See pilt Vanemuise teatri akendepesemisest on tehtud 2009.aastal ja on illustratiivne. Foto: Margus Mikomägi
Jaan Tooming, lavastaja
Lavastaja Jaan Tooming (67) kirjutab sellest, mida ta teeks, kui kandideeriks Vanemuise draamajuhi kohale.
Nüüd on siis jälle vaja Vanemuise teatrile draamajuhti. Mis siis ikka, küll neid leidub meie marjamaal. Vana mehena, kes ka ise kord peanäitejuht olnud, tahaksin jagada oma mõttekesi draamajuhi ülesannetest ja püüetest.
Kõigepealt peaks draamajuht nõudma kirjandusalalt, et võetaks ühendused parimate tõlkijate ja dramaturgidega, et oleks info maksimaalselt paljude maade draamakirjanduse kohta. Praegusel internetiajastul on ju võimalik olla kursis maailmas toimuvaga, teatrites toimuvaga, kuid et leida oma teatrile vajalik repertuaar, selleks peaksid olema oma tõlkijad, kes teeksid ülevaateid. Tavaliselt on ju kirjandusala töötajad ainult inglise keele oskajad, nii et enamik maid jääb vaateväljast välja.
Vanemuise siht peaks olema saada rahvusteatriks, on ju seal tants, ooper, operett ja draama. Selleks on vaja väga mitmekesist repertuaari, mis oleks esitatud kõrgel kunstilisel tasemel. Kahjuks pole praegused Vanemuise draamanäitlejad selleks võimelised. Seega oleks vaja lasta kõik lahti ja teha mõneks aastaks projektiteater, kuhu siis kutsuda parimad jõud nii näitlejate kui ka lavastajate hulgast.
Mitmenäoline repertuaar
Milline oleks mitmenäoline repertuaar? Kõigepealt: klassika modernsel tasemel. Esimeseks neljaks aastaks kõlbaks William Shakespeare’i näidendid «Hamlet» ja «Timon Ateenast». «Hamlet» võiks olla kirgliku nimitegelasega, kes viimasel hetkel peatub, «Timonis» on tähtis rahateema, mis ka praegu aktuaalne. Siis Molière’i «Misantroop» – peategelane vastamisi tühise seltskonnaga – ning lõpuks John Boynton Priestley kui 20. sajandi klassiku «Skandaalne juhtum», lugu vabadusest ja ühiskonna survest.
Nüüdisdramaturgia oleneb praegusest maailma dramaturgia seisust. Väga huvitavad on iiri ja briti naisdramaturgid: Marina Carr, Laura Wade jt. Ameerikast pole midagi võtta peale klassiku Arthur Milleri, kes elu lõpus kirjutas mõistlikke näidendeid. Peaksime ikkagi vaatama ka Ida-Euroopa maid, sest paljud probleemid on nende omadega sarnased. Ja muidugi peaksime hoidma kontakti oma maa näitekirjanikega: Andrus Kivirähk, Jaan Tätte jt.
Eesti klassikast tasuks mõelda Hugo Raudsepa loomingu lavale toomisele, näiteks «Ameerika Kristus» oleks ju väga tänapäevane. Samuti ikka dramatiseeringutele, selleks võimekaid kirjanikke värvates. Alati tasub mõelda Nikolai Baturinile ja Mats Traadile. On veel unustatud ajalooline draama: Rein Sarvesaare (õige nimega Leo Sepp, sõjaeelse Eesti minister ja majandustegelane – toim) näidend «Kaupo», mis oleks tore maiuspala rahvusteatrile.
Muidugi on oluline komöödia, kuid siin oleks vaja vaadata, et ei libastutaks magedasse naljategemisse, vaid oleks ka oma iva neis farssides ja komöödiates. Ja meie huumoritaju on ju veidi teine kui näiteks ameeriklastel.
Nii näiteks meie näeme, kuidas Tätte laulud meeldivad väga paljudele oma lihtsate sõnadega ning väga vaikse ja rahuliku esitusega – see on täielik kontrast enamiku laulude mõttetuse ja ingliskeelse röökimisega, Tätte ju annab lootust, et rahvas ei lähe veel kõige hullutavaga kaasa, mis trendikas.
Võiks taastada luule- ja laulukavad ovaalsaalis. Sadamateatris peaksid olema eelkõige eksperimendid. Praeguses Eesti teatris on väga vähe lavastajatest eksperimenteerijaid, ehk ainult Lauri Lagle Tallinnas ja Kalev Kudu Tartu Üliõpilasteatris, huvitav on ka Ervin Õunapuu.
Treeningud näitlejaarenguks
Et arendada näitlejaid, tuleks sisse viia keha- ja hääletreeningud enne proovi, et näitlejad püsiksid vormis. Ka näidendite ettelugemisi võiks teha Sadamateatris kaks korda kuus uute näidenditega: see arendaks näitlejaid kiirelt orienteeruma ning annaks tulevikuks võimaluse lühendada prooviperioode, kui näitlejad saavad oma uimasusest ja tuimusest lahti. Neid näidendeid proovitaks publiku peal, ehk mõni läheks pikemalt isegi ette lugedes, kuid nii võiks leida ka menukeid repertuaari.
Tartu peamised sihtgrupid on ülikool oma õppejõudude ja üliõpilastega, lapsed ning vanemad elanikud. Vanemuise loomenõukogus peaksid olema liikmeid kõigist neist peamistest sihtgruppidest. Muidugi, tervikuna on Tartu väga väikekodanlik linn, raske on siin publikuga tõsistest asjadest rääkida, kuid eks teater pea selleks ka vaeva nägema. Ka oleks väga vajalik tuua maalt inimesi teatrisse.
Ja lõppude lõpuks: teater peab olema ka keelevalvur. Head kõnekeelt ja kirjanduslikku keelt peaks tarvitama teater, seisma oma rahvusliku identiteedi eest, milleks on ju meie rahva oma – eesti keel. Selleks jõudu!
Teatriküljed tänab selle loo eest erilisel Postimehe kultuuritoimetuse juht Heili Sibritsat.
Pluss Jaani ja Evaldi pilt:
See on aastatagune foto, mis tehtud Tarus pele “Ärdunsoldani” esietendust. Foto: Viio Aitsam
7. aprillil esietendus Tartu Kirjanduse majas lavastus „Kalliskivi“, mille teksti koostas Jaan Tooming, kasutades Fjodor Dostojevski ja Clive Pontingu mõtteid ning folkloori. Mängis Evald Avik.
Pildil loo autor Jaan Tooming ja näitleja Evald Aavik aasta tagasi Tartus. Nende meeste koostöö sai alguse 1969. aastal ehk 44 aastat tagasi „Vanemuises“. Evald Aavik mängis Jaan Toominga esimeses lavastuses „Laseb käele suud anda“ peaosa. Foto Viio Aitsam
Lennuk ja Lumi. Foto: Margus Mikomägi
Vanemuise draamajuhi töö katkestanud Urmas Lennuk ütles Teatrikülgedele läinud aasta detsembris oma lavastusest „Tappa laulurästast“ kõneldes: „ Kui ööbik saab aru, et ta muutub masinaks kellegi käes, siis see on hirmus. See, kas sa muutud taparelvaks, ei ole isegi kõige tähtsam. Hoopis see on hirmus, kui sinu lihtsaid, ausaid ja siiraid mõtteid kasutatakse ära vankri ees, mille rattaid sa kunagi ei ole õlitada mõelnud.“
Täna on Vanemuine kuulutanud välja konkursi uue draamajuhi leidmiseks. Teater otsib andekaid inimesi, kes tunneks kultuuri- ja teatrielu, kel oleks juhtimiskogemus ja kõrgharidus ning kes koostaks visiooni teatri draamažanri arengust lähiaastatel. Tööle peaks uus draamajuht asuma võimalusel 1. augustil. Konkursi tähtaeg on 30. aprill.