Käisin siis eile esimest korda Vabaduse platsi ja sinna püstitatud ristikolakat kaemas. Kole kole. Kui me taoliste asjade püstitamise  üle otsutajate seltskonnal on plastmassi maitse, siis tuleb ilmselt kannatlikult oodata ja ennustada parimaid aegu. Mu käsi ei kerkinud seda koledat risti isegi pildistama. See kuidas maitsetus suudab rikkuda isegi sümboli on tähelepanuväärne.
Leidsin arvutist ühe loo mille olen kirjutanud 27.aprillil 2007.aastal. Miski pole muutunud või on?

Kirjutan neid ridu reede varahommikul. Olukord Tallinnas väljus öösel kontrolli alt. Varahommikustes kella kuuestes uudistes ütleb politsei hääletoru, et politsei on fikseerinud 99 objekti, mille suhtes on vandaalitsetud. Üks inimene on surnud. Millesse, seda ei öelda, kõlab tavatekst – asja uuritakse. On vahistatuid ja kinnipeetuid, ka politseinikud on kannatada saanud. Vene välisminister, sedagi vahendavad esimesed uudised, on öelnud, et „pühaduse rüvetamisel Tallinnas on Eestile tõsised tagajärjed“.
Öösel kogunes Tallinna linnavalitsus ja linnapea Savisaar keelas pealinnas alates tänasest kuni 2. maini alkoholi müügi täielikult.
Kell on kuus läbi kümme minutit ja raadio ütleb, et 50 minuti pärast on vabariigi valitsuse pressikonverents.
Juba kõlavad hinnangud, et politsei ei saanud hakkama. Millega?

Ilmarahvas tahab teada, omadest rääkimata
Tänahommikused lehed on vanad. Olid vanad juba siis, kui neid trükiti. Ja internetiportaalid ei räägi midagi, mis tunduks oluline. Online kanalid on aeglased füüsiliselt.
Läinud ööl kell üks heliseb mu telefon. Ärkan, helistab mu ülitundlik sõber Londonist, küsib minu käest, mis toimub. Teab sel hetkel rohkem kui mina. On hirmul, sest on ära, et võõral maal esineda ja oma maad esindada, ja ei tea, kuidas saab tagasi.
Kui ma mõni tund tagasi magama läksin, siis oli kõik kontrolli all, nii ütles arvutisse tulev uudistevoog. Ütlen seda ka sinna Londonissse ja saan vastuseks, et mu rahu on vananenud. Sõber on Inglismaal koos naisega ja ta lähedased on siin. Vaid mõtetes saan teda toetada siin.
Hommikusse tagasi – keegi vanema häälega mees ütleb raadios, et häbi valitsusele ja Riigikogule. Mitmete helistajate hääles ja väljaöeldus on mure, mis saab edasi. Jüriöö või volbriöö.
Ma ei tea miks, aga mind ei rahusta sellel äreval hommikul, et Vikerraadios on kuulajaid infotamas kaks meest TV 3 uudistest. Nad pole kehvad mehed, ei, aga kui raadios räägiks noh näiteks Sulev Valner ja Riina Eentalu, oleks kõik professionaalsem ja usaldusväärsem. Kui soovite, ka rahustavam.

Pronkssõdurit ei ole enam Tõnismäel
Meie riigijuhid on vist tõesti käitunud süüdimatult. Nad pole oma käikudest seoses pronkssõduriga inimestele rääkinud, pole rääkinud rahvaga.
Kell on pool seitse ja ma kuulen, et öösel on kogunenud ka vabariigi valitsus ja kriisikomisjon, Otsustasid, et pronkssõdur tuleb kohe teisaldada. Kas viidi öösel ära, kuhu viidi, mis saab edasi…?
Vahepeal laulab Ivo Linna „Peatage Lasnamäe“.
Nüüd selgub juba otseallikast, et jah, sõdur on ära viidud. Taas vahendab uudist keegi, kelle nime pole enne osanud meelde jätta. Ta ütleb, et kell seitse on valitsuse pressikonverents. Sündmuste reaalsest algusest on möödas nüüdseks üle 24 tunni. Miskipärast pean loomulikuks, et pressikonverents kantakse üle otse.
Tegelikult ei tohiks see, et meie Eestis ja me kaaslased välismaal, on teadmatuses sellest, mis toimub, olla mingi uudis. Ma tean ja olen isegi sellisel koolitusel käinud, mille nimi on kriisikommunikatsioon. Kes ei oleks. Nüüd võin öelda, et koolitused on jooksnud mööda külgi maha nagu hane selga vesi. Kriisikommunikatsioon ei toimi.
Tallinnas märatses tuhatkond vähem või rohkem organiseeritud, vähem või rohkem purjus vähem või rohkem venelast, vähem või rohkem noort… Aga kui tegu oleks… ma ei taha ennustada. Mõtlen siin, et kui kaoks elekter ja internet, kust ma siis saaksin teada, mis tehakse riigis?

Meil nüüd nii nagu mujal maailmas
ETV uudistes näidatakse pilti öisest Tallinnast ja mulle tundub, et olen seda märatsevat massi telepildis näinud korduvalt. Vahe on vaid selles, et siis ei ole see hull kamp saginud minu riigi pealinna tänavail.
Vabariigi valitsus lubab lõhkumisega seonduvad kahjud kinni maksta, öeldakse telekas, seda, kuidas rahvas peaks käituma, ikka ei öelda veel.
Kell on 7.10, kõik kolm eestikeelset telekanalit näitavad multifilmi. Pressikonverentsi ei kanna otse üle ei raadio ega televisioon. Raadios laulab noor Tõnis Mägi „Oo sõbrad, kuulge“.
Ivan Makarov, vene ajakirjanik, ütleb Vikris, et iga riik peab oskama ennast kaitsta. Ja seda ütleb vene mees, et me riigis on politseinikke vähe. See ei ole uudis kahjuks.
Ma tean, et ka me Rapla politseinikud on Tallinnas. Teiste seas on ka meie kõrgema haridusega uurijanaistele antud käsk mõtte- ja kabinetitöö jätta ja seista Tõnismäel kumminuiaga. Nad läksid ja neid ei tohiks küll süüdistada, et nad ei saa(nud) hakkama.
Ma ikka veel ei oska otsustada, kas teha teoks oma varem mõeldud päevaplaanid või on eilne öö midagi selliselt muutnud, et nädala pärast kavandatud teatriküljed tuleb ära jätta…
Pressikonverentsist ei ole seni sõnagi kostnud mu köögiraadiost. Kell hakkab saama pool kaheksa.
Pole kahtlust, et kui see hommikukirjeldus ilmub, on olukord Eestis muutunud. Aga seda ei tea, kuhu me läheme ja kust me tuleme, kuidas muutunud oleme? Kas venelased mujalt tulevad Tallinna peale? Ees on 9. mai.
Ma kardan. Eesti riigil on riigiks olemise eksam. Kell 8 jõuab Vikerraadiosse pressikonverentsi teadetega Riina Eentalu. Sõõrumaa kihutab mööda.

1. Pean seda Puise ristisammast maitsekaks. Sellel lisaks, et on meeldetuletav, kinnitav, hoitav, pilkav…taeva taust annab kompositsioonile maise väe.