Elari Lend
Kui ma 2008. aastal filmikooli katsetele läksin, ei teadnud ma, kes on Jüri Sillart. Ukse taga öeldi, et ta on väga karm mees ja vaata, et sa vastamisega hätta ei jää. See tekitas tunde, nagu oleks tegemist kurikuulsate lavaka katsetega. Kui olin sisenenud, küsis Jüri: “No mis siis sind siia toob?”. Vastasin tähtsalt, et tahan saada filmiprodutsendiks. Selle peale tekkis hetkeline vaikus ja ta ütles, et siis sa oled küll vales kohas. See ehmatas hetkeks ära, ent mõne aja pärast selgus, et olin tema nimekirjas vales kohas. Pärast komisjoni vaheaega sain uue võimaluse ja mõni päev hiljem rõõmustava teate, et olen vastu võetud.
Kuna olin kursusel kõige vanem, määras Jüri mind kursusevanemaks ‒ capo generaleks. Ennast nimetas ta meie alandlikuks teenriks või kaaskannatajaks. Esimesel semestril kuulasime tema kujunditest kubisevaid mõttekäike ja tegime näo nagu saaksime kõigest aru. Tegelikult kibelesime haarama kaameraid, et hakata oma filme tegema. Aga tema venitas ja näitas meile kaader kaadri haaval “Odessa treppe” ja rääkis, kuidas asjade taga on asju ja et vares ei kraaksu ka niisama ja et film ei ole sundus, vaid privileeg.
Aja jooksul harjusime tema slängi ja mõttemallidega. Õppisime sõnastama oma lugude “messaget” ja määrama laadi. Ja kui selle või ka eraelulis-eksistentsialistlike küsimustega kimbatusse jäime, teadsime, et võime alati minna tema kabinetti “suitsule”. Seal ta istus oma troonil, punasel nahktoolil, suitsuvinest püha aupaiste pea kohal. Ja kui sa olid talle oma segase loo ära pihtinud, tõmbas ta ühe sügava mahvi, muigas muhedalt, silitas habet ja ütles: vaata, selle asjaga on nii nagu… . Tagantjärele mõtlen, et kuidas ta sai pidevalt kohal olla!
Üks meeldejäävamaid mälestusi Jürist pärineb ajast, kui osalesime filmikoolide vahelises treeningprogrammis Dublinis. Vahetult enne tagasisõitu lahvatas Islandil vulkaan ja tekkis enneolematu tuhapilv. Pärast paaripäevast ootamist otsustasime hakata maad mööda Eesti poole liikuma. Alguses rongiga, seejärel laevas, siis rendiautodega ning lõpuks minibussis, millega meile Eestist vastu tuldi. Sõit oli tõeliselt proovile panev ja väsitav mulle kui nooremale inimesele, aga veelgi enam pensionieas professorile. Kui aga lõpuks nädal aega hiljem varahommikul Tallinnasse jõudsime, ütles ta mulle, et mine maga nüüd ennast rahulikult välja ja ära kooli pärast muretse. Hiljem kuulsin, et ta ise oli käinud duši all, pannud selga oma legendaarse nahktagi ja läinud otsejoones kooli.
Ta nägi kurja vaeva, et panna kokku uus magistri õppekava, et me ei jääks ripakile, vaid liiguks edasi. Ja just siis, kui olime jõudnud arusaamiseni, et me veel millestki aru ei saa, ning astunud incorpore magistriõppesse, jättis ta meid ootamatult omapäi.
Esialgu jätkus kõik inertsist, aga mida aeg edasi, seda suuremaks on kasvanud puudus sõbrast, kelle juurde minna arutama järgmise filmi ideed, või õpetajast, kellega arutada elu üle.
Elu läheb edasi ja tekivad uued sõbrad ja mõnedest saavad Õpetajad. Aga meisse, kes me olime Jüri lapsed, on jäänud tema vaimsust, mis on kui väike seeme, millest võib sirguda suur puu või mets, ja kus võivad valmida head viljad.
Nii põhjalik ja mõtteergas
Madis Reimund
Jüri Sillart juhendas meid kolm aastat bakalaureusekraadi õpingutel ja tal olid meiega veel suured plaanid. Neis aastates on koolielu kui elu ise, asendab seda; selle huvid täidavad horisondi, mida iga elu vajab, et väärtusi luua.
Jürka oli juba üsna vana mees, ei olnud enam nii kiire reaktsiooniga, aga kui põhjalik ja mõtteergas! Võisid alalõpmata oma muredega leida ta oma kabinetist. Siis leidus ikka ja jälle tal aega sind lohutada, et elu on küll karm, aga ebaõiglane. Poole ülikooli pealt sain aru, et kool ongi klooster. Elad siin vaikset mungaelu ja oled kaitstud. Muud argielumured on kuskil teises dimensioonis.
Ta ärgitas meid palju katsetama, proovima, üritama, eksperimenteerima. Ütles, et vabadus on raske koorem kanda. Meie algul ei uskunud, aga kui saime oma esimesed triibulised oma esimeste filmidega, siis võtsime seda tõe pähe küll. Ja tänu sellele olengi selgusel, et tudengifilm ideaalis peakski olema püüe vormistada vabadust kinematograafiliste vahenditega, ja et kogu see kool peaks olema üks tõeline vabaduse kants, vaba eelarvamustest ja hoiakutest, levitades healoomulisi ja aktiveerivaid pisikuid. Vabadus on suur asi, on loomise eeltingimus. Aga vabadus on ka vabadus patustada.
Aitäh, Sillarti Jüri, et mind kujundasid, arendasid, küpsetasid, vormisid – just selliseks nagu ma täna olen.