LUULEFESTIVAL. Betti Alverile pühendatud luulepäevad, seekordse koondnimega „Tuuletund”, peeti Jõgeval. Betti Alverile pühendatud luulepäevad Jõgeval kandsid seekord koondnimetust „Tuuletund”. „Tuuletund” liitis kaht festivali, mida seni on korraldatud eraldi – XXIX luulepäevi „Tähetund”(1.-9. klassidele) ja XVII luulepäevi „Tuulelapsed” (7.-12. klassidele).

Väiksemate lavamäng oli kantud maailmakirjanduse valmidest, suuremate oma põhines Viivi Luige luuleloomingul.

Viivi Luik saatis festivalist osalejatele oma tervituse, mille lastele edastas luulepäevade „Akadeemia” (nii nimetatakse luulepäevade žüriid. MM) pikaajaline liige, kirjanik Leelo Tungal: „Tervitan südamest kõiki luulepäevadel osalejaid ja soovin, et igal lapsel ja igal noorel inimesel, kes luuletab, oleks julgust endalt küsida, miks ta luuletab. Ja oleks julgust olla pigem tundlik lugeja kui keskpärane luuletaja. Selline julgus on austust vääriv, sest luuletatakse rohkem kui loetakse. Kuid ilma lugejata lakkab luule olemast.”

Liblikapüüdjatekultuur

Jõgeva kooliteater „Liblikapüüdja” on koos käinud varsti 32 aastat. Selle teatri asutas ja on seda tänaseni nii vaimselt kui füüsiliselt suunanud emakeele ja kirjanduse õpetaja Lianne Saage-Vahur. Esimesed luulepäevad peeti Jõgeval 1993. aastal.

Ma ei raatsinud pärast luulepävade lõppu kohe minema tormata. Istusin veel koos täiskasvanud inimestega, kellega olin veetnud kaks päeva oma elust. Kui lõpuks astuma hakkasin, kohtasin kultuurimaja saalis kahte noormeest, kes meeles eelmistest Jõgeva festivalidest. Kusjuures nii lavalt kui korralduse poolelt. Jätsime hüvasti ja nad kutsusid mind suvel Rannale. Seal toimub juba aastaid Lianne ja liblikapüüdjate korraldatav kooliteatrite suvekool. Ma ütlesin neile noormeestele, et olen näinud – ehk on õigem öelda märganud –, kuidas poistest on saanud mehed. Ja just nii see on.

Pisut enne olin seltskonnas, kus arutati, miks targad lapsed pärast põhikooli Tartu eliitkoolidesse ei torma, vaid Jõgeval edasi õpivad. Vastus oli neil üks: sest nad on „Liblikapüüdjad”

Lianne Saage juhtis mu tähelepanu festivali korraldusele ja sellele, et kõik laabu alati Põhjuseks, et korraldajad on „Liblikapüüdjad” ja neid on palju.

Festivali luuleetendused on 15 minuti pikkused. Esinejaid on üle Eesti. Ja neil on reegel: „Ole sa või Inglise kuninganna, etenduse ajal saali ei pääse.” Tänavu olid saaliustel selle reegli täitmist jälgimas pisikesed viienda klassi poisid. Nad olid näiteks kinni pidanud Lianne suur tütre. Ja kuna ta ei olnud isegi Inglise kuninganna, siis oli sissepääsu kauplemine mõttetu. Ta oli poisilt küsinud, et mis saab siis, kui ta ema (Lianne) tahab etenduse ajal saali pääseda. Poiss oli mõelnud ja öelnud, et tema saaks. „Kas tema on siis tähtsam kui Inglise kuninganna?” „Jah, muidugi,” oli poisi aus ja kindel vastus.

Eks ma seda ka seal tajusin, kui uhked olid väikesed poisid ja tüdrukud, et neil olid oma väikesed ülesanded. Teine asi ka – see, kuidas suuremad liblikapüüdjad väiksematega suhtlesid kui võrdsed võrdsetega, oli muljet avaldav.

Suhtluskultuur

Ma ei näinud kahe pika päeva jooksul ühtegi nutitelefoni süvenenud last. Nägin lühematel ja pikematel vaheaegadel omavahel aktiivselt ja huviga suhtlevaid noori inimesi.

Ilmselgelt ajast tingitud helluse hetk tabas mind, kui nägin, kuidas pisikesed ja suuremad näitlejad kallistavad oma õpetajaid, juhendajaid. Oeh…

Ja veel üks, mida me täiskasvanute ühiskond ära ei õpi: nagu ikka, on festivalidel paremaid ja kehvemaid luuleesitusi, aga siin saalitäis osalejaid ei avaldanud kordagi vahetegemise märke. Vastupidi, ka nõrgemad esitused said aplausi ja sõnumi, et te olete osa meist – täna läks teil kehvemini, homme võib see juhtuda meiega; me oleme üks. See kõik kokku oli südantsoojendav.

Peab vist seda ka rõhutama, et Lianne Saage alustab laste ja luule ja teatriga tegelemist alates sellest, kui põnn tuleb esimesse klassi ning nad kõnnivad kõrvuti kuni gümnaasiumi lõpuni. Kirjutasin ja sain aru, et viimane ei ole just kõige täpsem, Lianne suhtleb oma liblikapüüdjatest lastega edasi ka siis, kui neil on juba oma elu, pered ja tegevused. „Liblikapüüdja” vilistlasi ja Betti Alveri luulepäevadel osalenuid on Eestis ikka palju-palju rohkem kui me arvata oskame.

Minu käest küsiti, kas ma sain Jõgeval veedetud luulepäevadel rikkamaks. Vastasin, et sain lootusrikkamaks!

+eraldi

Jõgeva 18.–19. veebruaril peetud luulepäevade laureaadid

Nooremad

„Muutumised”, EKSPERIMENT, Viimsi

Juhendaja Külli Täht

„Sigalas. Moosekandid. Naised. Saladus.” Kunda ÜG kooliteater, 8/10 klass

Juhendaja Natalie Neigla

„Pirtsakas Näitsik”, Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja, 7.–9. klasside trupp

Juhendaja Lianne Saage-Vahur, koreograaf Ave Anslan.

Vanemad

„Paljudel pole sulge (aga see pole tähtis)”, AREVERK, Saarmaa

Juhendajad Uku Pokk, Matis Prostang

„Hääl(h)ing”, Tallinna 32. Keskkool

Juhendaja Toomas Lõhmuste

„Valge vaikuse laul”, Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja, 7.–9. klasside trupp

Juhendaja Lianne Saage-Vahur, koreograaf Ave Anslan

„Kõik on siin oma teha”, EKSPERIMENT, Viimsi

Juhendaja Külli Täht

Selle aasta Akadeemia koosseis: kirjanik Leelo Tungal, Eesti harrastusteatrite liidu tegevjuht Kristiina Oomer, lavastaja Gerda Kordemets, ERMi arendusdirektor Viljar Pohhomov, semiootik ja kirjanik Valdur Mikita, ajakirjanik Märt Treier, Jõgevamaa gümnaasiumi direktor Priit Põdra, ajakirjanik Margus Mikomägi

+eraldi

Maagiline luulepasun Jõgeval

Valdur Mikita

Tänapäeva keel muutub ehmatava kiirusega üha lihtsamaks, nii kõnes kui kirjas.

Keelest kaovad kõnekujundid, metafoorid ja heakõlalisus, kuna vähelugenud inimeste jaoks kipub selline keeletasand üle jõu käima.

Usun, et meid ei ohusta mitte niivõrd inglise keele pealetung, kuivõrd halva ja primitiivse argikeele rünnak, kus kõiki mõtteid püütakse väljendada paari lühikese mõmina või röhatusega.

Seda tausta arvesse võttes tuleks luulekeelt, luule lugemist ja luule kuulamist eriliselt väärtustada, kuna see kaitseb eesti keelt täieliku primitiviseerumise eest.

Siin avaneb ka Jõgeva luulepäevade tähendus: see on nagu maagiline pasun, mis peatab elevandi portselanipoes, enne kui see kõik pulbriks jõuab tallata.

Suur kummardus noortele, kes luuleetendustele hinge sisse puhusid (mõned neist olid rõõmustavalt andekad!), õpetajatele, kes neid juhendasid, ja Lianne Saage-Vahurile, kes maagilist luulepasunat sellise väega puhub, et seestunud elevant sealsamas kortsu vajub nagu Polümeeri täispuhutav mänguasi.

+eraldi

Festival, et oleks inimesi, kes oskavad rääkida muustki kui iseendast.

Märt Treier

Mind on alati vaimustanud inimesed, kes näevad oma tillukesest nabast kaugemale ja mõistavad midagi sügavamat, midagi suuremat. Jõgeva festival on kui kiirtee selliste inimeste sünniks. Püsida nädalaid ja kuid ülimalt nõudlike tekstide meelevallas, pingutada, suhestuda nendega ja anda tekstidele lõpuks isikupärane lavanägu – see kõik vormibki inimesi ja parandab lootust, et ikka veel kasvab üles neid, kes oskavad rääkida muustki kui iseendast.

Ilmus Maalehes. Pildistas Lea Pihlak.