Olen unistanud teha teatriintervjuusid ja ka lavastustest kirjutada koos andeka kunstnikuga. Agentuur tegi selle ära, kutsusdes konverentsi protokollima kunstniku Joonmeediast.

 

Raha võim teeb ebakindlaks. Mida teha?

Teatreidki sünnib meil aina juurde, riigi rahakott ei pea tempole vastu.

Linnateatri näitleja Priit Võigemast ütles Eesti Teatriagentuuri 20. sünnipäeva konverentsil, et tema tutvusringkonnas pole enam inimesi, kellel ei oleks oma osaühingut. Ta pidas silmas ilmselt oma teatrituttavaid. Neid, kes oma põhitöökohalt sellist palka saavad, et äraelamiseks kümmet (küll oma elukutsest lähtuvat) asja peavad tegema.

Moskvas on praegu sulgemisohus Teater.doc., mis 12 aastat tegutsenud ja meil vahest kõige enam võrreldav Merle Karusoo kunagi tehtud dokumentaalse teatriga. Sulgemisoht on sisuliselt vale, neilt Moskva linnavalitsus lihtsalt plaanib kesklinnas Arbati lähedal ruumid ära võtta. JOKK skeem seega. Aga teatri linnast välja ajamine on selgelt poliitiline, sest liiga aus on see, mis seal tehakse.

Ja vaat selle sulgemisohu peale kirjutas üks tuntud peavooluajalehes leiba teeniv ajakirjanik valusa ja aruka loo, et teater ei sure. Et surra võib vene kultuur. Loo lõpus oli märge: “Мнение автора может не совпадать с позицией редакции.” (Vabatõlkes, et autori seisukohad ei peegelda toimetuse omi. MM)

Hillar Sein, meie kultuuriministeeriumi teatrinõunik alustas oma konverentsiettekannet samamoodi: “Käesolevat ettekannet võib kontekstiväliselt tsiteerida ja vabalt tõlgendada. Ettekanne ei lähtu “Kultuur 2020” põhialustest, Vabariigi Valitsuse tegevuskavast või kultuuriministeeriumi arengukavast. Ettekanne võib olla kohati häiriv ning sisaldab ainult ettekandja isiklikku arvamust.”

Mina mõtlesin, et mis siis saaks, kui teatrinõunik Sein just selle eest seisaks, mida ta rääkis, et kas ta siis lastaks lahti või hoopis maha. Ta ütles: “…ma päriselt kardan, et tuleb aeg, kui me omavahel lõplikult räägime, et lavastus on projekt, proov on tootmisprotsess, publik on klient, näitleja on teenindaja ning kultuuri tarbitakse. Kultuuris elatakse, mitte ei tarbita. Inimest, kellele meeldib nädalavahetusel metsas matkamas käia, nimetame me lihtsalt loodushuviliseks, mitte looduse tarbijaks, aga see, kes käib teatris, kinos või kontserdil, on äkki kultuuritarbija.” Seda öeldes Hillar kohe tasandas öeldut, et ega siis need terminid valed ka ei ole.

 

Kes kardab ja mida?

Edvard Albee kartis (ja maailma teatrid seda ka täna mängivad) Virginia Woolfi ja Samuel Beckett ootab Godot’d.

Läinud laupäeval Tallinnas Theatrumi esietendus ei alanud kell seitse, vaid pisut hiljem, sest oodati linnapea Edgar Savisaart. Nõunik Pai oli varem kohal. Abilinnapea Kõlvart ehmatas mind vaheajal, kui seisis äkki mu selja taga. Lembit Petersoni teater oli eelnimetatutele eraldanud kõige paremad kohad saalis. Võrdluseks, et Prantsuse lütseumi direktor Lauri Leesi pidi endale ise koha otsima, me kultuuriministri juhatas pisut kehvemale platsile Jaak Johanson. Ikka see, et raha ees ja kultuur taga…

Priit Võigemast oma hüplikult ausas murekõnes küsis kuidagi nii, et kas repertuaariteater peab olema eksperimenteeriv või alalhoidlikult klassikaline. Küsis, et kuhu liigituvad Adolf Shapiro linnateatris tehtud lavastused. Priidu sõber Vaiko Eplik ühes hoopis teises kontekstis ütles muusika kastidesse lahterdamise kohta, et tegelikult on kahte sorti muusikat: hea ja halb. Mulle tundub see kõige vastuvõetavam muugi, ka teatri kohta, kui laia lauaga jagada. Muidugi on pooltoonid ja detailid. Aga kategooria “hea” hulka saab liigitada sellegi kõik, mis ei lammuta lammutamise pärast, vaid selle pärast, et edasi minna.

Theatrumis etendunud Petersoni “Joobnute” lavastus oli tegelikult ka vastus neile, kes arvavad, et kogemustega lavastaja on vana ja ei saa seetõttu midagi uut lavale tuua (vanadus või noorus pole ju peaküsimus, vaid jälle üsna rumal stereotüüp, mis välja tuuakse, kui otse ütlemiseks pole julgust). “Joobnute” autor Ivan Võropajev on öelnud, et teatri ülesanne on inimese arendamine. Teater esitab väga tähtsaid küsimusi. “Need küsimused ei ole intellektuaalset laadi, vaid pigem energeetilist laadi. Energia,“ ütleb Võropajev ja see kõik on pikemalt kirjas “Joobnute” kavalehel.

Nõunik Hillar Sein loetleb kodanikuna üles kõiksugu teatrihirme, teiste seas nõuniku oma: “Kultuuriministeeriumi teatrinõunik kardab lõpuni välja öelda, et riik ei suuda võib-olla etenduskunste sellises mahus toetada kui valdkond unistab, või veel hullem, äkki peab….isegi mõelda ei julge seda mõtet lõpuni, rääkimisest rääkimata…” No mu meelest oleks võinud välja öelda küll otse, mis see siis on. Aga ta ütleb hirmuks ja kartuseks ka selle, et ei julge tõsta piletihinda nii palju kui on üldine hinnatõus ümberringi. Teadagi miks, teatrite toetus sõltub muu hulgas publiku arvust.

Permis sai just 25-aastaseks erateater “У Моста” (eesti keeli “Silla juures”. MM), mille pilet maksab 2000 Vene rubla ehk 40 eurot. See on umbes me Linnateatri suurune teater, nad laupäeviti mängivad neli etendust järjest ‒ kell kaks, kell kuus, kell kümme ja kell kaksteist. Külalisetendustel käivad omal maal ja festivalidel üle maailma. Teatri juht, lavastaja Sergei Fedotov kiitles Kaasani televisioonile antud intervjuus, et kinkis kolmele selle teatri asutajate hulgas olnud näitlejale sünnipäevaks uue auto.

Teater teenis läinud aastal miljon eurot. Erand muidugi, aga töötab. Ja saalid on täis. Seal mingit allaandmist repertuaari valikul ei tehta. See teater on laboratoorium ja repertuaariteater ning üks kommertsedu põhjustest on näitlejate pidev töö enesega, näitlejameisterlikkusega. Publik tunneb selle ära…

 

Keda uskuda

Hillar Sein tõdes, et me kardame paratamatustest tulenevat muutumist. Teatriagentuuri tegevjuht Monika Larin oma ettekandes muu hulgas viitas, et repertuaariteatrite juhtideks saada tahtjaid ei ole meil just palju. Kuidagi nii isegi kõlas see, et me asjaomased eri seisus muutuste plaanidest ainult palju räägivad; kui oleks vaja tegutseda, siis jäävad toolid tühjaks.

Mis siis, et töö teatris tähendab pikki päevi akendeta ruumis ‒ hea teater on ikka olnud oma aja peegel. Mul on tunne, et nii nagu teater kardab täna terve maailmatäis inimesi mis tahes erialal nad ka ei töötaks ja sellest sõltumata, kui suured on nende tööruumide aknad. See on hirmutav. Samas olen üpris kindel, et suurte muutuste eel tulebki palju rääkida ja aru pidada, aga lootust on vaid siis, kui jutud on ausad.

Hea koolivend Priit, ma olen nüüd ka olude sunnil ettevõtja. Tegime endale OÜ Kollased taskud, ma isegi surma enam suurt ei karda. Aga seda, et pean raha teenimiseks labasust ülistama hakkama, kardan küll. Ei ole need kirjutajad tihti nii väga teistmoodi kui näitlejad. Ikka kunsti nimel, mis? Andres Ehin ütles juba ammu, et alateadvus on alti purjus ja mõtles, et see on edasiviiv seisund.

 

 

 

Me ei pea kartma komöödiat

2013.aaastal oli teatrite repertuaaris 496 lavastust

Neist:

Tänavatants 1

Uus tsirkus 2

Objektiteatri lavastusi 2

Operett 3 (0,60%)

Kontsertlavastus 4

Luulelavastus 5

Muusika- ja tantsulavastus 6

Nuku- ja objektilavastusi 7

Muu 9

Muusikal 13 (2,62%)

Klassikaline tants 16

Ooper 19

Tragikomöödia 21 (4,23%)

Nukulavastusi 25

Sõna, muusika, liikumine 38

Nüüdistants 41

Komöödia 76 (15,32%)

Draama 208 (41,94%)

 

Allikas: Hillar Seina ettekanne.

Lugu ilmus Maalehes.