6. detsembril 2016. aastal  saaks Evald Hermaküla 75-aastaseks.

Eesti teatri geoloogiharidusega suurkuju lahkus omal tahtel elust 2000. aastal. 2002. aastal Ilmamaa kirjastuse väljaantud raamatus „Hermaküla” kirjutab teiste seas Draamateatri noor näitleja ja hilisem lavastaja Hendrik Toompere tundliku ja mõtlemapaneva loo Evaldist. Kirjutab, et tal on meeles Evaldi ütlemine: „Heinz, ma ütlen sulle: ära sa kurat kunagi remonti valmis tee, sest siis tuleb ära minna.” Me räägime Hermakülast 16 aastat pärast surma.

Lugesin su aastatetagust lugu. Meelega lõpetamata remont? Kuidas seda mõista? Siis ja täna?

Vaatasin ise ka selle loo eile üle. Imelik oli endalgi, et selline sai 15 aastat tagasi kirjutatud. Aga no ma olin siis reklaamiagentuuris copywriter ka ja reklaamide väljamõtlemine võttis aega kaks minutit. Selle kirjutasin siis ülejäänd vabadel tundidel.

Ikkagi see mind kummitav remondi lõpetamise lause: kuidas sa seda mõistad täna?

Selle remondiga on selline imelik lugu, et see saadab mind tänaseni. Tookord olin Evaldi juures külas ja mingid asjad vedelesid tal seal juba mitu aastat ühe koha peal. Ta tegelikult oli lahtiste kätega mees, aga ei viitsind siis või ei tahtnud pooliku tööga lõpuni minna. Mul endal on vist sama asi.

Mäletan, et kui 15 aastat tagasi uude kodusse kolisime ja sõbrad jälle kord aastapäevad hiljem külla tulid ja mingid juhtmed kuskil köögis turritasid, siis üks sõber ütles, et no talle meeldibki selline work in progress suhtumine. Need juhtmed on mul siiamaani nähtaval kohal. Ühesõnaga – parem on, kui kogu aeg on mingi asi poolikuna ees ootamas. Raamatud, mis virnas, poolenisti lugemata, tekstid poolenisti valmis kirjutamata… Seda kõike see Evaldi lause õpetaski. Ma siiamaani hoian oma loomingulist tegevust teatud tõmbetuule käes. Loodan, et ehk äkki miski muutub ja läheb iseenesest paremaks. Muidugi ma viimistlen, vormistan ja pakendan asjad ikkagi oma selgesse sisusse ja vormi.

Aga see lause Evaldil oli öeldud hoopis eraelulistel põhjustel. Ta tõi näite oma elust, kus oli korteriremonti lõpetades naisest lahku läind. No Evald rääkis ikka sagedasti mõistu. Mõnikord rääkis ilma tagamõtteta ja vaat siis oli tast keeruline aru saada. Et kas tõesti ütlesidki nii, et ole nagu isesüttiv küünal. ?

Mis Evaldi surmaga Eesti teatrist kadus?

Nagu ikka. Kaob ära paljudele inimestele üks maitsepeegel. Aga see on pigem tegijatele. No näiteks mulle kui lavastajale ja näitlejale. Kuna ma arvan, et eeskuju on vaieldamatult parim õpetaja, siis hiljem ma sagedasti mõtlesin ja mõnikord ka nüüd, et kuidas Evald seda või teist vaataks. Mis ta ütleks.

Olen pidand temaga siin aastate jooksul pärast ta surma päris kirglikke vaidlusi. Ma vist arvan praegu nii, et ega kunagi kellegi surmaga suurt kultuurilist auku ei teki. Ilmselt on see kõik juba edasi pärandatud. Küll aga mõtlen ma praegu 51-aastasena nendele päevadele, kui Evald oli sama vana, no umbes siis ma temaga kokku saingi, et kui kuradi keeruliseks kujuneb ühe vana avangardisti elu, kui ta enam ei viitsi nii nagu endiselt lammutada ja muuta meeldimise struktuure. See võib ajada inimese musta kaevu äärde. Aga no loodame, et elame veel. Nii et ta tegelikult ei kadund, vaid pigem andis ühe olulise õppetunni meile siinolijatele.

On su õpilased või muidu nooremad kolleegid sult vahel küsinud, kes oli Evald Hermaküla?

Tegelikult ei ole. Ma olen ise sissejuhatuseks pidand kuidagi viitama neile sündmustele ja lugudele ja siis minu kirjelduse kaudu tekib neil huvi.

Sellega seoses tuleb meelde, kui kunagi oli mul üks vestlusring, kus arutleti selle üle, et kas film või teater näitleja ja lavastaja elus. Mäletan, et mul tuli selline mõttekäik: parem on näitlejal ja lavastajal, kui temast jääb järele ainult müüt. Sest vaadates mingeid vanu halbu filme ja teatrisalvestusi ei taipa me üldse, miks ja mis põhjusel see või teine tegelane oluline oli.

Kuna aeg muutub nii, et detailid, jutustamisviis, iroonia, huumor… Need kõik teisenevad ajas ja üldse ongi nii, et kunstiteosed omavad oma tugevat mõju vaid kaasajas. Selle sisu ja mõte seisneb selles, et inimestele pakutakse emotsiooni. Emotsioonid, tundlikkus jne on just see, mis laseb tegelikult meil elada olude kiuste. Emotsioonid on olulisemad kui materiaalsus.

Aga hea on, kui räägitakse. Inimesed saavad aru, et elati ka enne neid ja mitte halvasti.

Detailierinevusest üks näide. Kui kunagi Kathmandus mängisin „Soolot” ja seal siis suudlesin valget taskurätikut ja natuke isegi sõin seda, tuli saalist homeeriline naer. Hiljem küsisin, et mis nali siis oli. No, et see taskurätik on ju täiesti paksu tolmupasaga koos. Vaat nii. Meil Eestis või New Yorkis või ka Moskvas sellist reaktsiooni ei olnud…

Kirjutasin sulle küsimuse ja nimi Evald ‒ ma ei mõelnud nii, läks suurte tähtedega EVALDiks.

Eks ta sekkub ikka. Ma näen teda ka tihti unes. Evald oli see, kes minu kui noore näitleja ja lavastaja jaoks andis veendumuse, et tuleb tegelda nende asjadega, mille jaoks sul on tegelik huvi. Muidugi tuleb ka vaatajatele vastu tulla ja kirjeldada sotsiaalseid olukordi, aga tegelikult on tähtis see, kuidas me selle eluga toime tuleme.

Et me suudaksime lolluste üle naerda ja ei manduks pleki, klaasi, kummi kummardajateks.

Ma vahel kahtlustan, et meil on juba nii, et Donald Trumpi saamine Ameerika presidendiks on tähtsam kui oma suurte mäletamine.

Olen märgand, et need, kes tunnevad huvi mineviku vastu ja teavad midagi sellest möödund maailma iludest ja oludest, teenivad kaasajal suuremat palka ja töötavad olulisematel kohtadel kui need, kes tegelevad ilmaennustamisega, Trumpi ja elu seebiooperi kohtualustega,

Kirjutad 15 aastat tagasi ilusa pildi oma uutest valgetest tossudest ja sellest, kuidas proovis neid hoidsid. Evald Hermaküla proovis. Sa lükkad loo kujundisse, ütled, et teed pärast seda vahel proove paljajalu.

Paljajalu. Muidugi. See komme vist on edasi liikund ka, näiteks Tiit Ojasoo proovidesse.

Asi on minu jaoks väga lihtne, aga selle kirjeldamiseks alustan kaugemalt.

Täna sain juhuslikult kokku Leo Lapiniga, kes tuli just loengust ja rääkis, et tema ei saa aru, kuidas kaasaja noored mõtlevad kontseptuaalsuse peale ainult. Lapin rääkis, et nad ei valda ju põhilist tehnikat, et tuleb maalida ja maalid kogu kehaga. See pidi olema ülimalt kurnav, aga ilus.

Nii ka minul – ma olen lavastand alati kogu kehaga ja ka mängind, mõningad erandid välja arvatud muidugi. Kui ma ühel hetkel tunnen, et tuleb kingad ja sokid jalast visata, tunnen ma end kindlal pinnal. Nagu maamajas Väike-Maarjas muru niites. Ma tajun läbi jalataldade, kus ma olen ja mida ma siin teen. See pole enam teooria. See on päris elu tunnetus ja see oli see, mis tuli Evaldilt. Sain aru, et kingadega tehtud lavastus on tunnetuseta. Ma teen nüüd alati ‒ nii hästi kui suudan, tunnetusega lavastusi. ?

Mul on kuidagi nii, et vaatamata sellele, et olen Evaldit üsna palju näinud laval ja telekas mängimas, meeles on mingid kohtumised elus. No on selline mälu. Sina ütled, et Evald otsis vahetult mõjuvat teatrit? Seleta seda.

Võib-olla see kõlab veidralt, aga perioodis, kus mina Evaldiga kokku sain, oli tal maailm nagu kaheks jaotund. Teatrimaailm. Tegi midagi sellist, kus oleks suured kujundid. Ja siis teisalt tegi midagi sellist, kus pole ühtki kujundit.

Evald vist mõtles seda ikkagi nii, et lähed kuskile neegrite juurde Mäeküla piimameest mängima ja nad saavad sellest ilma igasugu selgitusteta aru. Ma arvan, et praegu on see Evaldi vahetu ja lihtsalt mõistetava teatri näide „Pangalaen”. Kahe tunni jooksul me naerutame, nututame ja jooksutame Priiduga (Võigemast) vaataja teadvuse nii kokku, et nad naeravad isegi selle peale, et me ise naerma hakkame. See on usaldusvahekord. Seal ei ole mingeid kontseptuaalseid vigureid vahel. See on vahetu teater. Just selline, kus laps tuleb ema sülest ja annab näitlejale terve tüki jooksul väikses peos olnud suland iirisekommi. See on vahetu teater.

Hästi ilus.

See iirisekomm oli mu isa näide ja tegelikult juhtund. Mul aga on tulnud laps juurde ja öelnud, et sa ei ole inimene. See lapse lugu oli nii, et ta tuli silmade särades ja tahtis katsuda oma väikese näpuga mu kätt. Siis ta naeris ja ütleski, et sa pole inimene. Kõik teised inimesed saalis naersid.

Kas ei olnudki nii, et Evald laval mängides tahtis olla inimene ennekõike, mitte karakter, väljamõeldud tegelane, kuju…?

Ma olen Evaldilt ja sellega seoses ka Mihhail Tšehhovilt õppind selgeks ühe tehnika. Karakter, tegelaskuju tekib lavale nii, et kui sa visualiseerid teda ja teed järgi. Selle tulemusena kasutad sa ainult oma emotsioone ja siis kord võimendad kas ühte või teist külge. Sellest tekibki karakter, kes on nagu päris elus, aga mingite nüanssidega ikkagi teistsugune kui sina.

Evald pidas eelkõige silmas seda, et kui sa näitlejana lavale lähed, siis kasuta seda, mida sulle geneetiline jõgi kaasa on andnud. Selliste oskuste omandamiseks peab olema muidugi ülbet enesekindlust ja ka empaatilist elutaju, mis käib läbi põletatava viina vasktorudest. Zen budism on muidugi parim religioosne tehnika näitlejaõppele. Ma pole märgand, et kristlus siin abiks on. Eestis on kaks näitlejat, kes kristliku tehnikaga on vägevaid asju teind.

Missugune see kristlik tehnika on? Ilmselt piisab, kui ütled, kes need kaks näitlejat on?

Sellega on nii: ma mäletan seda oma kooliajast. Vahetasin n-ö usku lihtsalt sel põhjusel, et kristlik tehnika seab inimesele ette uueks saamise ehk siis pühaks saamise ehk siis teatud asjade, emotsioonide, tunnete ja mõtete välistamise. Mulle tundus see ahistav. Budism andis samad moraalsed ja tunnetuslikud väärtused, aga kuidagi vabastas mind ängidest.

Evaldiga vist klappisime seepärast, et ka tal ammu enne mind olid sarnased tunnetused maailma suhtes.

Aga kui küsid, siis Lembit Peterson on kristliku eriline näide. Mulle muidugi tundub, et ta sisemiselt kasutab täiesti teisi tehnikaid kui see, millest ta avalikult räägib.

Jaan Tooming… me olime siis koos Ugalas kui Ird saatis nad Evaldiga Potsdami mängima lavastust „Pühamas püham”. Ja pikk vahe oli selle tüki mängimisel olnud, nii et Jaan natuke enne sõitu pabistas. Nad sellel ajal Evaldiga ei suhelnud ja sain aru, et taastusproove ka ei tehtud. Tagasi tulles ütles ta mulle, et Hermakülaga on nii hea mängida, et võib tükki alustada lõpust, ikka on lugu ja asi selge. Oled temaga koos mänginud. Kuidas sellele tagasi mõtled, kuidas ta oli partnerina?

 Ma olen Evaldiga laval suhelnud ja mängind mitmeid kordi. Päris tähtis oli aga temaga mängimine Juhani Aho loos „Raudtee”. Siis ma sain aru, et kõik see, mis proovides on kokku lepitud, peab küll paika, aga seda on võimalik muuta.

Evald ise mängides aegajalt provotseeris, aga ma olen suhteliselt kiire improvisatsioonilise tajuga ja siis meil õnnestus stseene keerata täiesti pea peale. Seepeale Evald ütles, et ok, tubli, aga kui lendu lähed, katsu maanduda ka.

Siis sain aru, mis impro on. Teoreetiliselt on see lihtne, aga kui sa oled ühe maailma suurima orgaanikaässaga laval koos, siis see selgitab asju.

Igatahes oli temaga hea mängida, sest ta kunagi ei manitsend oma näitlejapartnerit kui lavastaja. Mul on üldse olnud viis lavapartnerit, kellega on erakordselt vaba ja loominguline olemine. Üks neist on Evald.

Sul on seal me meenutatud loos üks vahepealkiri „Evald läks enne lõppu minema”. Seletad seal seda ka. Proovi seda sama teha nüüd, 15 aastat hiljem.

Mulle oli see tohutu šokk. Olin siis kodu lähistel juudi surnuaial jalutamas, kui helises telefon ja tuli see uudis. Ma tahtsin kohe seda puud seal Kadrioru pargis näha, aga muide ei tea ma siiamaani, kus see toimus. Ongi hea. Ja ma mäletan, et olin ta peale siis tulivihane. Ma ikka pool aastat ei suutnud mõista seda sammu, seda vaikselt vajumist nööri haardesse.

Mulle just tol ajal tundus, et Evald leidis täiesti uue ja värske lahenduse teatritegemisele. Ta tegi Nukus siis „Leonce ja Lenat”, mille ma hiljem lõpetasin.

Minu meelest oli ta väga tark ja arukas inimene. Ma väga oleks soovind näha, kuhu ta kunsti- ja eluarusaamad jõuavad. Mulle tundus, et natuke veel ja siis kohe, kohe… kohe kõik on käes. Aga paistab, et oligi juba valmis…

Ma arvan, et võiks ikka päris rahulikult end lõpuni vedada, sest lõpp annab mingi selgituse. No eks seegi lõpp andis selgituse, aga ma ei soovitaks seda inimestel kasutada. No iseasi siis, kui juba nii risuks oled oma lastel kaelas. Siis muidugi.