Miks nii on, et kui inimene sureb, tulvab pähe lõpmatu piltide rida. Igaüks neist tundub liiga isiklik, nii et jagamine näib olevat ebaõige. Kui sureb suur näitleja… Mis siis teistmoodi on? Mitte midagi, surma ees oleme kõik võrdsed. Need pildid säilivad seni, kuni lõpp on vaikus.

Üks pilt nüüd siiski Aarne Ükskülast. Olen selle diktofonile salvestanud ja alles hoidnud. Hääl kannab.

On 2009. aasta suvi, Järva-Madise kirikus on tänukontsert. Laulab PärtUusbergi hiljuti loodud kammerkoor Head Ööd, Vend. Laulavad Kärt Johanson, Tõnis Mägi ja Jarek Kasar. See on seltskond, kes on teinud kaasa Albus etendunud muusikateose „Tarkus” kontsertidel.

Selle päris lauludest kantud kontserdi tipphetk saabub, kui näitleja Aarne Üksküla ennast märkamatult küünalde hämaras kirikupingist püsti ajab ja vaiksel häälel saalitäiele kuulajatele ütleb: „Tammsaare „Tõe ja õiguse“ teise osa Maurus on mures oma tütre pärast, kes ütleb, et eesti keel on kole keel. Maurus kardab, et tema tütres on vähe armastust.“

Ja siis äkki on keset kirikut härra Maurus, kes mõtiskleb koos oma poistega: „Mõni ütleb, et võõras keel on sügavam kui emakeel. Aga mis teeb kõik asjad suureks ja sügavaks? Armastus! Mis teeb kõik asjad ilusaks? Jällegi armastus. /—/ See, kes ei armasta, selle silm on tume ja hääl on kume, rääkigu ta kas või inglite keeli, ta ei võidaks iialgi sellega südameid…“

Veart kelladest rääkis Oru Pearu A. H. Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus“. Kirjanik ja ta romaani kangelane pidasid silmas just Järva-Madise kiriku kellasid, mille helin üle raba Vargamäele kostis ja igavikust märku andis muu kõrval. Sellel kontserdil, kus oli Aarne Üksküla tollal korraks härra Maurus, helisesid need samad veart kellad üle öö.

Sa helisesid üle kõigi Eestimaa soode Aarne. Olid meile veart kell.

Margus Mikomägi