Olen püüdnud vabadust, kui see käest on libisenud elus, võrrelda vabadusega, mis on või peaks olema meid ümbritsevas looduses.

Kõigepealt põhimõte, et inimene on osa loodusest. Nagu taim, nagu putukas. Nagu puu. Nagu kivid. Ma tean, et kivide kohta öeldakse eluta loodus. Mu tunnetuse kohaselt on see muidugi täielik jamps. Ma armastan kive. Suuri ja väikeseid. Seda, kuidas nad enda ehitatud kiviaias aja jooksul ilmet muudavad. Kuidas mõni kivi ei taha kiviaias olla. Kuidas mõni ei taha püsida aia alumises kivireas, mõni ei püsi ülemises ka. Kuidas neile sammal kasvab. Kuidas sisalikud kivide vahele või alla oma kodu teevad.

Nägin jälle sotsiaalmeedias minu jaoks koledaid pilte kividest. Jah, ükski kivi ei ole kole, kui ta on nii, nagu ta on. Aga neid pildistatud kive oli keegi ennast ilmselt kunstnikuks pidav inimene värvidega sorgeldanud. Ja ma mõtlesin vaadates, kuidas kivil soditi hing kinni. Värvige põrandat. Värvige masinaid. Jätke kivid mängust välja. Kunstnikud. Ja kuidas kividel sammal kasvab, kui nad rahule jätta..

Surnud kalad

Nagu pealkirjas ütlen, võiks inimese elu olla vabaduse laboratoorium. Tegelikult näpsasin selle pealkirja Marju Lauristini, Peeter Vihalemma ja Mati Heidmetas Ülo Vooglaiule 90. sünnipäevaks kingitud raamatust. Pealkiri on muidugi geniaalne – „Vabaduse labor”. Jutt siis Tartu ülikooli juures 1967–1975 tegutsenud ja Ülo juhitud sotsioloogialabori sünnist, tegevusest ja hävitamisest. Selle raamatu artiklitest võiks paljutki tsiteerida. Tähtsat, millest võiks lugedes aru saada, on mägede kaupa.

Raamatus on juttu ka rahast, mille eest laborit üleval peeti. Sotsioloog Renita Timak, kes sotsioloogialaboris uuris massiteabe sisu, vastuvõtu ja mõju uurimise rühmas, mida juhtis Marju Lauristin, küsib Ülo Vooglaiult niimoodi: „Oluline oli seejuures ka see, et labor hankis oma rahad ise ja planeeris oma tööd ise. Kuidas sa selle seisu õieti saavutasid?” Siinkohal lausa peab meelde tuletama, et ülikooli sotsioloogialabor tegutses ajal, mil loosungiks oli helge tulevik – kommunism. Traktor tõmbab teki peale…

Ülo mäletab – ja ma rõhutan, et ise raha hankimine oli täiesti kapitalistlik valik riigis, mis vähemalt sõnades sotsialistlik, see oli täiesti ühetähenduslik valik – : „Mitte niimoodi, et küsisime ja ei antud ja siis ei jäänud muud üle.” Ülo läks vastuvoolu. „Oli niisugune ütlemine, et allavoolu ujuvad ainult surnud kalad. Kui tahad ise ujuda, siis pead ujuma vastuvoolu. Aga vastuvoolu saab meie ajal ikkagi ujuda juhul, kui oled küllalt iseseisev. Ja seda eeskätt majanduslikus mõttes.”

Mõtlesin siinkohal lõpetada Ülo tsiteerimise, aga ei saa. Ei saa sellepärast, et tema arukad mõttekäigud, mis siis, et ta neid kordab – ise ütleb vahel selle kohta, et on nagu rikkis grammafon –, ei jõua miskipärast nendeni, kes Eesti riigi käekäigu eest on valitud hea seisma. Ülo kordab ka selles intervjuus põhitõde: „Tol ajal oli juba ka idee sellest, et kõigepealt peab selgeks mõtlema, mida peab hoidma, tugevdama, kaitsma. Kui see on selge, siis alles tekib moraalne õigus midagi muuta. Et ei muutuks see, mida peab hoidma.” See on tähtis tänase päevani. Ei taha olla negatiivne, aga kui ma vaatan, kuidas meie praegune haridusminister lammutab, siis on küll tunne, et ta ei saa maailma asjadest suurt aru. Kurb.

Vanaisad

Ülo on mind alati üllatanud sellega, et kui ta on 12 tundi seminari pidanud, vedanud, siis tema väsimus väljendub selles, et ta räägib õpetlikke lugusid oma lapsepõlvest. Sepast vanaisast. Ja see on kuld. Lihtne ja märkimisväärsete väärtuste kujunemise lugu. Ülo Vooglaiu sünnipäevaks ilmus ka teine raamat. Indrek Paal, Ülo õpilane, andis uuesti välja 2011. aastal ilmunud raamatu „Vanaisa” ja lisas sinna „Vanaisa uued lood”. Indrek Paal kirjutab raamatu eessõnas, et uued lood on Ülo raamatu „Elanikust kodanikuks” seminaridel ja kohtumistel kuuldud lood. Lood Ülost vanaisa rollis.

Põhjus, miks neist raamatutest vaid informeerin ja neid ümber ei jutusta oma sõnadega või tsitaatide reaga, on taas Ülo õpetus. Indrek Paal on selle üles kirjutanud: „Lapsele ei tohi rääkida seda, mida ta ise võiks avastada, välja mõtelda ja otsustada. Ja siis tuleb kiita last hea otsuse eest.” Ma võtan siit ära sõnad „lapsele ei tohi”, asendan selle „inimesele ei tohi” ja kõik saab veel enam paika. Vabadus on leidmine. Jah, targemad, nagu Ülo Vooglaid ja Toomas Paul…, on teejuhid. Toomas Paul ka oma esseedes, mis ilmusid me suureks auks Maalehes, siinsamas arvamuskülgedel, ka ei andnud vastuseid, vaid juhatas kätte raamatuid ja mõttekäike. Lugedes said aru, et maailm pole mustvalge vaid.

Kullakoormad

Ülo puhul on tavaline olnud me tutvuse pikkade aastate jooksul, et ta, jah, esitab küsimusi ja tihti ei anna vastuseid, uskudes, et ma või me need vastused ise leiame. Ja Ülole võib alati küsimusi esitada. Mind vaimustab ja on eeskujuks see, kuidas ta ise rõõmustab, kui avastab miskis teoorias ja definitsioonis grammikese midagi uut. Midagi sellist, millesse varem nii sügavale ei ole osanud tungida.

Küsimused, küsimused, küsimused! Ja Ülo küsimused on omamoodi põnev, sügavusi otsiv mäng. Mäng, mis õpetab. Kõik lihtne on geniaalne: „Kolmeaastane tuleb vanaisa juurde ja tahab õue minna. Väga hea, mine! Aga missugune ilm õues on? Peab ikka akna juurde minema ja vaatama. Aga mida sa õues teha tahaksid? Missugused riided tuleb selga panna, kui ilm on selline ja teha tahaks seda? Mida jalga panna? Mida pähe panna?” Ja siis ütleb Ülo: „On vaid aja küsimus, kui laps hakkab aru saama, et mitte tegevus ei ole oluline, vaid tulemus. Mitte jalgrattaga sõitmine, vaid kohale jõudmine. Pea hakkab võtma juba palju rohkem.”

Ja muidugi on see teadmine taas minuni jõudnud just tänu Ülo Vooglaiule, et väärtuseks on huvi, tahte ja usu ühtsus. „Kui kasvõi ühte nendest kolmest ei ole, siis tegelikult on kõik ligadi-logadi.”

Uudishimu hoiab elusana

Et siin mitte liiga ühe suure keskseks jääda, räägin loo sellest, kuidas me Peeter Volkonskiga Narva Vabaduse festivalilt Tartu sõitsime. Ja siin on tähtis just märksõna uudishimu.

Sõidame, mina kõrvalistmel naudin möödavilksatavat Eestimaa ilu. Ja siis küsib Peeter, kas mul on mõnda tuttavat raadiomeest, kellele kohe helistada saan. Et kui ta kohe üht asja teada ei saa, siis ta ei saa enam elada. Räägib mulle loo, kuidas kuulis autoga sõites Vikerraadiost laulu, kus kordus sõna „häbipuna”. Ütleb, et tal nüüd kogu aeg Vikerraadio sõites mängib, aga nad ei lase talle enam seda lugu ja ta siiani ei tea, mis laul see on. Ma helistan Märt Treierile, et küsida, aga tema ei võta seekord toru. Ja Peeter siis mulle ümiseb seda häbipuna, ütleb, et on küsinud mitmelt ja Andres Ojalt ja keegi ei tea. Kordab, et ei saa elada, kui teada ei saa. Luban hiljem Märdilt küsida ja unustan. Siis tulevad teised jutud.

Mõni päev hiljem Peeter helistab ja küsib, kas ma Märdilt küsisin. Muidugi mitte. Täpsustan sõna, mis peaks aitama seda laulu leida – häbipuna. Märt ei tea, soovitab helistada Sten Teppanile, et kui keegi teab, siis tema. Leian Volgile Steni numbri ja ütlen, et helistagu. Ja veidi aja pärast saabub mu postkasti link lauluga „Kui mitte nüüd”, laulab Marta Pikani. Sten juhatas Peetri selleni. Kusjuures Peeter veel hiljem kinnitas, et ta ei teadnud, et tegemist on Betti Alveri luuletusega. „Oh andesta!/ Ma vaatlen häbipunas/ su rebit rüüd./ Kui armastada sind — siis kunas, kunas,/ kui mitte nüüd.”. Peeter tundis ära selle laulja ja luuletuse päris olemuse ja ei saanud enne rahu, kui teadis ja uuesti kuulda sai.

Kergus ei tähenda kergemeelsust. Vaadake ennast ümbritsevat loodust tähelepanelikult. Uskuge mind, et te ei näe seal võitlust tapmise pärast. Ja veel üks mõte, mis mind viimasel ajal lahti ei lase: inimest iseloomustab see, millisesse vaimsesse ruumi ta ennast loob. Loobumine annab vabaduse!

Ilmus Maalehes. Foto Viio Aitsam.