Teatriprofessor Ingo Normet kirjutas raamatu “Ujuda selles jões. Teatrikooli aabits” . Teatripraktik Jaan Tooming luges seda ja arvab.
Vana Grenztein kuulutas ammu : „ Õpi elust enesest, see on tõde igavest ! „ Seda nõuab ka Ingo Normet. Tahab saata näitlejahakatised tehasesse, välja joodikute juurde, kooli, poodi jne. , et õpilased hakkaksid „ loomulikult „ rääkima. Et nad oleksid eluliselt tõepärased. Nagu oleks „ elu „ kunst !!!
Me võime kenasti õppida loomadelt orgaanilisust, kuid laval loom olla on ikkagi rumal, me peame olema kõigepealt inimesed. `Õigemini inimeseks veel saama, kui vaatame praegust maailma. Olen sama kooli õpilane olnud, kus Normetki õpetanud ning nüüd vaatan asju hoopis teise pilguga. Meid ei aita luua õppimine elust enesest, kui puudub kujutlusvõime, sisseelamisvõime ja fantaasia. Hakatuseks peaks näitlejatele õpetama just neid omadusi, mitte tampima neile pähe igapäevase elu tobedusi.
Kui ma „ tõepäraselt“ ( orgaaniliselt ) suitsetan, käin, istun, joon, söön laval, siis pole see veel kunst. Me ju mäletame veel anekdooti Leninist, kuidas üks lihtinimene imestas, kui LOOMULIKULT suur juht kuses ! Nii võime jõuda tõesti absurdini selle loomulikkusega. Ja ka Jalaka „ uus“ meetod viis idiootideks noored näitlejad. ( Etendus „ Idioodid „ ) Ei midagi siingi tõeliselt uut. Ja selle nimel aega raisata ei ole ka mõtet.
Raamatus, mis on n. ö. psühholoogilis – olustikulise teatri kogenud õpetaja kirjutatud, selles raamatus on mainitud ka bali teatrit ja ka jaapani teatrit. Jah, need traditsioonid on meist erinevad ja kahju on, et me neid ei tunne, vaid aina ratsutame selle äraaetud Stanislavski seljas. Yoshi Oida „ Nähtamatu näitleja „ , see raamat kaalub üles pärast sõda kirjutatud raamatud ning oleks ja võiks olla tõeliseks eeskujuks, kuidas sünnib teatriKUNST.
Me vaidleme , kas seest välja või väljast sisse, me räägime analüüsist ja muust tühjast tähjast, kuid unustame peamise : teater on kõigepealt kunst. Muidugi, meil pole mingit traditsiooni, oleme kõike laenanud väljast, ikka Läänest või Meerikamaalt, iseseisev ja originaalne mõtlemine puudub. Ja kui me kardinaalselt oma tõekspidamisi ja meetodeid ei muuda, siis ei suuda me ka mõista teisi kultuure, ega ka minevikudramaturgiat, mis ei nõua „ orgaanikat „ , vaid kunstilise terviku poolt nõutavat UUT lähenemist.
Kujutlusvõimega näitleja võib teha imet, ta ei vaja joodiku jälgimist või kassi liikumise imiteerimist, ta ehitab maailma, tegelaskuju oma meeles ja kujutab seda siis nii, et see on tõesti tõepärane. Sel pole mitte midagi tegemist olmerealismiga, kujutlus saab tegelikkuseks laval, saab tegelaskujuks , keda näitleja kehastab ning kellesse ta usub ning see on KUNSTILINE tõde. Me võime pähe taguda igapäevast elu, kuid see ei anna andekale midagi, see paneb ta haigutama, sest Aischylos, Moliere, Shakespeare , Shaw on KUNST, mitte elu, ja see elu EI OLE tõde igavest. Elukunstnikud kaovad kord niikuinii, jäävad kunstnikud, kes loovad Igaviku palge ees !!!
9. 6. 2011. Jaan Tooming