Osa alljärgnevast ilmus 5.detsembril 2013 Maalehes.

 

Rein Lang võis me kultuuris keerlevate inimeste jaoks tahta valesid asju, ta võis neid asju ajada moel, mis ei meeldi, aga ta ei teinud seda pahatahtlikult, oma isiklikku kasu silmas pidades.

Rein Lang kirglikult uskus ka ministriks olles, usun, et riik on selleks, et püsiks eesti keel ja kultuur. See, et väikese riigi kultuuriministril on kindel maailmavaade, lai silmaring ja ka poliitilised kogemused, oleks eeldanud, et ta ümber koguneb ülikiiresti muutuva maailma loomeliitudes alal hoitav toetav tarkus. Läks teisiti. Miks? Imelik on seda kirjutada ühe reformierakonda kuuluva ministri kohta, aga arvan, et Langile sai saatuslikuks tänases ühiskonnas vaid marginaalselt arvestatav “liigne” idealism. See saab osaks vaid sellistele inimestele, kes nooruseses on kirglikult armastanud muusikat ja elu. Sellised inimesed enamasti ei märka ja ei hooligi sellest, et nende armastus ei ole poliitiliselt peavool ja pole masside maitse, pole moes…

 

Lang kuulub ilusse ja tarkusesse uskuvasse seltskonda ja siin ei ole tähtis vanus ega see, milline on riigikord. Täna saab talle kahjuks vaid lohutuseks öelda, et tal on õigus. Kinnituseks kas või Eesti üliõpilaste ehitusmalev, mille jõuga ehitatud betoonplatsidest on enamasti järel vaid varemed. Kui sellest malevast midagi meenutatakse, siis kindlasti mitte rajatisi, vaid ikkagi seda, mis puudutab armastuskogemusi ja kultuuri. Alles on laulud, luuletused ja sõpruskonnad, kunst…

Tänases pragmaatilises maailmas selle usuga ellu ei jää. Mine tea, ehk on seegi uus tarkus, et loomeliitude liidrid toetuse avaldamise asemel minister Langi hoopis umbusaldavad, ja pole siin kurvastada midagi. Jah, kuid kurb on selles situatsioonis siiski see, et sellel seltkonnal ei jätku tarkust, julgust või tahet mõelda, mis siis uue ministri tulemisega muutuma peaks. Seltskond loojaid ei esita ühtegi plaani ega nõudmist. Ometi peaksid nad kõik imehästi teadma, et valitsevate seaduste järgi on uus minister sestsamast erakonnast, kuhu kuulus eelmine.

 

Ideaalid ja raha

Kas tõesti ei ole me loomeliitude eliidis inimesi, kes julgeks mõelda muutumisest, kes neid muutusi tahaks ja oskaks seda ka välja öelda siis, kui elu selleks võimaluse kätte mängib? Jajah, kirjanikud, esipoetess Doris Karevat ei lasta niimoodi lahti mitte kusagilt. Tore on, et te oma kaastunde ja uinunud aated nüüd ometi üles leidsite!

Kui nii võtta, siis au avantürist Kenderile selle eest, et loomeinimesis ärkas empaatia ja südametunnistus, märkamaks, kuidas me riigis inimestega käitutakse. Mina küll olen taolist inimestest hoolimatut üle sõitmist siin Eestis aastaid näinud. Häbenen, et pole saanud aidata. Olen selle vastu ka häält tõstnud, olen karjunudki, aga see on jäänud hüüdjaks hääleks isegi omade seas.

Ma väga loodan, et see, mis juhtus Doris Karevaga, paneb me loomeliitlasi ka edaspidi ülekohut märkama. Seda loodan ka, et selle seltkonna mõte ärkab küsima, miks me riigi esipoetess üldse peab kusagil toimetuses töötama ja teiste asju toimetama, selle asemel, et oma südamega tehtud loomingust toitu saada. Imelisel moel on Doris Kareva luuletustes taas olemas see, mida saab nimetada maailmavaateks ja see on selline, mis võiks me kultuuri säilimisele ja rahva püsimisele usku, lootust ja armastust ‒ just seda, mida praegu väga vaja, lisada.

Meie nuhtlus on keskpärasus, keskpärasuse üks omadustest on soov olla tipus iga hinna eest. Sellest võiks rääkida pikalt, viidates ka Ülo Vooglaiule, kelle järgi ju üks me ühiskonna umbejooksmise põhjuseid on õpetajate keskpärasus. Ta jutt, kuidas õpetajateks võeti järelkonkurssidega õppima neid, kes muudesse koolidesse sisse ei saanud jne.

Igatahes on me haritlaskond õhuke ja need, kes veel näevad ja tunnevad, on lasknud ennast orjastada rahal. Mandumine käib paljude puhul mu meelest nõnda, et tehakse endale esimene mööndus: ma teen seda või toda vaid selleks, et ilma rahata ei ole võimalik elada. Seekord lepin ja teine kord ning kui tuleb võimalus, siis olen endine ja ei allu enam keskpära diktaadile… Siis loobutakse veel ja veel ning ükskord on juba nii mugav ja hea, et miski ülim eesmärk ei suuda omakasulikku rahu rikkuda.

Kui keskpärasus on võtnud enda hoida võimu ja vaimu, on vaja kangelast, kes augeiase tallid sõnnikust puhastaks. Minister Lang oleks võinud see mees olla, aga…

Sel esmaspäeval, kui ta riigikogus oma tagasiastumise kõne pidas, näitas me rahvusringhäälingu lipulaev saates Ringvaade habemega naist, kes esindab Austriat eeloleval Eurovisioonil. Naine ütles, et märgatav olemiseks tuleb šokeerida. Tema järel oli stuudios ansambel Kõrsikud, ent mitte uue ja kauni laulu pärast, vaid need tugevad mehed testisid praekapsast. Siis näidati Birgit Õigemeelt ja tema last. Birgit ütles, kui laps ta jõululaulu kuulata ei tahtnud ja alles siis enam ei jorisenud, kui ema vait jäi: “Võib-olla laulan liiga palju ja tal viskab kopa ette.”

Ei ole midagi uut päikese all…

 

Hinge pankrott

Eelmise aasta oktoobris esietendus Läti Rahvusteatris Elmo Nüganeni lavastatud Tammsaare Karini ja Indreku lugu “Maa ja armastus” (“Zeme un mīlestība”). Elmo Nüganen ütles pärast esietendust: “Tammsaare kirjutas hinge pankrotist, tunnete pankrotist. Tundub, et see on teema nii Eestis kui Lätis. Ja tunnete pankrot on hirmus asi.” Küsisin, milline oleks väljapääs. Elmo vastas, et head väljapääsu ta ei tea: “Lugeda väga häid raamatuid. Mitte mõelda halbu mõtteid. Mul ei ole pakkuda head väljapääsu. Küsi Dalai Laamalt, äkki ta ütleb sulle.”

Sealsamas Riia teatri öös astusid minu juurde kaks kaunist tüdrukut, kultuuriajakirjanikku, nagu hiljem selgus. Nad töötasid Läti ajakirjas, mis sarnane meie Kroonikale, ja nende jutust selgus, et Läti riik ei toeta ammu enam ühtegi kultuuriväljaannet, seal selliseid enam ei olevatki. Tüdrukud olid kadedad, et saan lavastajaga rääkida teatrist ja ei pea uurima hoopis seda, mis habemeajamisvedelikku ta kasutab või mis firma lipse eelistab.

Maailmakuulus Bulgaaria dramaturg Hristo Boitchev oli sellel suvel oma näidendi “Titanicu orkester” esietenduse eel ikka väga üllatunud, kui ütlesin, et kirjutan me jutuajamisest Eesti suurimasse päevalehte. “A teatr tože objekt etoi gazetõ?” (Kas teatergi on siis selle lehe kirjutamise objekt? – M.M.) Kui talle seepeale rääkisin, et meid, eesti keele kõnelejaid on miljon ja aastas müüakse rohkem kui miljon teatripiletit, ei suutnud ta seda uskuda: „Kultuur on teema! Ja teater!? Meil teater ei ole ammu leheteema. Kirjutatakse jalgpallist, jalgpalluritest ja turbofolgist – see on kultuur.“ Nüüd oli minu kord imestada, et mis asi on “turbofolk”. Selgus, et see on uus estraadilaine, mille tähtedest kirjutatakse ajalehes. Eriti palju kirjutatavat, kui see täht juhtub veel olema näiteks gei…

Kui sedakaudu võtta, on meil õnneks veel, mida päästa…

 

Ikkagi ummikseis

Paradoksaalne on, et Rein Lang süüdistab me elu allakäigus ajakirjandust, rumalaid ja keskpäraseid ajakirjanikke. Tema tagasiastumise päästikule vajutab me loovintelligents, kelle juttudes ma viimasel kümnel aastal kõige rohkem samasuguseid süüdistusi olen kuulnud. Nimetuks jääv muu seltskond, n-ö rahvas ei räägi sellest, nemad ostavad ja loevad Õhtulehte.

Õhtulehte loevad kõik, õpetajad, arstid ja arhitektid. Miks muidu poliitikud selle lehe veergusid nii meelsasti oma mõtete levitamiseks kasutavad. Õhtuleht tõesti loob mõjukat pilti me rahva peades ja alateadvuses. Mu vana sõber deklareeris juba aastaid tagasi, et Eestis on kahte sorti ajakirjandust ‒ Õhtuleht ja halvasti tehtud õhtulehed. On tal õigus?

Me oleme nii kaugele jõudnud ajakirjanduse toel, et kui Kaur Kender koos kaaslastega ajakirjanduslikku konservatiivsust hoidva Sirbi üldiselt pealiskaudses visioonis julgeb kuulutada, et uue toimetuse käe all saaks Sirbist leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje, nähakse selles poliitilist tellimust. Kas see, kes julgeb öelda, et ta Eesti riiki armastab, on tänapäeval vaenlane ja tuleb auklikuks kõmmutada kohe?

On uskumatu, kui paljud näiliselt tervemõistuslikud inimesed kinnitavad, kuidas nad usuvad päkapikke ja elu pärast surma, paradiisi jne, aga seda, kui keegi tahab, et oleks vaid üks erksa rahvaga Eesti riik, ei usuta. Jah, Kenderi seltskonnal on veel ühes asjas õigus ‒ sõnadele tuleb anda hingamise ruumi.

 

Vajalikud avantüürid

Poliitiliselt on kõik korras. Jälle! Sotsiaaldemokraate juhib endine veendunud keskerakondlane. Temaga ühte parteisse kuuluv Marju Lauristin ja loomeliidud ei kõssagi. See on vaid üks neist ilmingutest… Ilmselgelt olid loomeliidud Langile umbusaldust avaldades üle pika aja taas ühel meelel ja see on kiiduväärt muidugi. Minu pettumus on aga tingitud sellest, et selle ühtsuse eesmärk on olnud nii kitsas. Sisuliselt on see ju nahahoidmine ‒ las jääda nii, kuis oli, las jääda nii, kuis on?

Loomeliitude ainus soov oli, minister astugu tagasi. Mida see muudab?

Peeter Torop on Juri Lotmanile viidates öelnud: “Teatrietendus on plahvatuse laps, uus romaan on plahvatuse laps, iga andekas eneseväljendus on mingis mõttes plahvatuse laps.” Mulle tundub, et loomeliitlaste soov minister välja vahetada oli kantud soovist, et plahvatuste miiniväljal, mis kultuur võiks olla, valitseks rahu.

Täna saab keskpärasuse ja silmakirjalikkuse vastu vaid aususe ja järjekindlusega. Ajal, kui maailmavaateid vahetatakse vastavalt sellele, kes parasjagu võimul, kui haridusminister julgustab valetama kus vaja ja kui vaja, kui stagnatsiooni nimetatakse heaoluks, kui eri põlvkondade side puudub… Mida tegelikult teha?

Ma kuidagi usun sesse, et sellele rumaluse kontsentraadile, milles me oleme ja elame, saabki piiri panna vaid avantüüridega.

Siin on küll oht: kuidas teha nii, et avantürist kuulaks tarkuse häält… Kas meil on veel olemas sellist ühismeelt, mis tarkuse ära tunneb ja teda toetab? Ka targad professorid, neid ikka on, on aegajalt läinud avantüürile, kui kasutanud kirjutades väljendeid, mida nad elus ja kõnes, ehk kunagi ei kasutaks muidu. Nii on üldkasutatavaks saanud näiteks kas või väljend “demograafiline vetsupott”.

Selliste avantüüride taga on olnud soov, et mõtete sisu jõuaks kõigi inimesteni.

Kontrastina kummitab aga tänasest Eestist mõeldes hoopis see vana tarkus: kiitkem keskpärasust ja ei juhtu mitte midagi.

 

***

Reedel, kui ilmus Kenderi ainsaks jäänud Sirp, kohtusin ajaleheputka ees Langi kirglikult vihkava väikeettevõtjaga. Ta on mu vana sõber ja me eelmine päev teravalt vaidlesime kultuuri teemadel. Ostsin Sirbi ja soovitasin seda teha ka sõbral. Ta eelistas osta Bingo pileteid ja ütles, et Õhtuleht on me Rapla kultuurikeskuse kohvikus ju tasuta lugeda. Tean, et mu sõber seda lehte tegelikult tellib.

Üldiselt tekitavad kultuuri ümber järjest lahvatavad skandaalid tilk haaval me rahva üha kehvemat suhtumist sesse, mis peaks olema austust ja uhkustamist väärt. See, et saalid sellele vaatamata täis on ja raamatuid peale kirjutamise ka ostetakse, näitab, kui võimsad me oleme.

Loomeliitlased lasid ennast segada labasesse poliitilisse mängu. Seekord nad ei suutnud oma suurt võimalust me riiki pöörata ära kasutada. Nüüd on targematel kohus ära hoida suuremad kahjustused kui ühe ministri vahetus.

Üks on selge: raha kultuurile nüüd lähiajal keegi enam vähemaks võtta ei julge… aga see ei ole nii tähtis kui kunst.

On võimalik, et miski ei muutu, et too umbusaldusavaldus avab uksi noortele reformierakondlastele, broileritele ja ses skandaalis ülikiirelt maske vahetanud noorele kantslerile kes kõik ammu on oodanud, et vanemad olijad eest astuks.

Aga tegelikult on tõsi, et kultuurivallaski on uus noor jõud olemas ja tulemas. Meie asi on nendega koos mõelda, neilt õppida ja olla ise nii väärikad, et sellel seltkonnal oleks, kellelt õppida tarkust, mitte valskust. Et me ei jõuaks aega, kus traktor meile õhtul teki peale tõmbab, mugavalt.