliteatris õppivad ja mängivad noored on väärtus, mis elamusele ja ühiskonnas elamisele laiema aluse paneb kui üks või kümme hetke.
Juhendajad, igavesti kõnelev draamaklassika ja noorte elus energiate põimumine annavad elusale elule lisavõimalusi. Ja siin ei ole kõige tähtsam, et noored tegijad enda elukutseks teatri seaks.
Vastupidiselt me eestikeelses kultuuriruumis aastaid esipilti tiritud teemadele, mis noortele (mulle tundub, et kuidagi vägisi) külge kleebitud ‒ kooli- ja koduvägivallast, narkomaaniast ja alkoholisõltuvusest, seksuaalsest lodevusest, valis Vanalinna hariduskoleegiumi viimane teatrilend lõpulavastuseks William Shakespeare näidendi „Palju kära ei millestki“.
Samasuguse arukuse rea peal on ka Rapla Riinimanda teatri keskkoolipoisid, kes mängivad (tunnustused Jõgeva ja Saaremaa kooliteatrite festivalilt) Mart Kivastiku näidendit „Teener“.
Üks paljudest põhjustest, miks just need kaks Eestimaal populaarsest kooliteatrist esile tõsta, on peale aruka mängumaterjalivaliku ka see, et just Vanalinna hariduskolleegium ja Rapla on viimasel kümnendil me suurde teatripilti silmapaistvaid näitlejaisiksusi ja lavastajaidki märgatavalt juurde andnud.
Kindlasti tekib selle loo mõnel lugejal soov vaimukas olla ja öelda, et Kivastikku ja Shakespeare ühele pulgale panna ei saa. Tõsi on, et ega meist keegi kunagi teada ei saa, kas Mart Kivastiku näidendeid ka 500 aasta pärast mängitakse ja kas selline teatritegemine ja vaatamine siis üldse alles on, aga mul on tunne, et nii Kivastik kui Shakespeare on ühest puust tehtud igatahes. Mingi igavene on nende mõlema kirjutamises sees ja mul on tunne, et selle tunnevad proovides ja mängides ära ka noored.
Vähe kära
Tõsi on, et väärtushinnangute kujunemine ja vastuvõtmine just noores eas sõltub sellest, kes nende juurde juhatab. Kuidas ja miks, on peenem teema. Rapla koolipoisse juhib ja on ka tüki lavastaja Valter Uusberg, Vanalinna kolleegiumi lapsi õpetab ja lavastab Lembit Peterson.
Lembit Petersoni kursusekaaslane Peeter Volkonski on öelnud, et tõlked vananevad. Et Shakespeare´i senised tõlked on kirjanduslikud ja pole lavalised. „Need ei ole lavalised ja teine asi on loomulikult see, et keel on muutunud,” ütleb Volkonski. “Nelikümmend aastat on möödas. Ikka tuleb tõlkida. See puudutab eriti näitemänge, aga ka tõlkeid üleüldse. Tõlke vanuseks loetakse 30 aastat…“ Ma olin siis ja siin Peetriga väga nõus, et keel, mis kõlab teatrilavalt, peab elus olema ja seks teda ikka uuendama peab.
Vanalinna kooli noored mängisid „Palju kära ei millestki“ aga Georg Meri tõlkes ja see oli omaette väärtus. Keel jäi kõrva kinni. Just keele ilu hakkas peas mängima. Ja jälle ma usun, et see juhtus nii ka noorte inimestega, kes neid sõnu ütlesid, ja just sellepärast, et see argikeelest erines.
See erinevus oli sedapuhku rikkus, niisama kui see, et Lembit Peterson Shakespeare´i, mulle tundub, väga ei kärpinud, vaid noortel ja nende pisut vanematel kolleegidel ses töös kogu teksti lasi ette mängida.
Vastupidiselt sellele oli Valter Uusberg Kivastiku näidendit lühemaks kärpinud. Põhjus proosaline, nimelt näeb kooliteatrite festivali kord ette, et näidatav ei tohi olla pikem kui tund. Ja lavastajana tegi Valter Uuseberg Kivastiku hella looga ka väikese vallatuse, lisas ühe sõnatu tegelase. Kavalehel on selle tiitliks tehnik. Etenduse lõpus saab raadioparandajast hoopiski ämblikmees… Kes Kivastiku näidendit ei mäleta, siis ses on üks tähtsamaid asju meeste eri suhtumine väikesesse ämblikku, kellega saab sünnipäeva pidada ja kes võib sõber olla…
Ma tahan öelda, et kooliteatri puhul, ja see kahjuks hakkab suures teatripildis kaduma, on lavastaja ka ettemõtlev õpetaja ja eeskuju. Valter Uusberg ja Lembit Peterson seda on, ilmselt ka elus. Nõudlikkus ja samas tolerants on lavastaja omadused, mis tähtsad teiste seas kunstilise elamuse saavutamiseks mis tahes vanuste laval, lava taga, ees või ümber olijatele. Muu hulgas iseloomustab nii Lembit Petersoni kui Valter Uusbergi eriline ja omanäoline analüüsivõime.
Palju villa
Valter Uusberg ütleb oma praegusi teatritegijaid iseloomustades, et harva juhtub, kui Raplas on kolm noort poissi, kes ühel ajal tahavad ja on valmis tõsiselt teatriga kokku puutuma. Siinkohal tahan rõhutada, et kõik need kolm on tähelepanu väärt ja seda ka saanud oma muudes tegemistes, olgu siis kõigi musikaalsus või tuleval aastal keskkooli lõpetava Erik Robert Otsa reaalainete õpingud.
Poisid mängivad endast vanemaid ja saavad sellega hakkama. Küsisin vürsti mängivalt Ursel Tilkalt pärast etendust, kas ta on oma rolli loomiseks Jüri Järvetilt šnitti võtnud. Olin kuulnud nimelt Urseli suust Järvetile iseloomulikke intonatsioone. Sain vastuseks, et ei, ta hoopis püüdis imiteerida Aarne Üksküla. No muidugi, saan siis aru ‒ Üksküla tegi Järvetit ja Tilk Üksküla ja tekkiski üle aegade side.
Lembit Petersonil on mängus kaks koosseisu ja ta kutsus noortega kaasa mängima ka mõned oma näitlejad. See võimalus ilmselt inspireeris nii noori kui Jaak Johansoni ja Helvin Kaljulat (Raplamaalt pärit mees muide). Inspiratsioon on sünergia ennekõike ja seda oli Katariina kiriku mängupaigas selgelt tunda.
Ma ei hakka siin rääkima Petersoni noortest ükshaaval, aga nad olid lõpulaulu esitades ikka väga koosmeelsed, erinevatest kõnnakutest ja omanäolisusest rääkimata.
Naljakas on seda öelda, aga nii Rapla kui Vanalinna kooli noored on teatrit tehes saanud inimeseks saamise lisavõimaluse. Siin on paslik korrata ka Ülo Vooglaiu tarkust, et kui ühiskonna alused muutuvad mänguliseks, hakkavad tõsised inimesed teatrit tegema ja teised samasugused tulevad seda vaatama.