Pärast Teist maailmasõda võttis Lääne-Euroopas paarkümmend aastat aega, enne kui Goethe ja Schiller taas lugemiskõlbulikuks muutusid. Veel kümmekond aastat tagasi arutas mu siis koolidirektorist sõber, kes saksa elektroonilist muusikat fännas, selle üle, kuidas keegi saksa muusik ei saanud Saksamaal välja anda lugu, kus oli juttu labidatest. Taust siis see, et sõjaväe pisikesed labidad oli Teises maailmasõjas mõrvarlikeks relvadeks.

Nüüd loen Cannes´is kõnelenud Ukraina venekeelse režissööri Sergei Loznitsa kõnet ja avastan sealt lõigu Irena Veisaitest, Leedu juuditarist, kes Eestiga tihedalt seotud. Naine oli „Viimse reliikvia” ja „Hukkunud alpinisti hotelli” režissööri Grigori Kromanovi viimane abikaasa ja lisaks ka Arvo Pärdi sõber. Taustateadmine äratab seoseid, aga lugu ise on ootamatu ka ilma tänase kultuuride ja inimeste tühistamise laineta.

Irena Veisaite oli režissöörile rääkinud, kuidas nad getos koos oma teismeliste sõpradega moodustasid n-ö põrandaaluse saksa luule ringi. Nad kogunesid õhtuti salaja ja lugesid Goethet, Schillerit ja Heinet. „Kuidas nii?” esitas režissöör talle küsimuse – timukad nende ümber kõnelesid ju selles keeles? Irena Veisaite olla vastanud: „ Jah, aga mis pistmist oli sellel Goethega!?”

Loznitsa ütleb oma kõnes filmitegijatele – ilmselt teades, et seda kuuleb kogu maailm –, et temalt küsitakse sageli, mida peab tegema kunstnik sõja ajal. „Mu vastus on lihtne, tuleb säilitada terve mõistus ja kaitsta kultuuri.”

„Mul on kahju ja ma vabandan!” – kuidagi on see fraas mulle meelde jäänud. See, et kellelgi on häbi ja ta seetõttu millestki harjumuspärasest loobub, on päris. Kahju pärast vabandamine kõlab häbi pärast vabanduse kõrval magedalt. Tippdiplomaadil on häbi, ta on venelane…

Eesti raadios laulab Juri Sevtšuk Ufast ja see annab lootust.

Ilmus Maalehes.