Margus Mikomägi
ARS Projektiruumis saab veel kaks päeva (Maaleht ilmub 26. oktoobril) vaadata Kaido Ole maalide näitust „K&O“. See on sõna otses mõttes kujutava kunsti näitus. Uutel maalidel kujutab kunstnik väikest ja suurt iseennast ette situatsioonides, millest ta ei saa rääkida ja mida keegi ei saa maalida siis, kui on juba seal, kust tagasi ei tulda.
Näituse temaatika puudutab elu, vananemist ja surma. Kuigi Kaido Ole seekordset loomingulist puhangut kannab surma teema, ei muutu ta kusagil morbiidseks. Kõik on eluterve! Jutustavate maalide põhitooniks on vaimukus.
Mu jaoks on väljas olevad maalid teatraalsed. Koos tegutsema on pandud väga väike ja väga suur inimene. Filosoofiliselt mõeldes annab kunstnik seekord mõista, et need inimeses pesitsevad väike ja suur tegutsevad koos. Eluajal see väikese ja suure ühendamine inimesel alati ei õnnestu, aga ka Kaido selle näituse pärast surma fantaasiamaalidel ei saa väike ja suur üheks. Samas ei tegutse nad ka teineteisele vastu. Hoopis nii on, et maalil, kus K&O on igaviku jõel, aitab väiksem suurt edasi. Jah, mitte vastupidi. Kas suur sureb enne kui väike? Siinkohal mõtlesin määratlusele eksistentsialism, vaatasin üle isegi selle mõiste definitsioone, aga ei saanud tuge. Eksistentsialism minu jaoks kirjeldab maailma ja mõtlemist inimese tegude kaudu. Kaido Ole maalib seekord enda kahe mina tegusid.
Niisiis eksistentsialim või miski muu, kunstnik Kaido Ole on vajalikuks pidanud kirjutada näituseruumi seinale sellise mõttekäigu: „Oma maalidel olen tihti ma ise, nii ka nüüd. Miks? Kuna olen iseendaga pidevalt koos, ma ei lahku endast hetkekski. Kui ma üldse kedagi tunnen, siis eelkõige iseennast. Tean absoluutselt kõiki oma uhkeid, vähem uhkeid ja ka kõige piinlikumaid hetki, mõtteid ja soove. Teistest teame ju ainult üksikuid fragmente, killukesi, ja nende killukeste põhjal teeme tihti väga üheseid järeldusi või julgeid üldistusi, mis tihti ei päde. Kipun neid ka ise teiste kohta tegema. Väheste kildude vahel sünnivadki seosed lihtsalt, peaaegu iseenesest. Kui aga teada kellestki või millestki juba väga paljut, siis mustrit, mis seda kaleidoskoopi tervikuks liidaks, nii lihtsalt enam ei teki. See just ongi hea ja huvitav.“
Lõpp ja lõpetatus
Kaido Ole ütles avalikus vestluses Eero Epnerile ja saalitäiele kuulajatele, vabandades lolli paralleeli pärast, et looming on tema jaoks püstol ja temaatika on nagu padrunid seal sees. „Mida ma surmast tean, enne surma ei tea midagi. Kui ma juba surnud olen, siis on juba hilja midagi teha. See on nii, et kas sa teed nüüd, teadmata midagi, või ei tee üldse.”
Eero Epner küsis, et kui sa ei tea surmast midagi, sa ei käinud korraks ära seal, kus ei käida, siis millest sa lähtusid? Kaido vastas, et ta on näinud ja tundnud lähedaste inimeste lahkumist. „Sa oled veel siinpool ust, aga kui keegi läheb jäädavalt, see on asja tuum. Kummastav tunne. Aga absoluutne pakaa, kui teised jäävad sinnapoole, on midagi erilist.” Kaido kasutab väljendit ääri-veeri plaanide pidamine. „Ma olen lõpu fänn. Tööde lõpetamine on minu jaoks ka väga oluline. Oleksin kohutavalt pettunud, kui ma ei suudaks tööd lõpetada. Arvan, et see oleks kõige hullem karistus, kui kõik see kunst oleks selline, et ta ei saaks kunagi valmis.” Elus on surm lõpp-punkt.
Kaido filosofeerib teemal, kas maal tuli hästi välja või tuli paremini välja, ja küsib: „Kas elu tuli hästi välja?” Ja kokkuvõtteks tõdeb kunstnik, et päevad ei ole vennad. „Inimene võib teha nii parimaid kui halvemaid töid ka oma parimatel hetkedel. Inimlikkuse ja professionaalsusega käib kaasas see, et sa pole masin.”
Eero Epner küsib, kas see näitus on narratiiv, fantaasia tuleviku läbimängimine? Muu hulgas räägib Kaido vastuseks ka sellest, kuidas lapsed panevad ennast mängu sisse. Kuidas kolmeaastasel poisil on mänguekskavaator ja kui ta sellega mängib, siis ta on selles ekskavaatorijuhi kabiinis reaalselt sees. „Samamoodi kunstnik saab panna ennast lugude sisse ja olla seal ekskavaatorijuhi kabiinis. Sa saad minna põrgusse, saad minna taevasse, saad flirtida surmaga.”
Sisu kasvatamine
„Inimeses on mingid kihid ja seda ei saa taandada nii, et kas on naljamees või traagik. On nalja kiht ja on traagiline kiht. Ma ei mõelnud (neid maale maalides) nalja teha,” ütleb Kaido Ole selle ütlemise peale, et tema töödesse on ilmunud huumor. Veidi hiljem lisab ta, et sobib tänasesse päeva, et ei ekspluateeri kedagi teist, vaid ekspluateerib iseennast. „Kõik olen mina ja isegi kui ma teen vea, saan aru, kus ma selle tegin. Olen proovinud ausam olla kui varem.”
Kaido Ole ütleb, et on tohutu vabadus olla vabakutseline, paljud asjad ei lähe talle kord, paljude suhtes on isegi kriitiline, aga ei pea õpetama, ei pea ametlikku seisukohta võtma ja saab „vaikselt omaette poriseda. Minu isiklik porin. Täpselt nii ma seda võtangi. Tore on olla porisev vanamees”. Kust tuleb Kaido loo maalimise lembus, küsib Epner ja Ole vastab, ei oska ütelda.
Lugu hakkamasaamisest
Kaido Ole räägib, et elus hakkamasaamiseks peab oskama käituda mingites olukordades. Mingil hetkel ta mõistis, et võib ka lihtsalt minna, käituda instinkti järgi. Ei pea nuputama, mida alguses on kombeks öelda. „Mäletan, et läksin Raplas bussi peale. Ja ma ei teadnud, kuidas bussi pealt maha saada. Isa siis ütles, et tuleb öelda. Küsisin, kuidas seda öeldakse. Ütle, et väljub. Kolmandas isikus. Jätsin selle meelde. Läksingi bussijuhi juurde ja ütlesin talle peenikese häälega: väljub. Buss peatus. Läksin välja ja mõtlesin: voh, näed, teadsin; isa ütles mulle ja saingi bussist välja. Kui ma poleks teadnud sõna väljub, oleksin jäänudki bussi. Kunsti juures on ka nii, et ütle oma sõnadega seda, mis on sulle oluline.”
Tõesti, Kaidol on õigus, asju tuleb öelda nii, et bussijuht aru saaks…
„Arvatakse, et surmaks ei ole ennast võimalik ette valmistada. Aga on võimalik ennast harjutada selles mõttes, et ükskõik, kas hea või halb, aga kui sa temast piisavalt palju räägid, siis ta kaotab oma teravuse. Kui sa miski ära leierdad, siis ta kaotab oma teravuse. See võib olla mingi ürgne tarkus. Kuidagi.”
Kaido Ole korrektsust ja perfektsionismi märgib selle näituse puhul ka see, et ta lasi näituse plakati teha Eesti parimal raamatugraafikul Andres Talil.
Eraldi
Danse Macabre I – VI, õli ja akrüül lõuendil, iga maal 82 x 72 cm, 2022
K & O laskuvad allmaailma II, õli ja akrüül lõuendil, 260 x 350 cm, 2023K & O loovad eikusagil eimillestki midagi, õli ja akrüül lõuendil, 260 x 350, 2023 K & O teevad Golemit, õli ja akrüül lõuendil, 360 x 300 cm, 2023K & O lähevad taevasse, õli ja akrüül lõuendil, 400 x 260 cm, 2023K & O igaviku jõel, õli ja akrüül lõuendil, 260 x 350 cm, 2023
K & O uurivad moodsat kunsti, õli ja akrüül lõuendil, 360 x 350 cm, 2023
Eraldi:
Näitusele mõeldes meenus see Juhan Viidingu luuletus
Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus
Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.
Ilmus Maalehes, pildistasid Sven Arbet ja Margus Mikomägi